Punane nimestik

Punaseid raamatuid ehk nn. punaseid nimestikke koostatakse liikide ohustatuse hindamiseks.  Neil ei ole küll otsest õiguslikku jõudu, kuid kõige värskematele andmetele tuginedes juhitakse nendega tähelepanu enam kaitset vajavatele liikidele ning need on looduskaitsetegevuse korraldamise aluseks. Tänapäevased punased raamatud on olemuselt andmebaasid.  

Järvekaur on üks Eesti ohustatumaid  haudelinde. 
Foto: Lea Tammik

Esimese väljasuremisohus olevate taime- ja loomaliikide nimestiku kinnitas Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) aastal 1949.  Eestis on punaste raamatute koostamist koordineerinud Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjon. Esimene Eesti punane raamat koostati aastatel 1975-1979 ning anti laiale  lugejaskonnale mõeldud trükisena välja 1982. Hiljem on raamatut uuendatud 1988.  ja 1998. aastal. Sel sajandil võeti Eestis punaste nimestike koostamisel kasutusele rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN)  ohustatuse kategooriad.   

2008. aastal valminud viimases Eesti punases nimestikus tunnistati haudelinnuna Eestis väljasurnud liikideks rabapistrik, punakurk-kaur, veetallaja ja habekakk (viimane liik on nüüdseks küll uuesti pesitsema asunud). Kõige ohustatumateks liikideks hinnati meil pesitsevatest linnuliikidest suur-konnakotkas, madukotkas, must-harksaba, tuttlõoke, merivart, siniraag, järvekaur, must-toonekurg, tõmmukajakas, rabapüü, roherähn, niidurüdi, tutkas ja sooräts. Läbirändajatest on eriti ohustatud liigiks väike-laukhani ja meil talvitavatest merelindudest kirjuhahk.  Ohualdiste liikide kategooriasse kuulub 22 ja ohulähiste liikide hulka 32 linnuliiki.  

2019. aastal algas ohustatuse hinnangute uuendamine. Eesti linnuliikide ohustatuse hindamist korraldab Eesti Ornitoloogiaühing.