In memoriam Mart Niklus (22.09.1934 – 25.12.2025)

Eesti Ornitoloogiaühing mälestab oma auliiget Mart-Olav Niklust, kes lahkus esimesel jõulupühal 91-aastasena.

Mart Nikluse elukäigu üks vähem esile tõstetud, ent ornitoloogiaühingu jaoks tähenduslik külg oli tema varakult kujunenud loodushuvi, eriti lindude ja liblikate vastu. Ta lõpetas Tartu Ülikooli bioloog-zooloogina, spetsialiseerudes ornitoloogiale. Tema diplomitöö käsitles Haapsalu ümbruse linnustikku.

Hilisemad olud sundisid teda aastakümneteks oma kutsumusest eemale: ornitoloogina tegutsemist ei piiranud mitte võimete puudus, vaid ajastu surve ja riigivõimu vastuseis tema tegevusele. Poliitilise tagakiusamise tõttu tuli Niklusel korduvalt erinevaid elukutseid – võõrkeelte õpetaja, tõlkija, veoautojuht – omandada.

Ornitoloogiaühinguga oli Mart Niklus seotud pea kolmveerand sajandit: temast sai 1953. aastal Eesti Looduseuurijate Seltsi ornitoloogiasektsiooni liige ning 2011. aastal valiti ta ornitoloogiaühingu auliikmeks. Need daatumid raamivad Eesti ornitoloogias haruldast järjepidevust: Mart Niklus jõudis kaasa teha mitme põlvkonna vahetumise, ent jäi sisimas samaks — vaatlejaks ja märkajaks, täpseks kirjapanijaks.

Nikluse nime kohtame eri kümnenditel nii harulduste ülevaadetes kui vaatlusandmestikes. Näiteks on temaga seotud haruldase valgetiib-viirese vaatlused 30. mail 1951. aastal Tartu lähedal Porijõe luhal ning 24. juunil 1999. aastal Aardla poldril. Lisaks väikehuiga leid samas kandis, kusjuures selle leiu kinnitas hiljem Eerik Kumari isiklikult. Need kirjed ei ole pelgalt märgid nimekirjas: need osutavad inimesele, kes käib looduses ikka ja jälle ning kelle tähelepanu ei tuhmu. Ropka-Ihaste luht ja Aardla polder olidki ühed tema linnuvaatluse meelispaigad, kuhu ta Tartust tavaliselt jalgrattaga sõitis. Lisaks eelmainitud diplomitöö uurimisalale Haapsalu ümbruses meeldisid Mardile väga ka Otepää ümbruse maastikud.

Mart oli innukas lindude tutvustaja ning vajadusel alati valmis juhendama linnulauluhommikuid ja linnuretki. Ornitoloogiaühingu aktiivse liikmena jagas Mart arusaama, et looduse tundmine on ka kultuuri osa ning seltsitegevus ei ole üksnes korraldus, vaid väärtuste hoidmine. Ka oma sõnavõttudes on ta rõhutanud, et teaduse ja kultuuri püsimisel on olnud tähtis roll seltsidel ja vabatahtlikul algatusel — mõtteviis, mis kõlab kokku ornitoloogiaühingu enesetajuga.

Mart avaldas erialaseid tekste nii teaduslikes väljaannetes kui ajakirjanduses, kusjuures tema esimesed kirjutised ilmusid juba 1950. aastatel. Ka see on meenutamist väärt: isegi siis, kui olud ning kinnipidamine rebisid tema elust välja aastaid ja võimalusi, ei kadunud huvi eluslooduse vastu, oskus vaadelda ja tahe jagada teadmisi.

Eesti avalikkus mäletab Mart Niklust eeskätt vabadusvõitleja ja dissidendina, kelle elutee oli karm ning kelle põhimõttekindlus oli paljudele moraalseks orientiiriks. Ornitoloogiaühingu vaates lisandub sellele vaiksem portree: inimene, kes hoidis sidet looduse ja lindudega ka siis, kui tal püüti ära võtta võimalus tegutseda oma erialal ning kelle jaoks linnuvaatlus oli kuuluvus — üks viis olla vaba. Isegi vanglas jätkas ta linnuvaatlustega ning andis teada rõngastatud suitsupääsukesest, kes oli märgistatud koguni Lõuna-Aafrikas.

Avaldame sügavat kaastunnet Mart Nikluse lähedastele ja kõigile, kellele ta oli sõber, mõtte- ja teekaaslane või eeskuju. Eesti Ornitoloogiaühing tänab Mart Niklust tema pikaajalise liikmelisuse, seltsilise järjepidevuse ja looduse märkamise kultuuri eest. Tema pilk jäi lindudele truuks ja meie mälu hoiab seda pilku au sees.