Andres Kuresoo 70

Täna tähistame Eesti Ornitoloogiaühingu auliikme Andres Kuresoo 70. sünniaastapäeva.

Andres Kuresool (06.09.1954–02.09.2014) oli väga oluline roll Eesti Ornitoloogiaühingu taastamisel 1991. aastal. Ta panustas ühingu arendamisse nii juhatuse liikme ja esimehena kui ka nõukogu liikmena. Andres algatas haudelinnustiku seire, tegeles rannaniitude pesitsejate seire ja kesktalvise veelinnuloendusega ning osales ühingu komisjonide töödes.

Andrese sünniaastapäeval, mil on ühtlasi ka rahvusvaheline rannikulindude päev, jagame usutlust tema venna looduskaitsja ja esseist Rein Kuresooga. Küsitles Liis Keerberg.

Kuidas te vend Andresega looduse ja lindude juurde jõudsite?
Mina olen Andresest viis aastat noorem ja juba enne kooli veendunud, et tahan bioloogiks saada. Käisin kogu kooliaja väljas (looduses – toim). Andres tahtis saada keemikuks, oli tubli õppur ja olümpiaadilõvi. Aga 11. klassis enne kooli lõpetamist ta korraga leidis, et keemia ikkagi ei sobi, ja hakkas minuga koos väljas käima.

Ülikooli läks ta bioloogiat õppima juba veendumusega, et tahab ornitoloogiks saada. Neid, kes bioloogiasse sellise mõttega sisse astuvad, on palju. Tollal just poisse, sest peamiselt olid tollal linnuvaatlejad meesterahvad ja poisid. Kui sa linde vaatlesid, siis sellega võis kaasneda ka mingi nokkimine kaaslaste poolt, et käid linnukesi vaatamas … ja mõned seda hästi ei talunud. Ei mäleta, et meil sellega oleks suuri probleeme olnud, aga jah, paljud noormehed, kes bioloogiasse astudes arvasid, et tahavad ornitoloogiks saada, maandusid ajapikku mingitel teistel erialadel. Väga vähesed said kutselisteks ornitoloogideks. Tema sai.

Andsid talle siis väikevennana tõuke …
Ta võttis selle väga kiiresti üle. Ülikooli astudes, zooloogia kateedris lindudele spetsialiseerudes hakkas ta tööle koos ornitoloogidega – Heinrich Veromanni, Olav Renno, Eerik Kumari ja teistega. Ta oli kohusetundlik ja tegi kõik asjad ära, tema peale sai loota. Lõpetades läks ta zooloogia-botaanika instituuti ornitoloogina tööle.

Kas teil kodus oli ka eeskujusid, kes teeotsa loodusesse kätte juhatasid?
Isa ja ema on meil filoloogid ja väga loodusinimesed nad ei olnud, aga peab ütlema, et isa hankis muidugi kõik raamatud, mis tollal vähegi normaalse mõõtu olid. Kui ta märkas mu loodusehuvi, siis ka kõik need raamatud. Nii et see raamatupool oli küll, mis vaja.

Kus kandis need teie kodumaastikud olid, kus te loodust avastama hakkasite?
Elva ümbrus ja Tartumaa põhiliselt. Aga kui Andres hakkas tundma huvi lindude vastu, suutis ta seda geograafiat ka kohe laiendada. Vahel mina sõitsin bussiga kuhugi, aga temal oli siis juba väike motikas ja käisime motikaga Võrtsjärve ääres ja siinkandis põhiliselt. Sel ajal oli Tartumaa muidugi märksa linnurikkam. Jahmatusega näen seda vahet.

Meenub sulle mõni huvitavam seik ka?
Kui Andres korjas oma ülikooli diplomitöö jaoks materjali, uuris ta Kumari saarel Matsalus haha pesitsusökoloogiat. Mina olin siis 11. klassi minemas ja temaga seal kaasas. Juhan Kuldmeri, kes elas Puises ja oli töötas toonasel Matsalu looduskaitsealal, viis meid paadiga üle ja pidi kindlal päeval ka ära tooma. Aga ta oli vana mees ja unustas selle ära. Ja järgmisel päeval tuli hästi suur torm, mis kestis viis päeva. Mingeid mobiiltelefone sellel ajal ei olnud. Vanemad olid juba väga mures ja olid juba Matsalust otsinud ja uurinud, et mis on juhtunud.

Selleks ajaks kui meile järgi pidi tuldama, olime muidugi kogu kaasa võetud söögi nahka pannud. Piiramatult oli meil ainult teed ja suhkrut. Ja siis me pidime see viis päeva saare peal sööma seda, mis kättesaadav oli. Tegime veeproovi* ja sõime veelindude mune. Täpsemalt rohukosklate ja tõmmuvaeraste mune, hahk oli liiga kaua juba pesal istunud, nende mune ei saanud süüa. Tõmmuvaeras, kes praegu on liigina väga kehvas seisus, see tundus natukene maitsvam. Aga no kui sa ei kuulu rannarahva hulka, siis need merelindude munad on väga tugeva traani (merelooma rasv – toim.) maitsega ja neid süüa on ikkagi tõeliselt ebameeldiv. Isegi suure näljaga. Nii et me suutsime päevas võibolla üks-kaks muna alla pigistada. Mingit margariini oli ka, nii et saime seda ka pannil praadida, mis oli natukene parem. Või siis keeta. Ja siis ikka teed ja suhkrut, merikapsast … ja maasikaid natukene. See oli meie toit viis päeva. See ehk oli üks kõige ekstreemsem, aga tagantjärgi toredam kogemus koos seal Kumari laiul.

*veeproov – meetod muna haudestaadiumi määramiseks. Haudumisel olev muna pannakse veega täidetud nõusse. Kui see vajub põhja, on muna vähe hautud. Kui tõuseb pinnale, on tugevasti hautud ehk linnupoeg võib peagi koorumas olla.