Mis toimus

Järjekindlad viuvaatlused annavad hea ülevaate nii viude saabumisest, millest tegime kokkuvõtte juba kevadel, aga samamoodi ka nende lahkumisest, millele heidame pilgu nüüd. Siinkohal kasutame nii viuaasta kodulehe kui andmebaaside E-elurikkus ja Loodusvaatluste andmebaas vaatlusi.

Kõige varasem sügisene lahkuja oli loomulikult herilaseviu. Selle liigi vaatluste arv vähenes juba augusti jooksul ning septembri keskpaigaks oli enamik meie herilaseviudest juba ära lennanud. Üksikuid linde kohati meil tänavu siiski veel septembri lõpuski.

Hiireviuvaatluste arv püsis augusti ja septembri jooksul üsna ühtlasena, kuid tõusis kiiresti septembri lõpus. Võrdlusest varasemate aastatega (vt artiklit Hirundos nr 2015/2) selgub, et see ongi tavaliselt ajaks, mil põhjapoolsed hiireviud meilt läbi rändavad. Oktoobri jooksul vaatluste arv üha kahanes, kuid novembri keskel võis uuesti näha väikest arvukuse kasvu.

Ka taliviude läbiränne oli tänavu kaheosaline. Esimene rändelaine läbis Eestit oktoobri esimesel poolel, teine aga novembri teisel poolel - täpselt samal ajal, kui ka hiireviude arv uuesti tõusis.

Arvatavasti ajasid novembris saabunud talvised ilmad põhja poolt seni veel seal paigal püsinud hiire- ja taliviud liikvele ning need rändasid Eestisse. Siit liikusid nad aga kiirelt edasi lõuna poole – ilmselt on tänavune uruhiirte arvukus liiga madal selleks, et viusid arvukalt siia jääma meelitada. Aga eks viuaastagi ole ju läbi saamas...