Andres Kuresoo

Andres Kuresoo sündis 6. septembril 1954. Tema koolitee algas 1961. aastal Elvas, kus ta 1972 lõpetas kohaliku keskkooli. Samal aastal astus Andres Tartu Riiklikku Ülikooli, mille lõpetas 1977. aastal bioloogia erialal. Olles kolmanda kursuse üliõpilane, liitus ta ELUS-i ornitoloogiasektsiooniga. Kohe pärast ülikooli lõpetamist asus Andres püsivalt tööle Eesti TA Zooloogia- ja botaanika Instituudi zooloogiasektorisse, mis reorganiseeriti 2005. aastal Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudiks, kus ta töötas teadurina oma elu lõpuni.

Lisaks teadustööle hoolitses Andres pidevalt ka loodusteadusliku järelkasvu eest, juhendades arvukaid välipraktikume (nt Eesti linnud, sissejuhatus Eesti linnustikku) ning pidades maaülikooli loenguid (nt erizooloogia, veelinnud). 1994. aastal omistati Andresele koos Kalev Rattiste ja Vilju Lillelehega Eesti linnuatlase koostamise eest bio- ja keskkonnateaduste aasta preemia ning riigi teaduspreemia.

Andres Kuresoo kirjutas põhi- või kaasautorina üle 60 rahvusvahelise ja kodumaise teadus- või populaarteadusliku artikli väga erinevates väljaannetes. Andrese peamiselt veelindude uurimise tegevushaare oli lai, ta kuulus Eesti esindajana mitmetesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse (Wetlands International, Ramsari konventsioon jpt), koordineeris pikaajaliselt rahvusvahelisi veelinnuloendusi Eestis ning viimati ka auli rahvusvahelise kaitsekava koostamist.

Andresel oli väga oluline panus Eesti Ornitoloogiaühingu taastamisel 1991. aastal, nii aeganõudval ning suurt kannatust vajavas ettevalmistustöös kui hilisemas arendamises. Alates 1991. aastast sai Andres Kuresoost ka pikaajaline ornitoloogiaühingu juhatuse liige (1991-1994) ja esimees (1994-2000), hiljem ka nõukogu liige (2003-2006).

Töötades instituudis ning hiljem Eesti Maaülikoolis, oli Andres väga aktiivne ELUS-i ornitoloogiasektsiooni ja ornitoloogiaühingu liige, korraldades mitmeid väga olulisi ühingu liikmeskonda kaasavaid uuringuid ja seireid. 1983. aastal algatas Andres ühena esimestest uurijatest tolleaegses NSVL-is tavalisemate linnuliikide seireprojekti (punktloendused), mida ta korraldas 30 aastat. Andrese koordineerida oli pikalt ka rannaniitude haudelinnustiku seire, mille käigus ta hindas ja analüüsis meie olulisemate niidukurvitsaliste arvukuse muutusi ja trende. Paljud meist kindlasti mäletavad Andrese saadetud kesktalvise veelinnuloenduse üleskutseid ja kokkuvõtteid, mis innustasid sadu linnuhuvilisi osalema selles meie pikimas rahvusvahelises ettevõtmises.

Pikaaegse ornitoloogiaühingu juhatuse esimehena oli tal silmapaistev roll ühingu ülesehitamisel väga keerulisel taasiseseisvumisjärgsel perioodil. Andres leidis ikka aega ja soovi osaleda ühingu komisjonide (linnukaitse, liikide arvukushinnangud, linnuatlase jpt) töödes ning ei öelnud kunagi ära abist, kui seda vajati. Andmeid Eesti linnustiku kohta, mida ta aastakümneid oli kogunud, kasutati nii rahvusvaheliste linnualade (IBA) määratlemisel-piiritlemisel kui ka hiljem Natura2000 linnualade moodustamisel. Andrese ja ta kolleegide talletatud merelindude lennuloenduste andmed on olnud asendamatuks allikaks ühingu mereprojektide arendamisel. Koos töötati hiljuti välja ning esitati Keskkonnaametile kogu meie mereala hõlmava rändel peatuvate veelindude seiremetoodika koos kavandatava loenduste kavaga.

Andres oli mitme linnuliigi tegevus- ja kaitsekavade autor ja algataja, olgu selleks siis kirjuhahk, rohunepp, väikeluik või niidurüdi. Eriti tasub siinkohal ehk esile tõsta rohuneppi, sest suuresti just tema eestvedamisel selle ohustatud liigiga meil tegelema hakatigi.

Andres oli mitmekülgne teadlane, südamlik ja asjalik kolleeg ning sõber. Andres suri 2. septembril 2014. aastal.

Andres Kuresoo valiti Eesti Ornitoloogiaühingu auliikmeks postuumselt 2015. aastal.