Eesti Ornitoloogiaühing
Veski 4, Tartu 51005E-post: eoy@eoy.eeTelefon: +372 742 2195
Töötajate kontaktid
Facebook: www.facebook.com/ornitoloogiayhing
Kaarel Võhandu, Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja (kaarel.vohandu@eoy.ee)Artikkel ilmus algselt 6. novembril portaalis Postimees.
Meie rahvuslinnu suitsupääsukese arvukushinnang on sajandivahetusega võrreldes vähenenud ligi kolmveerandi võrra. Eesti pesitsevate lindude hinnangutes ulatub kahe perioodi vahe miljonitesse paaridesse. Languse peatamiseks tuleb muuta seda, kuidas majandame oma metsi ja põllumaid.
Suitsupääsukeseta on Eesti suve raske ette kujutada. Tema hargnenud saba ja madal lend õue kohal on nii tuttavad, et me ei oska sageli mõeldagi, kui palju võib neid linde vähemaks jääda. Ometi annavad arvukushinnangud selleks põhjust.
Eesti Ornitoloogiaühing avaldas ajakirjas Hirundo uued lindude arvukushinnangud aastate 2019–2024 kohta (Mellov et al., 2026). Aastatel 1998–2002 hinnati Eestis pesitsevate suitsupääsukeste arvuks 150 000–220 000 paari. Aastate 2019–2024 hinnang on 45 000–60 000 paari. Kui võrrelda nende perioodide vahemike keskpunkte, siis näeme langust hinnanguliselt 133 000 paari (ehk u 72%) võrra. Muutus on sedavõrd suur, et isegi viimase hinnangu ülempiir jääb varasema alampiirist kaugele maha (Elts et al., 2003; Mellov et al., 2026).
Suitsupääsuke pole kaugeltki ainus liik, kelle arvukushinnang on vähenenud. Kui kõrvutada liike, kelle arvukust hinnatakse mõlemal perioodil paarides, on nende ühine arvukushinnang kahanenud ligikaudu 17,06 miljonilt 10,91 miljonile paarile. Vahe on 6,15 miljonit paari ehk 36 protsenti (Elts et al., 2003; Keskkonnaagentuur, 2025; Mellov et al., 2026).
See ei tähenda, et keegi oleks kokku lugenud kuus miljonit kadunud pesa. Võrdleme kahe perioodi arvukushinnanguid, mida mõjutavad nii looduses toimunud muutused kui ka uued teadmised ja täpsemad hindamisvõtted. Muret kinnitavad siiski ka pikaajalised seireandmed: nii metsa- kui ka põllulinde on jäänud vähemaks (Marja & Nellis, 2018; Nellis & Volke, 2019).
Võrdluse lähtepunktiks võtsime aastad 1998–2002. Toonaste arvukushinnangute koostamisel oli abi ka transektloendustest ehk kindlatel loendusradadel tehtud vaatlustest. Kõiki liike pole aga eri aegadel hinnatud täpselt ühtmoodi: vahepeal on lisandunud andmeid ja täiustunud meetodid. Seetõttu tuleb neid arve käsitleda hinnangutena, mis põhinevad loendustel, proovialadelt kogutud andmete üldistamisel ja ekspertide teadmistel (Elts et al., 2003; Mellov et al., 2026).
Arvutusse võtsime 210 linnuliiki, kelle kohta on mõlemast perioodist olemas arvuline hinnang. Sõna „paar” ei tähenda alati kaht koos nähtud pesitsevat lindu: Arvukuste hindamisel võib selle all olla arvestatud ka üht pesitsusterritooriumi (Elts et al., 2003; Keskkonnaagentuur, 2025; Mellov et al., 2026).
Kõige suurema languse on läbi teinud metsvint ja salu-lehelind, keda on mõlemat 700 000 paari vähem kui 1998-2002 hinnangutes. Mõlemad on meie metsaliigid. Sisuliselt on meil välja surnud roherähn ja nõmmekiur, kelle arvukus on langenud 98 ja 96,4 protsenti.
