Lasuurtihane – haruldane eksikülaline

17.01.2016

Lasuurtihane on sinitihase idapoolne sugulane, kelle levila ulatub Venemaa lääneosast Mandžuuriani. Internetist leitavatel levikukaartidel kajastub enamasti vananenud info, mille järgi on lasuurtihase pesitsusalad ka Soomes ja Peipsi järve idakaldal. Tegelikkuses kulgeb lasuurtihase levila läänepiir Moskvast idas, lääne pool on vaid väike isoleeritud populatsioon Valgevenes.

Lasuurtihane / foto: Micha Fager

Kui Eestis on linnuharulduste komisjoni andmetel lasuurtihast kohatud vaid 7 korda (viimati 1989. aastal), siis Soomes on lasuurtihase leide teada umbes 30. Põhjanaabrite juures on lasuurtihaste paar teadaolevalt korra ka pesitsenud (1973. aastal) ning korra leiti ta ka koos sinitihasega segapaarina pesitsemas (1975. aastal). Täpsemalt saab vaatluste loeteluga tutvuda Soome linnuharulduste komisjoni veebilehel.

Ehkki käsiraamatute järgi on lasuurtihane segiajamatu valge-sinise sulestikuga lind, ei ole tema määramine sugugi lihtne – näiteks leukistlik sinitihane või sinitihase ja lasuurtihase hübriid näevad samuti lasuurtihase moodi välja. Lasuurtihase pealagi on alati valge, hübriidil tavaliselt aga hallikas ning lasuurtihase suhteliselt pika saba nurgad on laialt valged ja ka valge tiivavööt on väga lai. Siiski on lasuurtihase kindel määramine ja hübriidi välistamine võimalik sageli vaid fotode põhjal.

Kuigi lasuurtihane on väga paikne lind, sattudes oma levilast väljapoole harva, on Soomes lasuurtihast sel talvel juba kolmel korral nähtud. Ka Eesti linnuhuvilistel tasub silmad lahti hoida – ehk satub see haruldane eksikülaline ka mõnele siinsele toidumajale.

Margus Ots, linnuharulduste komisjoni esimees, margus.ots@gmail.com