Välimus

Sarvikpütt (Podiceps auritus) on tuttpütist väiksem, ligikaudu piilpardi suurune. Pesitsusajal on sarvikpütt kergesti äratuntav roostepruuni kaela ja külgede, musta krae ning uhkete ereoranžide „kõrvatuttide” järgi. Talvesulestikus on sarvikpütt aga kahvatu must-valge välimusega.

Sarvikpüti kehapikkus on 31–38 cm, tiibade siruulatus 46–55 cm ja kaal 300–570 g. Vanalinde üksteisest sulestiku põhjal eristada ei saa, kuid isaslind on emasest keskmiselt pisut suurem.

Häälitsused

Sarvikpütt ei ole nii häälekas kui tuttpütt või hallpõsk-pütt, kuid pesitsuspaigas võib ka öösiti kuulda tema kärisevaid ja vigisevaid häälitsusi.

Levik ja arvukus

Sarvikpütt on levinud põhjapoolkeral – Euroopas ja Aasias elab nominaatvorm Podiceps a. auritus, Põhja-Ameerikas aga alamliik Podiceps a. cornutus. Sarvikpüti talvitusalad asuvad Lääne- ja Lõuna-Euroopas, Ida-Aasias ning Põhja-Ameerika rannikualal. Sarvikpüti levikukaart rahvusvahelise linnukaitseorganisatsiooni Birdlife International kodulehel:

Sarvikpüti koguarvukuseks hinnatakse 239 000 – 583 000 isendit. Euroopas arvatakse elavat 6 400 – 9 200 paari sarvikpütte, kellest suurem osa pesitseb Põhja-Euroopas: Soomes, Rootsis, Venemaal, Norras ja Islandil.

Eestis on sarvikpütt vähearvukas pesitseja ja läbirändaja ning haruldane talvitaja. Kevadel saabuvad sarvikpütid Eestisse aprillis ja lahkuvad enamasti oktoobris. Eestis pesitseb umbes 150–250 paari sarvikpütte, keda sagedamini kohtab Lääne- ja Põhja-Eestis. Kui jääolud võimaldavad, võib Eesti rannikule 1–20 sarvikpütti ka talveks jääda.

Sarnaselt teiste püttidega ehitab ka sarvikpütt veetaimedest ujuva pesa. Emaslind muneb tavaliselt neli (3–5) valget, kanamunast palju väiksemat muna (45,5 × 31 mm). Emas- ja isaslind nii hauvad koos mune kui ka kasvatavad hiljem poegi. Triibulise peasulestikuga pütipojad kooruvad 22–25 päeva pärast munemist ning oskavad pesahülgajate lindudena kohe pärast koorumist ujuda ja sukelduda. Ka sarvikpüttide väiksed pojad ronivad vanalindude seljale ja püsivad seal isegi sukeldumisel. Iseseisvalt saavad sarvikpüti pojad hakkama kolmandal elukuul.

Toit

Sarvikpüti peamiseks toiduks on vees elavad selgrootud (näiteks putukad ja nende vastsed, limused), aga ka väiksemad kalad.

Ohud

Pesitsevatele lindudele on ohuks veetaseme kõikumine – võib juhtuda, et tehisveekogudel jäävad munakurnadega pesad liiga varase veetaseme alandamise tõttu kuivale ning hävivad.