Sabatihane
Lindude süsteemis ei kuulu sabatihane meie teiste tihastega samasse sugukonda tihaslased Paridae, vaid on tihaste veidi kaugem sugulane ja kuulub omaette sugukonda sabatihaslased Aegithalidae.
Välimus
Sabatihast ei ole võimalik ühegi teise meie linnuga segi ajada – ta meenutab pisikest kohevat lumepalli, mille otsa on torgatud pikk saba. Saba on isegi pikem, kui terve keha koos peaga. Isas- ja emaslind on sarnased. Vanalindude pea on valge, äsja lennuvõimestunud poegade silma kohal kulgeb tahapoole lai tume kulmukaar.
Laul
Sabatihase laulu, mis sarnaneb sinitihase trillerdusega, kuuleb harva. Kutsehüüd on kolmesilbiline „tsii-tsii-tsii“, tihaste segasalkade sidinast eristub selgelt sabatihase kare „tserr“.
Laul
Häälitsus
Salvestanud Veljo Runnel
Levik ja arvukus
Sabatihane on Euraasias laialt levinud Portugalist ja Briti saartest kuni Jaapani ja Kamtšatkani.
Eestis on sabatihane ebaühtlaselt levinud sage haudelind, läbirändaja ning talvitaja. Sabatihaseid pesitseb Eestis 50 000-100 000 paari ja talviseks arvukuseks hinnatakse meil 10 000-100 000 isendit.
Sabatihase levik Eesti haudelindude levikuatlase 2003-2009 andmetel.
Elupaik ja pesitsemine
Sabatihane pesitseb niiskemates rohke alustaimestikuga leht- ja segametsades, aga ka metsistunud parkides ja puisniitudel. Pesa ehitab sabatihane lehtpuule või kuusele kas vastu puutüve või oksahargile toetuvana peente okste külge punutuna. Pesa võib paikneda väga erineval kõrgusel nii 1,5 kui ka 15 m kõrgusel. Ovaalne pesa on üleni kinnine ning lennuava on pesa külje ülaosas. Peamiseks pesamaterjaliks on rohukõrred ja sammal, pealt kaetakse pesa samblike ja kasetohu ebemetega. Seest vooderdab sabatihane pesa paksult sulgedega. Sabatihase täiskurnas on 8-13 valget, punapruunide täppidega muna. Haudumine kestab 12-14 päeva ning haub vaid emaslind, keda isaslind kogu haudeperioodi jooksul toidab. Pojad lahkuvad pesast 14.-19. elupäeval. Poegade toitmisega tegelevad lisaks mõlemale vanalinnule mõnikord ka teised sabatihased, viimaste uuringute järgi vanalindude lähisugulased (vennad, õed jt).
Toit
Sabatihase toiduks on peamiselt putukad ja teised väikesed selgrootud. Lindude toidumaja sabatihane talvel ei külasta.
Ränded, talvitamine
Septembris-oktoobris rändab osa sabatihaseid lõuna- ja läänepoole. Sügiseks ja talveks jääb sabatihasepesakond kokku ja seda ka rändeteel. Kuna karmidel talvedel hukkub sabatihaseid massiliselt, on tema arvukus meil üpriski kõikuv.
Eluiga
Rõngastatud lindude taasleidude põhjal on teada, et Taanis elas üks sabatihane vähemalt 11 aasta ja 1 kuu vanuseks. Tavaliselt elab sabatihane vaid 2-3 aastaseks.
Sabatihase vaatlused eElurikkuse andmebaasis.
Lisalugemist sabatihase kohta:
- Rootsmäe, L., Veroman, H. 1974. Eesti laululinnud (sabatihane lk 197-201).
- Elts, J., Leito, A., Leivits, A., Luigujõe, L., Kägi, E., Nellis, R., Nellis, R., Ots, M., Pehlak, H. 2013. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008-2012. Hirundo, 26, 80-112.
