Eesti Ornitoloogiaühing
Veski 4, Tartu 51005E-posti aadress: eoy@eoy.eeTelefon: +372 742 2195Töötajate kontaktidFacebook: www.facebook.com/ornitoloogiayhing
On varahommik. Pole veel õieti valgekski läinud, kui kaks väikest mütakat maanduvad minu koduse töölaua juurest aknast paistval toidulaual. Maanduvad, seiravad korraks ümbrust ja hüppavad üksteise järel otse toidukaussi, ikka kohe keset söödavat. See lärmakas paarike sigines minu aeda sügisel. Kõiki nende tegevusi saatis kõva diskussioon. Läbi käidi saadaval olevad tihase ja kuldnoka pesakastid. Kontrolliti ka pööningut ja lauta. Isegi olemasolevatele toidulaudadele tehti tiir peale. Demokraatia on neil linnukestel hästi arenenud. Diskussioonid läksid kohati ägedaks, mõnda paika tuli külastada korduvalt, et seal oma seisukohad kirglikult esinedes partnerile selgeks teha. Näib, et nad ei aktsepteeri ka soolist ebavõrdsust. Nad on alati riietatud sarnaselt, teevad võrdväärselt valju kisa. Ja kui avati kohalik toidubaar, siis hakkasid mõlemad võrdväärselt hästi konkurente peletama: lennati lihtsalt otse toidule, kust rasvatihased ehmunult eemale põikasid.
Neid nimetatakse põldvarblasteks.
Põldvarblased. Foto: Eero Kiuru
Algatuseks viktoriiniküsimus: millised maismaalinnud on maakeral kõige arvukamad?
Varblased on inimesega tugevalt seotud. Aegade hämaruses levisid nad kahejalgse valgenahalise maailmavallutaja kannul kaugele põhja, kus ilma inimese loodud toidubaasita oleks olnud täiesti võimatu hakkama saada.
Varblasest kui sellisest on kuulnud ilmselt kõik. Ent paljud meist ei tea, et kodumaal elab kahte sorti varblasi. Vanarahvas varblastel tavaliselt vahet ei teinud, mõlema kohta öeldi ühtmoodi: värblane, värvuke, varvelus, säuts, sirts, vink, hallivatimees, vargapoiss, vadulane jne.1 Erandiks on vaid liigitus maja- ja nurmevarblaseks (vastavalt siis kodu- ja põldvarblaseks). Koduvarblane. Foto: Eero Kiuru
Päritolu
Arvatakse, et varblased said alguse Aafrika troopilises piirkonnas. Nende esivanemate isastel esindajatel oli iseloomulik must rinnaesine, kuid emaslinnud olid täiesti mittemidagiütleva pruunikirju sulestikuga. Levik toimus Niiluse suunas, kus hiljemalt pleistotseeni alguseks (u. 1,8 mln. aastat tagasi) kujunes välja uus levila. Just sealt alustasid varblased ulatuslikku ekspansiooni põhja ja ida suunas. Pleistotseeni-aegne mandrijää pealetung sundis liiki levima ka lõunasse. Varblaste üks suurimaid spetsialiste Denis Summers-Smith arvab, et just sellel perioodil sai alguse varblase jagunemine praegusteks põhjapoolkera liikideks. Edasi käis säutsude areng tihedas seoses inimesega, kusjuures Lähis-Idas kujunes välja koduvarblane ning Hiinas põldvarblane. Mõlemad varblased kujunesid inimese täielikeks kommensaalideks (kahe eri liiki kuuluva organismi kooselu, mis on kasulik ühele osalisele, kes seejuures ei ole teisele kahjulik): koduvarblane spetsialiseerus toituma nisust ja odrast, põldvarblane aga riisist.
Inimese ja varblaste konflikt arenes tõsiseks juba mitu sajandit tagasi. Trükisõna levikuga hakkas ilmuma järjest uusi käsiraamatuid selle kohta, kuidas nende lindude vastu võidelda. Näiteks juba 1899. aastal avaldas William Bernhard Tegetmeier raamatu “The House Sparrow (The Avian Rat), in Relation to Agriculture and Gardening, with Practical Suggestions for Lessening its Numbers”.