Kõik liigid pole siiski vähenenud. Suurima tõusu on teinud käblik, keda on juurde tekkinud 110 000 paari võrra. Käblikule sobib elupaigaks noorem mets ja võsa, nii et tema tõusu taga on elupaikade lisandumine. Suurima protsentuaalse tõusu tegi tamme-kirjurähn, kelle arvukushinnang suurenes 1-10 paarilt 800-1200 paarile. Selle pöörde põhjuseid tuleks otsida kliimasoojenemisest, mis on võimaldanud tamme-kirjurähnil levida põhja poole. Üksikute liikide hea käekäik ei muuda aga üldpilti. Kõigist 210 liigist, kelle kohta on olemas arvuline hinnang mõlemast perioodist, on viimase 26 aasta jooksul pesitsusaegne arvukus langenud 134 ja tõusnud 67 liigil. Üheksal liigil püsis näitaja muutumatuna. (Elts et al., 2003; Mellov et al., 2026)
Metsalindude puhul on arvukushinnangute vahe eriti suur. Koondtabeli 51 hinnatava metsalinnuliigi hinnangute keskpunktide summa on vähenenud ligikaudu 11,66 miljonilt 8 miljonile paarile. See teeb 3,66 miljonit paari ehk 31 protsenti. Tüüpiliste metsalindude salu-lehelinnu hinnangu keskpunkt on väiksem 700 000 ja metskiuru oma 550 000 paari võrra. Sellisest muutusest on kerge mööda vaadata: mõlemat liiki võib metsas endiselt kohata (Elts et al., 2003; Mellov et al., 2026).
Sama suunda näitavad pikaajalised punktloendused. Renno Nellis ja Veljo Volke leidsid aastatel 1983–2018 kogutud andmeid analüüsides, et 53 metsalinnuliiki hõlmav koondindeks langes 26 protsenti. Suurem oli langus paiksetel liikidel, okasmetsalindudel ja kindlatest metsaelupaikadest sõltuvatel liikidel. Rändlindudel ja elupaiga suhtes vähem nõudlikel liikidel läks paremini. See viitab sellele, et osa vähenemise põhjusi peitub meie oma metsamaastiku muutustes (Nellis & Volke, 2019).
Raie mõju on Eestis uuritud ka vahetult: vaadeldes linde samadel aladel enne ja pärast raiet. Asko Lõhmus kaardistas linnustikku 210 hektaril, millest kahe pesitsushooaja vahel raiuti 32 hektarit. Aastaga vähenes kogu uuritud maastikul pesitsusterritooriumide arv 13 protsenti. Langus koondus raiealadele ning ümbruskonna metsad seda arvuliselt ei korvanud. Uuring hõlmas nii lage- kui ka harvendusraieid. Ühe maastikutüübi põhjal ei saa arvutada kogu Eesti linnustiku kadu, kuid tulemus näitab selgelt, kuidas raie võib lindude elupaiku vähendada (Lõhmus, 2021).
Lindude jaoks ei loe ainult see, mitu hektarit metsa meil on. Tähtis on ka metsa vanus ja mitmekesisus. Vanad puud, õõnsused, põõsarinne ja surnud puit pakuvad eri liikidele pesapaiku ning toitu. Kui mets muutub intensiivsete raiete tõttu nooremaks ja ühetaolisemaks, võib sealne linnustik vaesuda, ehkki maa jääb kaardil ja statistikas endiselt metsamaaks (Eesti Ornitoloogiaühing, n.d.-a).
Seepärast tuleb lasta rohkematel metsadel vanaks saada ja vanu metsi ka hoida. Üks võimalus on tõsta raievanust. Samal ajal tuleks loobuda võimalusest lubada noorema metsa uuendusraiet üksnes selle põhjal, et puud on saavutanud piisava tüvejämeduse ehk küpsusdiameetri. Jämedate tüvedega puud ei tee metsast veel vana metsa, paljud lindudele vajalikud elupaigad kujunevad alles aja jooksul.
