Mis toimus

Eesti Ornitoloogiaühingu ajakirja Hirundo värskes numbris nr 2/2014 ilmus artikkel Kultuur-avamaastikul talvitavate röövlindude levik, arvukus ning elupaigakasutus Eestis (Väli, Ü. Nellis, R., Lelov, E., Tammekänd, I., Tuule, A & Tuule, E.).

Lühikokkuvõte

Ehkki röövlinnud on meil üks paremini uuritud linnurühmi, pole nende talvist üle-eestilist levikut ja arvukust seni põhjalikult analüüsitud, suhteliselt vähe on teada nende talvisest elupaigakasutusest. Käeolev töö püüab seda lünka täita, pöörates tähelepanu eeskätt kultuur-avamaastikus pisiimetajatest toituvatele röövlindudele, kaasates ka sarnase ökoloogiaga hallõgijat (Lanius excubitor). Selleks loendati ja kaardistati röövlinde 2006. ja 2014. aasta jaanuaris ja veebruaris üle Eesti paiknevatel uurimisaladel, arvukuse muutuste selgitamiseks analüüsiti pikaajalisi vaatlusandmestikke. Arvukamateks liikideks osutusid mõlemal loendusaastal hiireviu (Buteo buteo) ja hallõgija, neile järgnes taliviu (Buteo lagopus). Hiireviu talvine arvukus on kasvanud ning tema levila on nüüdseks laienenud üle kogu Eesti, kuid seda liiki iseloomustab meil asustustiheduse langus põhja suunas. Taliviu levik oli väga ebaühtlane, välja-loorkulli (Circus cyaneus) ja hallõgijat kohati arvukamalt Lääne-Eestis. Viusid ja vöötkakku (Surnia ulula) leidus eeskätt rohumaadel, hallõgija kasutas aga ka teisi biotoope ning ainult üksikuid röövlinde vaadeldi koristatud põldudel. Käesoleva töö tulemused täpsustasid tavalisemate röövlindude arvukushinnanguid ning andsid kvantitatiivse lähtekoha haruldasemate liikide arvukuse hindamiseks. Edaspidi tasuks kaaluda röövlindude talviste loenduste liitmist nende pesitsusaegse seire programmiga.

Loe täismahus artiklit Hirundo lehelt