Pesakaart

Pesakaardi programmi eesmärgiks on saada teadmisi meie lindude pesitsemise kohta - millisesse paika erinevad liigid pesa teevad ja  kuidas neil pesitsus õnnestub. Kui kaarte täidetakse suurel hulgal, võimaldab see jälgida aastate lõikes pesitsusedukuses toimuvaid muutusi. Eestis võeti pesakaart kasutusele 1959. aastal. 1987. a. võeti kasutusele andmevorm valikvastustega, mis võimaldab automaatset andmetöötlust. Kaardile tuleb kirja panna pesitseva linnu liik, millises paigas ja maastikus pesa asub ning mida pesas nähti. 

Väike-lehelind poegi toitmas.
Foto: Karl Adami

Kõige paremad andmed saab siis, kui pesa on külastatud vähemalt kaks korda nii munade kui ka poegade ajal (v.a. haruldased liigid). On tähtis, et pesakaarte täidetaks kõigi vaatlejate peale kokku suurel hulgal, sest nii on võimalik hinnata pesitsemise edukust igal aastal vähemalt arvukamate liikide osas. Praegu on ornitoloogiaühingu arhiivis ligikaudu 50 000 pesakaarti, mille andmed on suuremas osas kättesaadavad ka elektrooniliselt.

Pesakaardi andmeid on kasutatud erinevate liigiülevaadete koostamisel, samuti kaitse-tegevuskavade koostamisel ning raierahu ettepanekute põhjendamisel. Kõige mahukamalt on pesakaartide andmeid kasutatud Lemming Rootsmäe ja Heinrich Veromanni 1974. aastal avaldatud aegumatu väärtusega raamatus "Eesti laululinnud". 

Pesakaardi programmi koordinaatoriks on Jaanus Elts.
Kontakt: jaanus.elts@eoy.ee