Vähendada tuleks ka lageraiete osakaalu ja raiete üldist survet ning kasutada sobivates metsades rohkem püsimetsandust. Alles peavad jääma vanad eluspuud, surnud puud ja lindudele oluline alusmets. Ka harvendusraie ei ole linnustiku jaoks mõjuvaba: Eesti uuringus vähenes lindude arvukus harvendatud aladelgi (Eesti Ornitoloogiaühing, n.d.-a; Lõhmus, 2021).
Kaitsealade metsades tuleks lõpetada uuendusraied. Kaitstavatel aladel peavad vanadele metsadele omased kooslused saama püsida ja taastuda. Nii kaitsealadel kui ka majandusmetsades on oluline ka pesitsusrahu. Kevadsuvistest raietest loobumine aitab pesi säästa, ent lindudel peab olema koht pesitsemiseks ka järgmisel aastal (Eesti Ornitoloogiaühing, n.d.-a).
Põllulindudel on läinud veel kehvemini: hinnangud näitavad, et pesitsuspaaride arv on kukkunud pea poole võrra. Näiteks põldlõokese hinnangu keskpunkt on langenud 230 000 ja kadakatäksi oma 115 000 paari võrra. Samasse põllumajandusmaastikuga seotud liikide rühma kuulub ka suitsupääsuke (Elts et al., 2003; Mellov et al., 2026).
Põllulindude arvukuse vähenemise taga on mitu omavahel seotud probleemi. Toitu jääb vähemaks, pesitsuspaigad muutuvad ja pesi hävib pesitsusaegse niitmise ja kiskluse tõttu. Pestitsiidid võivad vähendada putukate ja looduslike taimede hulka, millest sõltub lindude toidulaud. Suured ühetaolised põllud jätavad vähem ruumi poollooduslikele elupaikadele. Sage niitmine, eriti pesitsusajal, ohustab maapinnal pesitsevaid linde (Marja & Nellis, 2018; Rigal et al., 2023; Viik, 2022).
Ka Eestis on uuritud põllumajanduse intensiivsuse seost lindude käekäiguga. Riho Marja ja Renno Nellis leidsid põllulindude arvukusindeksite ning pestitsiidide ja lämmastikväetiste kasutamise vahel negatiivse seose. Sarnasele järeldusele jõuti 170 linnuliiki ja 28 riiki hõlmanud Euroopa uuringus: põllumajanduse intensiivistumine, eriti pestitsiidide ja väetiste kasutamine, oli uuritud surveteguritest peamine. Kõige tugevamalt puudutas see selgrootutest toituvaid linde (Marja & Nellis, 2018; Rigal et al., 2023).
Kogu vastutust ei saa siiski panna põllumeeste õlgadele. Lindude arvukust mõjutavad ka ilmastik, kisklus ja rändlindude elutingimused väljaspool Eestit. Maaelu Teadmuskeskuse seires ilmnes langus eri toetustüüpidega aladel, ehkki mahepõldudel oli pesitsevaid paare enamikul uuringuaastatel rohkem. Ühest tootmisviisi muutusest ei piisa, kui ülejäänud maastik lindudele sobivat elupaika ei paku (Tiitsaar, 2024; Viik, 2022).
Linnusõbralikum põllumajandus eeldab muutusi nii põlluharimises kui ka toetustes. Putukamürke tuleks kasutada vähem: taimekaitse peaks algama ennetusest ja tegeliku tõrjevajaduse hindamisest. Väetiste kasutamisel tuleb vältida ülemäärast intensiivsust. Hoida tuleb püsirohumaid, rohtseid põlluservi ning piirkonnale sobivaid maastikuelemente (Marja & Nellis, 2018; Rigal et al., 2023; Tiitsaar, 2024).
