Johannes Lepiksaar

20. novembril 1907 Rakveres sündinud Johannes Lepiksaar kasvas väga vaestes oludes. Põdes lapsepõlves lastehalvatust ja see jättis talle olulise liikumispuude, mis ometi ei takistanud Lepiksaart hiljem tõhusalt tegemast välitöid. Õppis Rakvere Poeglaste Gümnaasiumis ning just selle kooli naturalistide ringis ja seda juhendanud geoloogist koolidirektoris Artur Luhas nägi Lepiksaar hiljem ise oma loodusteaduslike huvide varajast äratajat. Ega siis juhuslikult ei tulnud selle ringi kunagiste liikmete seast teisigi nimekaid loodusteadlasi.

Johannes Lepiksaar lõpetas suurte majanduslike raskustega võideldes Tartu Ülikooli (1930) ning töötas seal õppejõudude abina ja konservaatorina ülikooli zooloogiamuuseumis. Teise Maailmasõja eelsel perioodil tegutses eelkõige ornitoloogina, kelle tööd võinuks teistsuguste asjaolude korral suunata Eesti linnuteaduse hoopis uutele rööbastele: oli ökoloogilise etoloogia rajaja, püüdis ökoloogilist ja etoloogilist suunda siduda füsioloogiaga. Kogus 12 aastat materjali doktoritööks, uuris eelkõige Alutaguse linnustikku - juba tema leidis, et metsalinnud on meil kõige halvemini uuritud! Paraku läksid need avaldamata andmed ja materjalid sõjakeerises kaotsi.

Lepiksaarele oli omane äärmine tagasihoidlikkus ja püüe vältida konflikte, oma arvamust ja seisukohti ta teistele peale ei surunud. Üheks sellise elustiili väljenduseks oli valmisolek siirduda ka hoopis uuele teadusalale, kui vanal alal konkurents liiga karmiks muutub.

Pärast Eestist lahkumist 1944. aastal üritas ta oma uuel kodumaal Rootsiski jätkata linnuteadlasena, aga ei leidnud piisavat rakendust. Nii sai temast Göteborgi loodusloomuuseumis töötades hoopis uue teadusharu, paleozooloogia üks rajajaid. Lepiksaare aastakümneid väldanud töö arheoloogilise materjali töötlemisel zooloogilisest seisukohast andis tohutult uusi võimalusi arheoloogidele, kes said nüüd tagasihoidlikkegi luuleidude toel teha olulisi järeldusi. Lepiksaare õpilase professor Viktor Masingu hinnangul pole praegu ühtegi teist nii suure rahvusvahelise tunnustusega Eesti loodusteadlast. Lepiksaar on Göteborgi ja Lundi ülikooli audoktor.

Sõjajärgsest tööst ornitoloogia vallas on kindlasti kõige silmapaistvam koos Mait Zastroviga Lundis avaldatud teaberohke koondkokkuvõte Eesti lindudest "Die Vögel Estlands" (1963). Enamikku Lepiksaare töödest teadsid ja tundsid sõjajärgses Eestis eelkõige poliitilistel põhjustel paraku vaid vähesed ja nende tõeline väärtustamine seisab meil alles ees. Lepiksaare elu lõpuperiood möödus Göteborgi eeslinnas Västra Frölundas. Johannes Lepiksaar valiti Eesti Loodusuurijate Seltsi ornitoloogiasektsiooni (hilisema Eesti Ornitoloogiaühingu) auliikmeks 1991. aastal.

Johannes Lepiksaar suri  7. aprillil 2005.