Kaltsium kui oluline lindude käekäiku mõjutav mineraal

20.04.2016

Kaltsium on vajalik organismi normaalseks talitlemiseks ja luustiku arenguks, lindude puhul ka sigimiseks, moodustades valdava osa munakoorest ja andes sellele vastupidavuse. Ligikaudu 90% lindude organismis olevast kaltsiumist on seotud luudesse.

Kaltsiumi defitsiidi korral muutub munakoore struktuur, mis võib lõppeda ka areneva loote surmaga. Just munakoorest saab arenev loode esmase kaltsiumi ning seetõttu on munemisperioodil lindude kaltsiumivajadus tavapärasest kõrgem. Metsalinnud otsivad sel ajal kaltsiumirikkaid objekte, näiteks tigusid, mille kodade tükke võib leida ka pesadest, ja väikeseid kivikesi. Kodukanade puhul on olnud tavapäraseks praktikaks munakoorte pakkumine. 1990. aastatel tunti huvi, kas ja kuidas kaltsiumi puudus looduslikes tingimustes, eelkõige piirkondades, mis olid happevihmade poolt mõjutatud, lindude sigimist pärsib. Kuna keskkonna happelisemaks muutudes väheneb ka kaltsiumirikaste objektide hulk, on lindudel raske leida munemiseks vajalikku mineraali.

Rasvatihase munad / foto: Marko Mägi

Eelmise sajandi lõpus ei olnud keskkonna hapestumise probleemid Eestis küll aktuaalsed, kuid Tartu ülikoolis pöörati linnuökoloogiliste teadusuuringute raames tähelepanu kaltsiumipuudulikkuse võimalikule mõjule. Näiteks näitasid uuringud Kilingi-Nõmme ümbruses, et okasmetsades on tigusid märksa vähem kui lehtmetsades. See viitas, et kaltsiumi mõju lindude sigimisele võiks elupaikadeti erineda, kuna teiste oluliste toimingute, näiteks pesa ehitamise, enese eest hoolitsemise või toitumise asemel tuleb aega kasutada kaltsiumirikaste objektide leidmiseks.

Kaltsiumi mõju uurimiseks pakuti osadele rasvatihastele ja ka must-kärbsenäppidele juba enne munemise algust kanamunakoori, mis asusid pesakastile kinnitatud anumas; teine osa lindudest pidi aga läbi ajama looduses leiduvaga. Selgus, et keskkonna kaltsiumirohkus on komponent, mis mõjutab oluliselt lindude pesitsemist ka meie metsades – kaltsiumit igal hetkel vabalt tarbida saanud linnud alustasid munemist varem ning nende munad olid suuremad ja koored paksemad. Samas olid okasmetsas mõlema liigi munad väiksemad kui lehtmetsas.

Suur osa Eesti rasvatihastest muneb suve jooksul kaks kurna ning seega on uuritud ka kaltsiumi mõju rasvatihaste korduvpesitsemisele. Avastati, et kaltsium limiteerib rasvatihaste sigimist ka suve keskel, ajal, mil lindudel peaks olema kergem kaltsiumirikkaid toiduobjekte leida. Kaltsiumit saanud rasvatihaste teine kurn oli suurem ning neil lennuvõimestus rohkem pikema jooksmega (luu, mis asub sääre ja varvaste vahel ning mille pikkus näitab skeleti luustumist) poegi kui kontrollgrupi lindudel.

Kaltsiumirikaste objektide kättesaadavus on lindude edukaks pesitsemiseks oluline ka Eesti suhtelisest saastamata looduses. Seda tasuks meeles pidada ning varakevadel, mil linnud end sigimiseks ette valmistavad, toidumajade juurde veidi munakoori puistates jälgida, kas linnud koorte vastu huvi tunnevad.

Mänd R, Tilgar V, Leivits A. 2000. Calcium, snails, and birds: a case study. Web Ecology 1: 63-69.

Tilgar V, Mänd R, Mägi M. 2002. Calcium shortage as a constraint on reproduction in great tits Parus major: a field experiment. Journal of Avian Biology 33: 407–413.

Tilgar V, Mänd R, Leivits A. 1999. Effect of calciuma vailability and habitat quality on reproduction in Pied Flycatcher Ficedula hypoleuca and Great Tit Parus major. Journal of Avian Biology 30: 383-391.

Rasvatihase aasta teadusuudiseid toimetab Marko Mägi, marko.magi@ut.ee.