Väidetakse, et mõnes piirkonnas võivad näiteks koduvarblased hävitada 20% nisusaagist ja mõnel aastal täielikult hävitada päevalillesaagi2.
Või kes meist poleks kuulnud kuulsast hiinlaste võitlusest varblastega: kolm miljonit inimest mobiliseeriti lahingusse, mis kestis kolm päeva, ainuüksi Pekingis tapeti miljon varblast, Shutangi provintsis 3 miljonit… Lindude arvukus langes silmnähtavalt. Kuid … loodetud tulemus jäi saavutamata, sest riisitoodang langes järgnevatel aastatel oluliselt ja varsti oli põldvarblane jälle oma arvukuse taastanud. Ja mis seal imestada – suure koguse riisi kõrval tarbivad siutsud ohtralt ka kahjurputukaid, kelle rüüste osutub harilikult varblaste omast ulatuslikumaks.
Kuid on ju veel ka haigused. Varblased võivad põhimõtteliselt levitada tervet rida kodulindude ja –loomade haigusi, mõni neist tõbedest võib külge hakata ka inimesele. Bakteritest levivad nendega näiteks Escherichia coli, Salmonella sp., seenhaigustest Candida sp., aga ka rida viirusi. Ka parasiitide nimekiri on pikk, tuntumatest mainigem vaid kirpe ja puuke. Tegelikkuses näib varblaste roll haiguste levitamisel olevat siiski minimaalne, sest peamiselt saab see toimuda vaid ühiste liivavannide kaudu (tuleb kõne alla kanade puhul). Igatahes ei õnnestunud mul suurest hulgast kirjandusest leida ühtegi kindlat juhtu, mil varblaste roll haiguse levitamisel oleks tõestatud.
Eelmisel sajandil muutusid varblased teatud distsipliinide esindajatele tänuväärseks uurimisobjektiks. Et neid oli palju ja nende arvu püüti piirata, siis kasutati palju varblasi uuringutes, mis nõudsid linnu surmamist. Keskkonnamürkide, mikroorganismide ja energiavoogude dünaamika jälgimisel olid varblased heaks objektiks. 1970-ndatel ja 1980-ndatel aastatel ilmus ridamisi teadustöid, kus võtmesõnadeks olid: energiavoog läbi pesapoegade, biomassi produktsioon, mikroorganismide mõju embrüonaalsele suremusele, toksiliste ainete sisaldus pesapoegades jne.
Suurem osa neist uuringutest oli ja jäi vaid teatud meeste akadeemiliseks eneseteostuseks. Kuid õnneks leidub neis töödes ka sellist, mis tõepoolest aitab mõista nende liikide elulugu.
Joonistus: Selma Jaks
Vähemalt mõnede inimeste arvates on varblane maitsev roog. Itaalias, Hispaanias, Portugalis ja Prantsusmaal on pikad traditsioonid väikelindude söömisel. Viimasel aastakümnel on iga natukese aja järel teatatud tolliskandaalidest, kus Hiinast on läbi kolmandate riikide püütud juba mainitud toitumisharjumusega riikidesse vedada kenasti roogitud ja külmutatud põldvarblasi. Konfiskeeritud partiid on tähelepanuväärsed, ikka 1-3 miljonit lindu korraga. Ainuüksi läbi Belgia arvatakse liikuvat üle kuue miljoni põldvarblase aastas! On hakatud kahtlustama, et sellisele survele liik vastu ei pea…
Huvitav on, et isegi varblaste kohatine mürgisisaldus ei hirmuta restoranipidajaid ettevaatusele. Nii konfiskeeriti Itaalias aastatel 1992 ja 1993 kokku kaheksa saadetist külmutatud varblasi, mis sisaldasid suures koguses DDT!3
1998. aasta seisuga oli Eestis rõngastatud 3897 koduvarblast ja 4339 põldvarblast ning saadud vastavalt 25 ja 44 taasleidu.4
Valdavalt on linnud leitud rõngastuspaiga lähedalt ja rõngastamise ning taasleiu ajavahe piirdub paari aastaga. Tähelepanu väärib vaid üks juhtum: Paul Sügava poolt 28.05.1983 rõngastatud (Selja, Pärnumaa) põldvarblase pesapoeg oli elujõus veel 27.02.1992.5
Meie mõlemad varblaseliigid sooritavad üksikjuhtudel ka lühimaa-rändeid, kusjuures põldvarblane teeb seda ehk pisut sagedamini.
