Kui palju süüa: kas kõht punni või mitte?
08.01.2016
On talv, ilmad on külmad ja paljud meist asuvad linde toitma. Seda ikka selleks, et lindudel oleks külmal ajal kergem. Kuid kas olete mõelnud, et lindude motivatsioon toidulauda külastada ei ole kõigi isendite puhul sarnane. Rasvatihased ja ka teised meie tihased on sotsiaalsed linnud, kelle iga isend on salgas kindlal võimupositsioonil. Võimuredeli kõrgeimal astmel on vanad isaslinnud, alamatel astmetel aga emased ja noorlinnud. Viimased peavad reeglina kannatlikult toidumaja juures järjekorras ootama, kuni vanemad linnud kõhud täis on söönud, ja saavad alles siis keha kinnitama asuda.
Kindlasti on paljud märganud, et toidumajade juures varitsevad sealt värvulisi püüdvad röövlinnud. Seega peavad linnud pidevalt valvel olema, et ohu korral kiirelt põgeneda. Just põgenemise kiirus on see, mis võib osutuda elu ja surma küsimuseks. Füüsikaseaduste kohaselt sõltub põgenemiskiirus massist. Iga söödud milligramm peaks muutma linnu aeglasemaks ja röövlinnule kergemalt kinni püütavaks. Talvisel ajal on väikestele värvulistele oluline koguda päeva jooksul piisav energiavaru, mis võimaldaks üle elada külm öö. Sellepärast on lind valiku ees – kui palju peaks sööma, et elada üle öö, kuid samas liialt söömisega mitte langeda kergeks saagiks. Vastus oleks justkui lihtne – tuleb süüa optimaalselt, kuid vastamise muudab raskemaks lindude sotsiaalne staatus. Võib eeldada, et dominantsed linnud ei söö korraga palju ja ei kaota seega põgenemiskiirusest nii palju kui noorlinnud. Noorlindude juurdepääs toidule on aga piiratud ning nad peavad kasutama võimalust iga toidukorraga rohkelt varusid koguda.
Läti teadlane Indrikis Krams uuris, kas sotsiaalne staatus mõjutab rasvatihaste toitumisstrateegiat toidumaja külastades ja kas kogutud energiavaru avaldab mõju linnu põgenemiskiirusele. Selleks püüdis ta toidumaja juures samu rasvatihaseid nii varahommikul kui ka enne päikese loojangut talve jooksul kümneid kordi. Püütud linnud mõõdeti ja kaaluti ning registreeriti lindude põgenemiskiirus ohu korral. Tulemused näitasid, et dominantsete isaste kaal suurenes päeva jooksul 6,2 %, noortel emaslindudel aga lausa 12,2 % võrra. Isased põgenesid emastest oluliselt kiiremini nii hommikul kui ka õhtul, kuid isaste põgenemiskiirus ei muutunud päeva lõikes. Emased põgenesid õhtul aga oluliselt aeglasemalt kui hommikul. See näitab, et subdominantide suurem rasvavaru, mis on oluline edukaks talvitamiseks, suurendab ühtlasi ka nende tõenäosust lõpetada oma elu näiteks raudkulli küüniste vahel. Dominantsed isased võivad aga lubada tühjemat kõhtu, mis omakorda lubab neil ohu korral kiiremini põgeneda.
Järgmine kord toidumaja juures toimuvat jälgides oskate nüüd ehk paremini kaaslastele seletada lindude toitumist mõjutavaid tegureid.
Rasvatihase aasta teadusuudiseid toimetab Marko Mägi, marko.magi@ut.ee.