Pesitsusaladel tuleb niita lindudele sobival ajal ja sobiva sagedusega ning jätta osa rohumaast niitmata pelgupaigaks. Ühtainsat lahendust kõigile põldudele ei ole: sobivad võtted sõltuvad kohast ja seal pesitsevatest liikidest. Hiljem tuleb kontrollida, kas neist ka abi oli (Tiitsaar, 2024; Viik, 2022).
Ka toetuste puhul tuleb küsida, kas rakendatavad meetmed linde päriselt aitavad. Eesti teadlased ei leidnud 2024. ja 2025. aastal uuritud rohumaaribadel ja ökoaladel rohkem linde ega linnuliike kui võrdlusaladel. Üks võimalik põhjus on see, et rajatud alad olid liiga väikesed või kitsad. See ei tähenda, et rohumaaribad oleksid kasutud, kuid nende rajamisest üksi ei piisa (Marja et al., 2026). Kui sellised alad mai lõpus maha niita, ei erine need lindude jaoks enam kuigivõrd tavalisest silopõllust: niidukite ette jäävad pesad ja hukkub suur osa lindude toiduks olevatest putukatest. Väikese mõjuga meetmete abil saaks lindude arvukuse langust peatada vaid siis, kui neid rakendataks väga suurtel aladel. Kuna põllumajanduse keskkonnatoetustega liitumine on vabatahtlik, pole see kuigi realistlik. Seetõttu tuleb keskenduda tõhusamatele lahendustele. Näiteks taliviljapõldudel kasutatavad „lõokeseribad“ (Blösch et al., 2025) ja „lõokeselaigud“ (Beninde, Hunke, 2024) aitavad põldlõokestel edukamalt pesitseda. Need ei suurenda üksnes pesitsevate paaride arvu, vaid parandavad oluliselt ka pesitsusedukust. Just see on lindude arvukuse taastumisel määrava tähtsusega.
Linnusõbraliku põllumajanduse kulusid ei saa jätta üksnes põllumeeste kanda. Kui soovime, et põldudel säiliksid lindude elupaigad, rohumaid niidetaks harvem ja kemikaale kasutataks vähem, peavad toetused aitama seda kõike majanduslikult võimalikuks teha. Sama kehtib metsaomanike kohta: kui ühiskond ootab neilt loodusväärtuste pikaajalist hoidmist, peab sellega kaasnema õiglane hüvitis. Lindude kaitse on meie kõigi ühine huvi ja selle eest tuleb ka ühiselt maksta.
Suitsupääsukese elu sõltub meie valikutest eriti otseselt. Eesti Ornitoloogiaühingu kogutud suitsupääsukeste vaatlused näitasid, et ta pesitseb muu hulgas lautades, tallides, kuurides ja küünides. Loomapidamine ning märgalad pakuvad putukarohkeid toitumispaiku. Kui ümbrusest kaovad putukad, ei piisa pesakoha olemasolust. Kui lind enam pesitsushoonesse sisse ei pääse, ei aita ka lähedal asuv hea toitumispaik (Eesti Ornitoloogiaühing, n.d.-b).
Enamik linde ei veeda kogu aastat ühes ja samas elupaigas. Mõelge kas või lindudele, kes talvel teie toidumaja külastavad. Nende käekäik ei sõltu ainult sellest, mis toimub teie aias, vaid ka sellest, millised on nende pesitsus- ja toitumisvõimalused mujal. Linnustiku vähenemise pidurdamiseks tuleb neid seoseid arvestada nii metsas kui ka põllul. Rohkematel metsadel peab laskma vanaks kasvada ning põllumaastikul tuleb hoida lindudele toitu ja tagada pesitsusrahu. Maaomanikke peavad selles toetama toimivad toetused. Kas valitud abinõudest on ka kasu, peab näitama seire.
Kui tahame, et suitsupääsuke kuuluks ka tulevikus Eesti suve juurde, peab tal olema koht pesa ehitamiseks ja piisavalt toitu poegade kasvatamiseks. Sama vajavad miljonid teised linnupaarid, kelle nimed pole meile ehk nii tuttavad.