Nagu enamuse väikelindude puhul, ei ela suurem osa varblasi kauem kui 1-2 aastat. Igast tuhandest põldvarblasest suudab elada viis aastat keskmiselt vaid kuus isendit ja kuus aastat keskmiselt vaid üks isend (joonis 1)!
Joonis 1. Põldvarblase ellujäämus Tšehhi, Poola ja Põhja-Ameerika andmete järgi (palju linde suudab elada vastava eluaasta lõpuni).6
Peale liikumiste võimaldab rõngastamine uurida ka lindude eluiga. On huvitav, et senised kirjanduses avaldatud ea-rekordid on mõlema meie varblaseliigi jaoks tähelepanuväärselt sarnased: koduvarblase pikim registreeritud eluiga on olnud 12 aastat ja 11 kuud ning põldvarblasel kaks kuud lühem, seega siis 12 aastat ja 9 kuud.7
Võib arvata, et selles vallas on "lagi" juba saavutatud!
"Kõrvalehüppeid esineb ka varblastel. Nii võivad kodu- ja põldvarblased ka omavahel ristuda. Seejuures tekivad väga kummaliste sulepartiidega isendid. Näiteks võib muidu põldvarblase moodi isase varblase pea olla pärjatud halli pealaega, emaslinnud võivad saada aga väga erikummalise kirju sulemustri.
Eriti sagedased on looduses aga ristumised P.domesticus x P.hispaniolensis, mille tulemusel on näiteks Maltal ja Sitsiilias välja kujunenud hübriidsed püsipopulatsioonid. Vähem esineb ristandeid P.montanus x P.hispaniolensis.
Vangistuses on saadud veelgi kummalisemaid uudislinde. Siiski ei pea eksperimentaatorid varblasi just mitte kõige lõdvemate elukommetega lindudeks, kuna nii mõnigi kord on nad pakutava kaasa suhtes näidanud üles suisa agressiivsust. Ja mis seal salata - valdav osa segapaaride munadest jääb koorumata.
Varblased kasutavad pesa loomiseks enamasti igasugu õõnsusi, hea meelega leiab kasutamist ka piisavalt suure lennuavaga pesakast. Koduvarblane on pesaehitusel osavam – ta võib vahel oma kerapesa punuda ka tihedasse puuvõrasse, eriti kuusele. Ka pesaõõnsustes ja –kastides kipuvad säutsud suurema osa selle sisemusest kulu täis tassima, et ruum mugava suurusega oleks. Mõlemad liigid tavatsevad meil pesitseda kaks korda suve jooksul.
Koduvarblasel on meie tingimustes 5-6 muna, põldvarblasel on leitud aga ka 7-8-munalisi kurni. Munade välimus on mõlemal liigil sarnane: valkjad, pruunide ja hallide tähnidega, põldvarblase omad ehk pisut väiksemad ja läikivamad. Harva esineb ka võrdlemisi heledaid mune.
Haudumine kestab kuni kaks nädalat, mõlemad vanalindudest on selles tegevad, emalind ehk pisut aktiivsemalt.
Pojad püsivad kodus samuti umbes kaks nädalat. Algul toidetakse neid enamasti putukatega, seejärel pehmete taimeosadega (olen näinud koduvarblast kogumas pirnipuu õite kroonlehti) ning lõpuks ka seemnetega.