- BirdLife International – sabatihase infoleht
- eLoodus
- Loodusheli
Lindude süsteemis ei kuulu sabatihane meie teiste tihastega samasse sugukonda tihaslased Paridae, vaid on tihaste veidi kaugem sugulane ja kuulub omaette sugukonda sabatihaslased Aegithalidae.
Välimus
Sabatihast ei ole võimalik ühegi teise meie linnuga segi ajada – ta meenutab pisikest kohevat lumepalli, mille otsa on torgatud pikk saba. Saba on isegi pikem, kui terve keha koos peaga. Isas- ja emaslind on sarnased. Vanalindude pea on valge, äsja lennuvõimestunud poegade silma kohal kulgeb tahapoole lai tume kulmukaar.
Laul
Sabatihase laulu, mis sarnaneb sinitihase trillerdusega, kuuleb harva. Kutsehüüd on kolmesilbiline „tsii-tsii-tsii“, tihaste segasalkade sidinast eristub selgelt sabatihase kare „tserr“.
Laul
Häälitsus
Salvestanud Veljo Runnel
Levik ja arvukus
Sabatihane on Euraasias laialt levinud Portugalist ja Briti saartest kuni Jaapani ja Kamtšatkani.
Eestis on sabatihane ebaühtlaselt levinud sage haudelind, läbirändaja ning talvitaja. Sabatihaseid pesitseb Eestis 50 000-100 000 paari ja talviseks arvukuseks hinnatakse meil 10 000-100 000 isendit.
Sabatihase levik Eesti haudelindude levikuatlase 2003-2009 andmetel.
Elupaik ja pesitsemine
Sabatihane pesitseb niiskemates rohke alustaimestikuga leht- ja segametsades, aga ka metsistunud parkides ja puisniitudel. Pesa ehitab sabatihane lehtpuule või kuusele kas vastu puutüve või oksahargile toetuvana peente okste külge punutuna. Pesa võib paikneda väga erineval kõrgusel nii 1,5 kui ka 15 m kõrgusel. Ovaalne pesa on üleni kinnine ning lennuava on pesa külje ülaosas. Peamiseks pesamaterjaliks on rohukõrred ja sammal, pealt kaetakse pesa samblike ja kasetohu ebemetega. Seest vooderdab sabatihane pesa paksult sulgedega. Sabatihase täiskurnas on 8-13 valget, punapruunide täppidega muna. Haudumine kestab 12-14 päeva ning haub vaid emaslind, keda isaslind kogu haudeperioodi jooksul toidab. Pojad lahkuvad pesast 14.-19. elupäeval. Poegade toitmisega tegelevad lisaks mõlemale vanalinnule mõnikord ka teised sabatihased, viimaste uuringute järgi vanalindude lähisugulased (vennad, õed jt).
Toit
Sabatihase toiduks on peamiselt putukad ja teised väikesed selgrootud. Lindude toidumaja sabatihane talvel ei külasta.
Ränded, talvitamine
Septembris-oktoobris rändab osa sabatihaseid lõuna- ja läänepoole. Sügiseks ja talveks jääb sabatihasepesakond kokku ja seda ka rändeteel. Kuna karmidel talvedel hukkub sabatihaseid massiliselt, on tema arvukus meil üpriski kõikuv.
Eluiga
Rõngastatud lindude taasleidude põhjal on teada, et Taanis elas üks sabatihane vähemalt 11 aasta ja 1 kuu vanuseks. Tavaliselt elab sabatihane vaid 2-3 aastaseks.
Sabatihase vaatlused eElurikkuse andmebaasis.
Lisalugemist sabatihase kohta:
- Rootsmäe, L., Veroman, H. 1974. Eesti laululinnud (sabatihane lk 197-201).
- Elts, J., Leito, A., Leivits, A., Luigujõe, L., Kägi, E., Nellis, R., Nellis, R., Ots, M., Pehlak, H. 2013. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008-2012. Hirundo, 26, 80-112.
- BirdLife International – sabatihase infoleht
- eLoodus
- Loodusheli