Kasutatud allikad:Eesti Ornitoloogiaühing. (n.d.-a). Metsalinnustik. https://www.eoy.ee/ET/17/98/metsalinnustik/Eesti Ornitoloogiaühing. (n.d.-b). Suitsupääsuke – aasta lind 2011: Kokkuvõte. https://www.eoy.ee/suitsupaasuke/www.eoy.ee/suitsupaasuke/materjalid/Suitsupaasukese_kokkuv%C3%B5te_2011.pdfElts, J., Kuresoo, A., Leibak, E., Leito, A., Lilleleht, V., Luigujõe, L., Lõhmus, A., Mägi, E., & Ots, M. (2003). Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 1998.–2002. a. Hirundo, 16(2), 58–83. https://www.eoy.ee/pics/336_Arvukus98_02.pdfKeskkonnaagentuur. (2025, November 21). Linnudirektiivi artikkel 12 aruanne 2019–2024. Keskkonnaportaal. https://keskkonnaportaal.ee/et/linnudirektiivi-artikkel-12-aruanne-2019-2024Lõhmus, A. (2021). Lage- ja harvendusraiete esmane mõju haudelinnustikule. Hirundo, 34(2), 1–19. https://hirundo.eoy.ee/files/Lohmus-2021.pdfMarja, R., Keerberg, L., & Elts, J. (2026). Kas põldudele rajatud rohumaaribad suurendavad linnurikkust? Hirundo, 39(1), 39–49. https://hirundo.eoy.ee/files/Kas%20po%CC%83ldudele%20rajatud%20rohumaaribad%20suurendavad%20linnurikkust.pdfMarja, R., & Nellis, R. (2018). Perioodil 1984–2017 põllulindude arvukuse muutus Eestis ning selle seos põllumajanduse ja kiskjatega. Hirundo, 31(1), 49–68. https://www.eoy.ee/pics/490_Marja_R_Nellis_R_Hirundo_2018_1_pages49-68.pdfMellov, P., Elts, J., Ellermaa, M., Leivits, M., Lõhmus, A., Grosberg, J., Kuus, A., Luigujõe, L., Nellis, R., Ots, M., Paal, M., & Tammekänd, I. (2026). Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2019–2024. Hirundo, 39(1), 50–95. https://hirundo.eoy.ee/artiklid/eesti-lindude-staatus-pesitsusaegne-ja-talvine-arvukus-20192024Nellis, R., & Volke, V. (2019). Metsalindude arvukuse muutused perioodil 1983–2018. Hirundo, 32(1), 63–80. https://hirundo.eoy.ee/files/Nellisi_Volke_2019-1.pdfRigal, S., Dakos, V., Alonso, H., Auniņš, A., Benkő, Z., Brotons, L., Chodkiewicz, T., Chylarecki, P., de Carli, E., del Moral, J. C., Domşa, C., Escandell, V., Fontaine, B., Foppen, R., Gregory, R., Harris, S., Herrando, S., Husby, M., Ieronymidou, C., . . . Devictor, V. (2023). Farmland practices are driving bird population decline across Europe. Proceedings of the National Academy of Sciences, 120(21), Article e2216573120. https://doi.org/10.1073/pnas.2216573120Tiitsaar, A. (2024, August 19). Põllulinnud peegeldavad muutusi meie põllumajandusmaastikul. Maaelu Teadmuskeskus. https://metk.agri.ee/uudised/pollulinnud-peegeldavad-muutusi-meie-pollumajandusmaastikulViik, E. (2022, June 20). Põllumajandusmaastikega seotud elurikkuse olukord Eestis ja peamised põhjused. PIKK. https://www.pikk.ee/pollumajandusmaastikega-seotud-elurikkuse-olukord-eestis-ja-peamised-pohjused/
Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja Kaarel Võhandu kirjutas ajalehe Postimehe arvamusloos, kuidas Eesti haudelindude arvukus on võtnud püsiva suuna allapoole ning millised oleksid lahendused languse pidurdamiseks.