Koduvarblast peetakse monogaamiks, sest ta ei suuda edukalt kaitsta rohkem kui üht pesapaika. Uurijad 8 korraldasid eksperimendi, kus teada pesapaikade vahetusse ümbrusse lisati pesakaste juurde. Hüpoteesi järgi oleks selline manipulatsioon pidanud suurendama sotsiaalse polügüünia (mitmenaisepidamise) juhte. Ent – isased koduvarblased asusid kaitsma küll suuremat hulka pesapaiku, kuid see ei tõstnud nende edukust järglaste soetamisel. Mis seepeale muud öelda, kui et parem varblane pihus kui tuvi katusel!
Coppinger9 töötas välja teooria, mille järgi noored linnud püüavad toitumisel vältida liigset uuenduslikkust. Paraku ei mahu näiteks koduvarblane selle teooria alla, sest otse vastupidi – iga erksama ja atraktiivsema mustriga toiduobjekt vääris varblasepoju tähelepanu!10.
Teadus kinnitab, et põldvarblase muna energiasisaldus on 4,27 kJ/g.11
, koduvarblasel aga tervelt 4,60 kJ/g.12
Nüüd siis vastus esilehel küsitule: kõige arvukamaks peetakse koduvarblast ja kuldnokka: kumbagi elab maakeral ilmselt üle 500 miljoni linnu.13
Kui sobilik toit on käepärast, võivad varblased pesitseda aastaringselt. Näiteks Malaisias oli põldvarblastele pidevalt kättesaadav kodulindude sööt ja selle tulemusel kaotasid nad loomupärase pesitsusrütmi.14
Selline käitumine on võimalik vaid piisavalt soojas kliimas. Tuletagem meelde, et esimestel elupäevadel annavad varblased oma pojudele valdavalt putuktoitu, mis näiteks meie kliimas oleks talveperioodil täiesti välistatud.
Suuremas osas Euroopast pesitsevad varblased küll kuni kolm korda sesooni jooksul, kuid teevad seda alati vaid kevadest suveni.
Üks tuntumaid varblaste looduslikke vaenlasi on raudkull (ingl. Sparrowhawk võikski ju tõlkes olla varblasekull). Hollandis tehtud uurimuse kohaselt on põldvarblane raudkulli eelistatuim saakobjekt inimasulates ja teda kütitakse oluliselt rohkem, kui liigi asustustihedus seda lubaks arvata. Vaid veidi harvem langeb raudkulli saagiks koduvarblane. Teiste liikide tõenäosus langeda raudkulli saagiks on mitu korda väiksem.15
Talvisel ajal võivad varblased moodustada raudkulli saakobjektidest aga kohati isegi enamuse.
Muudest röövlindudest väärib äramärkimist vaid lõopistrik, kelle saagist võivad varblased moodustada kuni 5%.
Ilmastik võib mõnel liigil reguleerida indiviidide kehamõõtmeid. Selline fenomen avastati esimesena koduvarblasel ja seda üle saja aasta tagasi.16
. Nimelt ilmnes, et tugevas tormis ellu jäänud koduvarblased erinesid oma mõõtmetelt neist, kes elu kaotasid (väga suured ja väga väikesed isendid).
Varblaste lennuvõimed on võrdlemisi tagasihoidlikud. Nad on kohastunud pigem lühikesteks kiireteks lendudeks; pika kõrge lennu puhul väsivad nad kiiresti.
Missouris (USA) selgus viie-aastase uuringu tulemusel, et kodu- ja põldvarblane võivad teatud tingimuste korral olla toidukonkurendid (kurnav konkurents): põldvarblase arvukuse tõustes kahanes koduvarblase lennuvõimestumisedukus.17
Varblaste arvukus on läbi aegade olnud piirkonniti erinev, sõltudes nii turvaliste pesapaikade ohtrusest, toiduküllusest kui ka vaenlaste olemasolust. Isegi geograafiliselt lähedastes riikides, näiteks Prantsusmaal ja Saksamaal, võib varblaste keskmine arvukus olla kümme korda erinev (vt. joonis 2). Väidetavalt võivad varblaste asustustihedused küündida isegi 400 paarini ruutkilomeetril!
