Tuttpütid (Podiceps cristatus) võivad pesitseda nii üksikute paaridena kui ka koloniaalselt. Koloonias pesitseda on turvalisem, kuna seal on kiskjal keerulisem märkamatult pesale läheneda. Samuti on koloonias pesitsemine turvalisem ka oludes, kus keskkonda saabub invasiivne kiskja, kellega lindudel varasem kokkupuude puudub. Samas ei ole ka koloonias pesitsedes pesad täielikult kaitstud – turvalisus sõltub nii pesa asukohast koloonias kui ka naabrite lähedusest. Ning mitte alati ei ole koloonias pesitsevate lindude pesade rüüstamine harvem kui üksikute paaridena pesitsejate pesade oma.

Mink otsib saaki sageli veekogude kaldavööndis. / Foto: Arne Ader, www.loodusemees.ee

Mink (Neovison vison) on Euroopas edukalt kohanenud. Kuna uue kiskjaga ei pruugi saakliigid piisavalt kiiresti kohaneda, ohustab ta kohalikke liike sageli enam kui kohalikud kiskjad. Minkide tegevusega seostatakse mitmete veelindude kohalike asurkondade hääbumist, sealjuures on selle poolveelise imetaja saagiks ka tuttpüti munad ja pojad. Üks teoreetiline võimalus minkide kiskluse vältimiseks võiks olla tuttpüttide pesitsemine koloniaalselt.

Saamaks teada kas tuttpüttide puhul võib täheldada kohanemist minkidega, uuriti Kirde-Poolas Śniardwy järvel tuttpüttide pesitsust. Järv on eutroofne ehk rohketoiteline ja selle kaldavööndis kasvab mitmesaja meetri laiuselt pilliroog, mis on soodne pesitsuskoht püttidele. Kui mingid 1980. aastate keskel piirkonda saabusid, vähenes oluliselt laukude (Fulica atra) arvukus, kuid tuttpüttide arvukus vähenenud ei ole. Küll on nad hüljanud piirkonna väiksemaid järvi ning koondunud suurematele, mistõttu võib arvata, et pärast minkide saabumist on just pesitsusharjumuste muutmine tuttpüttide arvukust säilitanud. Minkidega kohanemisele viitab ka üksikult ja koloonias pesitsevate pütipaaride suhte muutus: kui algselt oli paare umbes võrdselt, siis sajandivahetuseks pesitses juba 90% tuttpüttidest kolooniates. Et pesitsuskäitumise muutuse põhjuseks võib olla mink, kinnitab koloonias olevate pesade oluliselt harvem (26%) pesarüüste.

Kuna senised minkide suunas näpuga näitamised olid siiski kaudsed, otsiti hiljutise uuringu raames Śniardwy järve roostikust 117 pütipesa nii kanuuga kui ka droonidega ning jälgiti nende käekäiku. Minkide tegutsemise tuvastamiseks paigutati roostikku märja saviga kaetud parvi ning parve asukoha ja savile jäänud jälgede järgi hinnati, kas ning kuidas minkide liikumised püttide pesitsuseduga seostuvad.

Mingi saagiks võivad langeda nii veekogul kui ka selle kallastel pesitsevate lindude pojad. / Foto: Miroslaw Krol, Flickr.com

Umbes pooled (54,3%) jälgitud pesitsustest olid edukad – sirgus vähemalt üks poeg. Valdav enamus pesadest asus roostikus kaldast 300–400 meetri kaugusel ning just kaugusest sõltus ka pütipesa edukuse tõenäosus – mida kaugemal kaldast, seda edukam pesa (lähim pesa oli kaldast 66 meetri, kaugeim 394 meetri kaugusel). Samuti sõltus edukus naabrite lähedusest – mida kaugemal olid viis lähima tüttpüti pesa, seda väiksem oli pesa edukus. Kuigi kaldast kaugemal asuvate pesade harvem rüüstamine on intuitiivselt loogiline – mingid peavad nendeni jõudmiseks rohkem vaeva nägema –, on uuringu autorite sõnul tegu esimese korraga, mil sellele ka saadi tõestus koloniaalset pesitseva veelinnu puhul.

Et tegu on just minkide tegutsemisega, tõendab pütipesa edukuse tõenäosuse seos minkide liikumistega – mida sagedamini oli pesade piirkonnas minke (ehk minkide jälgi parvedel), seda väiksem oli pesa edukus. Pesa edukuse tõenäosus kahanes ka pesitsusperioodi edenedes: mingid hakkasid roostikus aktiivsemalt liikuma tuttpüttide pesitsusperioodi alguses mais, mille järel hakkas liikumiste sagedus kasvama ning kasvas hüppeliselt juunis. See viitab, et mingid õpivad pesade asukohad selgeks, jõudes siiski kaldast kaugemal asuvate pesadeni lähemal olevatest pesadest oluliselt harvem.

Kuigi koloonias on tõenäosus ohvriks langeda väiksem – mida rohkem pesi, seda väiksem on iga üksiku pesa rüüstamise tõenäosus –, mõjutab mink veelindude pesitsusedukust oluliselt. Kuigi pesitsuskoloonias on pesad mingi eest paremini kaitstud, võib vähemalt Poola tuttpüttide näitel öelda, et vaid suhteliselt ligipääsmatute pesitsusalade puhul (ning ka piisava toidu olemasolul) on tuttpüttidel võimalik edukalt pesitseda ja võibolla ka asurkonda säilitada. Seda enam, et ilmselt ei ole häälekate lindude ja nende suurte kuhilpesade avastamine koloonias minkidele keeruline.

Koloonias ja kaldast kaugel pesitsemine on tõhus kaitse minkide eest, kuid sel võivad olla siiski ka negatiivsed mõjud: koloonias pesitsedes tuleb sagedamini ette agressiivseid kokkupõrkeid, suureneb toidukonkurents või ka pesaparasitism.

Brzeziński M, Chibowski P, Gornia J, Górecki G, Zalewski A (2018). Spatio-temporal variation in nesting success of colonial waterbirds under the impact of a non-native invasive predator. Oecologia 188: 1037–1047 https://doi.org/10.1007/s00442-018-4270-8

Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Aasta linnu projekti toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.