Pärast pesitsust asuvad veelinnud vanade kulunud sulgede uute vastu vahetamiseks sulgima. Selleks vajavad nad turvalist ja toidurohket paika, näiteks merelahte või märgala, sest sulgimise ajal ei suuda veelind lennata ning on kiskjale kerge saak.

Üks olulisem Eestis väga harva kohatava mustkael-püti (Podiceps nigricollis) sulgimispaik asub Odieli märgalal Hispaania lõunarannikul. Sealsetele soolatiikidele koguneb ligikaudu 10 000 mustkael-pütti, sest tiikides on ohtralt soolavähikesi (Artemia ssp.), nende ümbruses vähe kiskjaid ja linnud on kaitstud otsese häiringu eest. Paraku ei ole seal peatuvad linnud kaitstud kaudse inimhäiringu eest – piirkonnas kaevandatakse maavarasid ning kaevanduste heitveega jõuavad märgalale raskmetallid. Tegu on maailma ühe raskmetallidest reostunuima piirkonnaga: veekogus ja selle põhjasetetes leidub arseeni, elavhõbedat, pliid, kaadmiumi, vaske ja tsinki, mis läbi toiduahela jõuavad ka lindudesse.

Mustkael-püti silmale annavad punase värvuse karotenoidsed pigmendid. / Foto: Evan Jenkins, Flickr.com

Pütte võib pidada veeökosüsteemide toiduahela tipus asuvateks ning kuna raskmetallid kuhjuvad toiduahelas, sobivad pütid raskmetallide reostuse jälgede otsimiseks. Raskmetallide ja karotenoidide uurimiseks püüdsid teadlased sulgivaid mustkael-pütte ning võtsid neilt vereproovi. Samuti pildistasid nad linnu silma, mille säravpunase värvi tingivad just karotenoidid (pigmendid, mis annavad ka sulgedele kirkaid toone). Kuna karotenoidide hulk organismis võib sõltuda saastatusest, huvitas teadlasi, kas saastatus mõjutab ka püti silma värvust.

Sulgimise edenedes kasvas püttide veres arseeni hulk märkimisväärselt. Ka elavhõbeda kogus kasvas, kuid selle tase sõltus aastaajast – augustis ja novembris oli seda rohkem kui oktoobris ning detsembris. Plii hulk püttide veres kasvas augustist novembrini ning hakkas seejärel vähenema, vase hulk veres kasvas vastavalt sulgimise edenemisele.

Veres olev karotenoidide hulk seostus raskmetallide kogusega: näiteks augustis elavhõbeda hulga suurenedes vähenes karotenoidide hulk, kuid oktoobrist detsembrini, mil elavhõbedat leidus vähem, karotenoidide tase veres tõusis. Arseen mõjus karotenoidide hulgale üllatuslikult positiivselt, kuid arseeni hulga suurenedes veres püti punasilmsus siiski oluliselt vähenes – mida rohkem arseeni, seda heledam oli silm.

Kuna mustkael-pütid toituvad sulgimise ajal valdavalt soolavähikesest, kes on kohastunud eluks väga soolases vees (tiigi soolsus on 160 g/L), analüüsiti raskmetalle ka neis. Soolavähikestes tuvastatud raskmetallide kogus ja ajalised muutused kattusid püttide verest leituga, mis näitab, et püttidesse jõudsid need just vähikesi süües. Seejuures oli soolatiigi vähkides arseeni, pliid, vaske ja tsinki vastavalt 12, 2, 6 ja 3 korda rohkem, kui saastamata vees elanuil.

Pesitsusaegne mustkael-püti sulestik on tume. Pärast pesitsust vahetuvad tumedad suled heledamatega. / Foto: Iain H. Leach, Flickr.com

Odieli märgalal on arseeni nii rohkelt, et seda peetakse ohuks kogu ökosüsteemile, sealhulgas ka inimesele. Püttide verest leitud hulgad olid mitmel puhul selgelt üle elusloodusele ohutuks peetava normi, näiteks arseeni oli veres kaks korda üle normi, tsinki leidus ohutust kogusest rohkem 72% püttides. Elavhõbeda hulk oli normi piires 87% püttides, kuid see-eest oli ülejäänutel see kuni 5 korda üle normi; arvestades, et elavhõbe koguneb organismi, võib see tekitada elu jooksul probleeme ka ülejäänud 87%-le. Suur raskmetallide hulk viitab, et mustkael-pütid on Odieli soolatiikidel sulgides pidevas mürgistusohus.

Autorid spekuleerivad, et sulgimine on üks võimalus raskmetalli vereringest välja viia, sest uute sulgede kasvatamine nõuab palju energiat ning ainevahetuse kiirenemist, mille käigus lisaks muudele sulekasvuks vajalikele ainetele ladestavad linnud kas passiivselt või aktiivselt sulgedesse ka raskmetalle. