Välimus

Hallpõsk-pütt (Podiceps grisegena) on tuttpütist veidi väiksem ja jässakam. Pesitsusajal on hallpõsk-pütt kergesti äratuntav uhke roostepruuni kaela, hallide põskede ja musta pealae järgi; musta noka tüvik on iseloomulikult helekollane. Talvesulestikus hallpõsk-pütt on hoopiski heledam ja kahvatum.

Hallpõsk-püti kehapikkus on 40–46 cm, tiibade siruulatus 59–73 cm ja kaal 700–925 g. Vanalinde üksteisest sulestiku põhjal eristada ei saa, kuid isaslind on emasest keskmiselt pisut suurem.

Häälitsused

Pesitsusajal on hallpõsk-pütt tuttpütist peidulisem, kuid reedab end siiski valjude ruigavate ja vinguvate häälitsustega.

Levik ja arvukus

Hallpõsk-pütt on levinud põhjapoolkeral. Euroopas ja Lääne-Aasias elab nominaatvorm Podiceps g. grisegena, Põhja-Ameerikas ja Ida-Aasias aga alamliik Podiceps g. holboelii. Hallpõsk-püti talvitusalad asuvad Loode- ja Lõuna-Euroopas ning Põhja-Ameerika ja Kaug-Ida rannikualal. Hallpõsk-püti levikukaart rahvusvahelise linnukaitseorganisatsiooni Birdlife International kodulehel:

Hallpõsk-püti koguarvukuseks hinnatakse 190 000 – 290 000 isendit. Euroopas pesitseb 27 700 – 47 900 paari hallpõsk-pütte, Eestis pesitseva asurkonna suuruseks hinnatakse 150–200 paari.

Eestis on hallpõsk-pütt vähearvukas pesitseja ja läbirändaja ning haruldane talvitaja. Kevadel saabuvad hallpõsk-pütid Eestisse aprillis ja sügisel lahkuvad oktoobris. Kui jääolud võimaldavad, võib talveks Eesti rannikule jääda 5–20 hallpõsk-pütti.

Elupaik ja pesitsemine

Eestis pesitsevad hallpõsk-pütid peamiselt taimestikurohketel väikese ja keskmise suurusega madalaveelistel järvedel, aga näiteks ka kruusakarjääridesse moodustunud suurtel (> 4 ha) tiikidel. Hallpõsk-pütt eelistab pesitseda eraldi paaridena, kuid parimates pesitsuskohtades (näiteks Soitsjärvel) ka hajusate seltsingutena.

Sarnaselt tuttpütile ankurdab ka hallpõsk-pütt oma veetaimedest punutud ujuva pesa kaldataimestiku külge – nii saab ta ennast pesalt otse vette libistada. Maismaal liikumine on püttidele väga vaevaline. Maikuus muneb emaslind tavaliselt neli või viis väikse kanamuna suurust valget muna, mis haudumise edenemisel määrduvad pesamaterjaliga kokkupuutudes kollakaspruuniks.

Emas- ja isaslind hauvad koos mune ning hiljem kasvatavad poegi. Triibulise peasulestikuga pütipojad kooruvad 22–25 päeva pärast munemist ning oskavad pesahülgajate lindudena kohe pärast koorumist ujuda ja sukelduda. Nii nagu tuttpüti pojad, ronivad ka hallpõsk-püttide väiksed pojad vanalindude seljale ja püsivad seal isegi sukeldumise ajal. Iseseisvalt saavad pütipojad hakkama kolmandal elukuul.

Toit

Hallpõsk-püti peamiseks toiduks on vees elavad selgrootud (putukad ja nende vastsed), aga ka väiksemad kalad.

Hallpõsk-püti peamiseks toiduks on vees elavad selgrootud (putukad ja nende vastsed), aga ka väiksemad kalad. / Foto: Kalmer Lehepuu

Ohud

Merel peatuvatele püttidele on üheks ohuks hukkumine kalavõrkudes. Pesitsevaid linde aga ohustab veetaseme kõikumine – näiteks tehisveekogudel jäävad munakurnadega pesad liiga varase veetaseme alandamise tõttu kuivale ning hävivad.

Mõned varasemad head pesitsuskohad on muutunud hallpõsk-püti jaoks sobimatuks, kui veekogu kallastele kerkib lämmastikreostuse tõttu lausaline roostikumüür – see sobib tuttpütile, kuid mitte hallpõsk-pütile. Ohuks on ka kiskjad: kuigi haudumise ajal pesalt lahkudes katavad pütid munad hoolikalt pesamaterjaliga, langeb siiski osa mune vareste ja teiste munaröövlite saagiks.