Kas pigmendilaigud munal muudavad munakoore tugevamaks?

10.05.2016

Enamus tihastest on juba munemise lõpetanud. Emaslinnud istuvad pesadel, kohendavad aeg-ajalt mune ja ootavad poegade koorumist. Esimeste tihasepoegadeni ei ole enam palju jäänud. Pesakaamerate kaudu haudumist jälgides näeb, kuivõrd aktiivne tegevus haudumine on – see pole pelgalt ühel kohal istumine, vaid tegevusrohke „tallamise“ protsess, millele munakoored peavad vapralt vastu pidama.

Lindude mune on mitmesuguse kuju ja värvusega, sageli on munad mustrilised. Munakoore mustril on mitmeid funktsioone: see raskendab kiskjatel munade leidmist, samuti võivad munakoores olevad pigmendid kaitsta loodet liigse päiksekiirguse eest või siis, vastupidi, loote arengule soojuse neelamisega kaasa aidata. Paljude õõnes- ehk suluspesitsejate linnuliikide, näiteks kakkude, munad on aga sootuks mustrita, ka ei ole õõnsuses pesitsejate munamustril ilmselt olulist kaitsevärvuse ega soojusvahetuslikku rolli.

Siiski on hulk linnuliike, kes munevad õõnsustesse tihastega sarnaselt roostekarva „plekkidega“ mune. Kuigi viimaste funktsiooni ei osata siiani täpselt seletada, on muuhulgas arvatud, et plekkide intensiivsusega võib emaslind anda partnerile märku enda kvaliteedist. Nn kvaliteetse emase partner peaks teooriast lähtuvalt just temale rohkem tähelepanu pöörama ning naabrinaist mitte külastama. Veenvat kinnitust ei ole see hüpotees aga leidnud.

Kümmekond aastat tagasi pakuti välja teaduslik oletus munakoore plekkide strukturaalse funktsiooni kohta. Aine, millest plekid moodustuvad, on porfüriin ning see peaks muutma munakoored tugevamaks. Teooriale leiti rasvatihaste munakoore paksust mõõtes ka korrelatiivne kinnitus: nimelt selgus, et porfüriiniplekkide piirkonnas on munakoor õhem, kuid plekkidega munakoore ala on füüsilisele survele vastupidavam.

Rasvatihase munad / foto: Marko Mägi

Korralik teooria vajab aga eksperimentaalset tõestust. Üks katsetest, mille käigus manipuleeriti lindudele munemiseks hädavajaliku kaltsiumi kättesaadavusega, viidi läbi Edela-Eestis (link). Tartu ülikooli teadlased kogusid aastate jooksul andmeid rasvatihaste munamustri kohta ning saadud andmestik võimaldas esimest korda maailmas kontrollida eksperimentaalselt hüpoteesi paikapidavust. Teooria kohaselt pidid lisa-kaltsiumi saanud lindude munad olema vähemate ja heledamate plekkidega, kaltsiumi vaeguses olevad emaslinnud oleksid pidanud aga investeerima munakoorde rohkem porfüriini.

Rasvatihase munamustrit analüüsides selgus, et plekilisus varieerub aastate lõikes, mis omakorda viitab pesitsushooaja tingimuste võimalikule olulisele mõjule munade välisilmes. Otsest kaltsiumi mõju munakoore mustrilisusele aga ei täheldatud, välja arvatud ühel katseaastal, mil mõju oli eeldustele hoopis vastupidine – kaltsiumi saanud lindude munad olid oluliselt rohkema pigmendiga kui kontrollgruppi tihastel. Seega ei kinnitanud Eesti rasvatihaste andmestik pigmendilaikude strukturaalse funktsiooni hüpoteesi.

Kindlasti ei tasu arvata, et sellega sai teooria kummutatud – lõpliku vastuse saamiseks on vaja veel negatiivsete tulemustega eksperimentaalseid uuringuid. Lisaks on tänaseni suures osas saladuseks jäänud suluspesitsejate munamustri funktsioon.

Mägi M, Mänd R, Konovalov A, Tilgar V, Reynolds SJ, 2012. Testing the structural-function hypothesis of eggshell maculation in great tits: an experimental approach. Journal of Ornithology, 153: 645−652.

Rasvatihase aasta teadusuudiseid toimetab Marko Mägi, marko.magi@ut.ee.