Mis toimus

Kes on meie viudest kõige lennukam ja kes pigem maalähedane passija? Kus armastavad viud oma saaki varitseda? Ja mida nad üldse elust mõtlevad? Just säärastele küsimustele aitasid viuvaatlejad tänavu vastuseid leida. Ehk aitab viude käitumise parem tundmine neid edaspidi paremini mõista või annab koguni väikeseid vihjeid nende äratundmise kohta?

Kõige lennulembesem meie viudest on herilaseviu - üle kolmveerandi selle liigi vaatlustest tehti lendavatest lindudest. Küllap on tal herilaste jälitamisel vaja end rohkem liigutada kui närilisi varitsevatel tali- ja hiireviudel, keda vaid umbes pooltel juhtudel nähti lendamas. Talvine lennuaktiivsus on hiireviul siiski märka madalam kui taliviudel samal ajal (vaata ka talvist kokkuvõtet).

Hiireviud armastavad oma saaki varitseda mõnel kõrgemal kohal, eeskätt puudel. Üsna tihti võib viusid näha ka elektripostidel ning veel sagedamini elektriliinidel. Niisiis tasub viuotsingutel suuremad traadil kõlkujad üle kontrollida – alati polegi tegu varestega! Põõsastele eelistab hiireviu maapinda või heinarulle, aga üksikjuhtudel võib ta peatuda ka mujal – näiteks laternapostidel, liiklusmärkidel või koguni talu kõrvalhoone katusel. Ühe Tallinna-lähedase hiireviu meelispaigaks olid aga hoopis reklaamtahvlid.

Ka taliviu armastab istuda puudel, kuid tundralinnuna peatub sageli ka põõsastel või maapinnal. Juhuslikult võib teda kohata ka mujal varitsemas. Herilaseviu peatuskoha eelistused on selged – kui ta oma lennupausidel parajasti maaherilasepesi välja ei kaeva, passib ta mõnel puul metsaservas.

Herilaseviu eelistab alati mõne suurema metsa servas istuda, hiire- ja taliviu leiavad tavaliselt sobivaid varitsuskohti üksikutelt puudelt või puuribades. Küllap see peegeldab lihtsalt nende üldist elupaigakasutust. Huvitaval kombel eelistab herilaseviu peatuda okaspuudel, taliviu aga lehtpuudel. Küllap on seegi seotud elupaigaeelistustega – avamaastiku kraavipervedel kasvab enamasti ikka lehtpuuvõsa, okaspuid võib leida pigem suurema metsamassiivi servast.

Hiireviusid nähti kõige sagedamini kaskedel istumas, meie teisi tavalisemaid puuliike kasutasid nad märksa harvemini. Lisaks joonisel esitatud liikidele peatusid viud ka vahtral, õunapuul, lodjapuul ja türnpuul. Vaid veerand hiireviu istumispuudest olid okaspuud, neistki kolm kuivanud. Lehtpuude-eelistus oli suurem talvisel ajal. Kas viud tõepoolest eelistavad sel ajal raagus lehtpuid või torkavad nad nendel lihtsalt rohkem silma?

Sageli kirjeldasid vaatlejad viude tegevust põhjalikumalt. Nii sai eristada rändel, saagijahil ja pulmalennul olevaid linde. Selgus ka see, kas viu ründas kedagi või oli ise ahistatav. Enamasti olid viudel konfliktid vareslastega, kuid üht mustal põllul istuvat hiireviud jälgis hoopis üks valge kass.

Eriti tähelepanelikud vaatlejad kirjeldasid ka lindude meeleolu: üks viu istus ja mõnules päikese käes, teine konutas maas ja vaatas liikumatult ühte punkti enda ees, kolmas valvas tähelepanelikult kapsapõldu. Häid mõtteid oli nii viudel kui viuvaatlejatel :)