Linnujaht

Eestil on eriline asend veelindude Ida-Atlandi rändeteel. Meilt rändab läbi 5-15 miljonit veelindu, paljud neist teevad siin lühema või pikema peatuse, et puhata  ja edasilendamiseks rasvavarusid koguda. Veelinnud (15 liiki hanelisi, lisaks lauk, tikutaja, metskurvits ja neli liiki kajakaid) moodustavadki enamuse jahiulukiteks olevatest lindudest. Lisaks kütitakse ka kanalisi (laanepüü, nurmkana ja faasan), tuvisid (kodu- ja kaelustuvi), vareslasi (hall- ka künnivares) ja hallrästaid. Kokku kuulub väikeulukite loetellu 31 liiki linde.

Suur-laukhaned on Eestis jahiliigiks. 
Foto: Lea Tammik

Jaht on traditsiooniline elatusala, mille meetodid ja eesmärgid on ajaga väga palju muutunud. Aina olulisem on seetõttu jahieetika ja arvestamine loodushoiu põhimõtetega. 

Millised on linnujahi korraldusega seotud probleemid? 

• Linde lubatakse küttida suurel osal rändveelindude kaitseks moodustatud kaitstavatel aladel. See põhjustab kaitse eesmärgiks olevate liikide suuremat suremust ja rändepeatusel olevate linnukogumite häirimist. Küttides häiritakse ka neid (sh kaitstavaid) liike, kes sihtmärgiks ei ole.   
  
  
• Suurlindude kahjustuste vältimiseks tahetakse sisse seada kevadist hanejahti, mis on siinse jahikultuuri põhimõtetega teravas vastuolus ja kahjustab ka pesitsevaid liike.  Kevadist jahti kaalutakse olukorras,  kus potentsiaalselt tõhusad meetodid nagu rahualadena toimivad söödapõllud ja linnujahi piiramine kaitsealadel on rakendamata.
  
  
• Pliilaskemoona kasutamine keelustati küll veelinnujahil, kuid endiselt on Eestis lubatud pliimoonaga küttida teisi ulukirühmi.  Pliimoona kasutamisel satub keskkonda suures koguses mürgist raskemetalli, mille ohvriks langevad eelkõige raipesööjatest kotkad. Lisaks on pliimoonaga kütitud uluki liha tarbimine oluline terviserisk ka inimesele. Liikumist pliimoona laiema keelustamise poole peab vajalikuks Euroopa Kemikaaliagentuur. 
  
  
• Jahiliikide populatsioonide arvukuse ja sigimisedukuse seire on ebaühtlane ja mitmete liikide või aspektide osas puudulik. Pärismaistest jahiliikidest saadakse praeguste seiretega väga vähe pesitsusandmeid viupardi, soopardi, rägapardi ja nurmkana kohta. Eestis jahitavate linnuliikide sigimisedukust peaaegu ei uurita. Hanede ja valgepõsk-lagle seires on suured vajakud. Suure osa Eesti kohta me ei tea, kus, kui palju ja kui kaua siin rändel hanesid peatub.

Kütitud valgepõsk-lagled Saaremaal.
Foto: Liis Keerberg

• On jahimehi, kes ei järgi jahikultuuri ja –eetikat, küttides veelinde ebamõistlikult suurel arvul. Vastuolulisimad juhtumid on seotud jahituristidega. Asja aitaks parandada ühel jahipäeval ühe jahimehe poolt küttida lubatud lindude arvule piiri seadmine. Ornitoloogiaühingu hinnangul jääb mõistlikesse piiridesse viis lindu jahimehe ühe jahipäeva kohta.
  
  
• Rikkumiste tõendamine on keeruline. Keskkonnainspektsiooni võimalused ja suutlikkus jahinõuete rikkumisi tõendada ja keelatud võtteid (nt elektroonilised peibutusvahendid, pliihaavlid)  kasutavaid kütte vastutusele võtta on kasinad. Küsitav on ka sanktsioonide mõjusus. 
  
  
• Jahimeeste oskus veelinnuliike määrata on ebaühtlane, kohati madal. Jahistatistika järgi lastakse näiteks endiselt palju hallhanesid sisemaa maakondades, kus liiki tegelikult ei esine. Seega on vajalik jahimeeste tõhusam koolitamine. 
  
  
• Jaht valgepõsk-laglele ja kormoranile ei ole kooskõlas linnudirektiiviga.  Selleks, et neid liike lasta, peaks olema välja selgitatud, et küttimine on ainuvõimalik lahendus, mis aitab liigi poolt põhjustatud kahjusid vähendada. Samuti peaks olema täpselt määratletud, kus, millises ulatuses ja kes võib neile liikidele jahti pidada ja kuidas seda kontrollitakse.