Andres Kalamees

Andres Kalamees (sündinud 1966) on lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogia erialal 1989. aastal. Eesti Ornitoloogiaühingus on ta töötanud alates 1998. aastast. Ühingusse tööle tuli Andres Haapsalust, kus oli alates 1991. aastast olnud Lääne-Eesti saarte biosfääri kaitseala teadusdirektor ning hiljem direktor.

Andrese esimene töö Eesti Ornitoloogiaühingus oli tähtsate linnualade inventuuri lõpetamine. Tulemused on võetud kokku eesti- ja ingliskeelses raamatus "Euroopa Liidu tähtsusega linnualad Eestis" (2003, võrguteavikuna 2008). Haapsalu-perioodil oli Andres on Läänemaa linnuklubi asutajaliige (asutati 1993).

2003. aastast kuni 2018. aasta kevadeni, viisteist pikka ja väljastpoolt nii rõõmsat ja kaasavat, aga kindlasti ääretult töömahukat aastat, juhatas Andres Kalamees Eesti Ornitoloogiaühingut. Ühingus töötamise perioodi on ta jaganud ise intervjuus teabelehele Tiirutajale kaheks. 1990. aastad kuni 2005 toimus omamoodi baasi loomine, uute projektide algatamine, ellukutsumine ehk binokli, paberi, pastaka ja kummiku aeg. Seejärel saabus täiesti uus, digitaalne aeg. 2009–2015 sündisid ühingus olulised initsiatiivid ja ettevõtmised: Tiirutaja ilmumisele 2008. aastal järgnes aasta lind kodukakk ja kakukaamera, mida vaatas üle miljoni inimese Eestist ja välismaalt – ehk siis pesakaamerate teema; 2010. aastal alustati talviseid aialinnuvaatlusi, mis olid samuti lahendatud internetipõhiselt; seejärel suvine aialinnupäevik ja tornide linnuvaatlus; tekkisid nutikas linnumääraja: nutirakendus "Talvine aialinnuaabits" ja linnumängud ning aasta linnu projektides elektroonilised andmekogumid. "See oli kvalitatiivne hüpe rahva kaasamises," on Andres ise öelnud. Niisamuti panustas Andres ühingu sidemete arendamisele rahvusvaheliste linnuorganisatsioonidega.

Tegevuse eest looduskaitsjana on Andres pälvinud Keskkonnaministeeriumilt Eesti looduskaitsemärgi ning 2014. aastal sai Eesti Ornitoloogiaühing parima keskkonnateo auhinna jäälinnu tutvustamise projekti eest.

Alates 2018. aastast on Andres on jätkanud Eesti Ornitoloogiaühingus käimasolevate projektide juhtimist, näiteks suunab ta väike-laukhane ja metsise elupaikade uurimist.

Andres on öelnud, et oli ülikooli valides kahevahel, mõeldes loodusteaduste kõrval muusikale. Esialgu jäi viimane hobiks – koorilaulu ja pilliõppe näol, nüüd aga õpib ta ka muusikaga seotud eriala. Ühtlasi on kammerkoori nimi, milles Andres laulab, "Kolm lindu".

Tsiteerides Andrest olulistes punktides veelgi: "Kui sa väljas ei käi, siis linde ei näe" ja  "Laps tuleb loodusesse kaasa võtta". Andresele mõeldes tuleb mul alati meelde Jaan Rannapi poisteromaani "Viimane Valgesulg" lõpp – kuidas kaks poissi vaatavad järele üles kasvatatud merikotkapojale ja ühest neist saab kindlasti tulevikus kotkamees, teine aga kavatseb loodusmuljed põimida muusikasse.