Joonis 2. Põldvarblase asustustihedus erinevates Euroopa maades.
Üks põhilisi varblaste kadumise põhjusi on ilmselt põllumajandustavade muutumine. Näiteks talviste kõrrepõldude kadumine, herbitsiidide laialdane kasutamine ja mulla seemnepanga kahanemine arvatakse suurendavat täiskasvanud põldvarblaste suremust.18
Putukamürgid võivad muidugi läbi toidu ka lindudesse ladestuda ja nii otseselt nende tervist kahjustada. Kuid ilmselt on olulisem putukamürkide kaudne mõju - eriti just pesitsusajal ei jätku varblastele piisavalt putukasaaki.
Ent ikkagi ei saa nii ulatuslikku ja paljudes maades samaaegselt toimuvat arvukuse kahanemist vaid kemikaalide süüks arvata. Järjest enam on kuulda jutte, et ilmselt on siin mängus mõni salakaval haigus...
[1] Mäger M. 1967. Eesti linnunimetused. Tallinnn.
[2] Noskov G.A. 1981. The Tree Sparrow. Leningrad.
[3] Rodts J. 2000. Des moineaux en friture: definitivement interdits dans toute l'Europe! L'Homme et l'Oiseau 4, 230-231.
[4] Kastepõld E, Kastepõld T. 2000. Estonia Matsalu 1998, rõngastusaruanne nr. 29. Lihula, 2000.
[5] Kastepõld T., Kastepõld E. 1993. Estonia Matsalu 1992, rõngastusaruanne nr. 23. Tallinn, 1993.
[6] Dyer M.I., Pinowski J., Pinowska B. 1977. Population dynamics. In: Pinowski J., Kendeigh S.C. (eds.) Granivorous Birds in Ecosystems. Cambridge.
[7] Handbook of the Birds of Europe, the Middle East and North Africa. Vol. VIII. 1994.
[8] Veiga J.P. 1992. Why are House Sparrows predominantly monogamous: a test of hypotheses. Animal Behaviour, 43, 361-370.
[9] Coppinger R.P. 1970. The effect of experience and novelty on avian feeding behaviour with reference to the evolution of warning coloration in butterflies. II. Reactions of naïve birds to novel insects. Am. Nat. 104, 323-335.
[10] Smith S.M. 1980. Responses of naïve temperate birds to warning coloration. Am. Midl. Nat. 103, 346-352.
[11] Pinowski J. 1967. Estimation of the biomass produced by a Tree Sparrow (Passer m. montanus (L.)) population during the breeding season. In: K.Petrusewicz, ed. Secondary productivity of Terrestrial Ecosystems, Vol. 1, pp. 357-367.
[12] Kendeigh S.C. 1973. Monthly variation in the energy budget of the House Sparrow throughout the year. In: S.C.Kendeigh and J.Pinowski, eds. Productivity, Population Dynamics, and Systematics of Granivorous birds in Ecosystems, pp. 17-44.
[13] Newton I. 1998. Population Limitations in Birds. Academic Press.
[14] Wong M. 1983. Effect of unlimited food availability on the breeding biology of wild Eurasian Tree Sparrows in West Malaysia. Wilson Bull. 95, 287-294.
[15] Tinbergen L. 1946. Sperver als Roofvijand van Zangvogels. Ardea 34, 1-123.
[16] Bumpus H. 1899. The ellimination of the unfit as illustrated by the introduced sparrow, Passer domesticus. Mar. Biol. Lab., Biol. Lect., 209-228.
[17] Anderson T.R. 1978. Population studies of European Sparrows in North America. Occ. Papers Mus. Nat. Hist. Kansas 70: 1-58.
[18] Summers-Smith, J.D. 1996. The Tree Sparrow. Guisborough.
Koostaja: Jaanus Elts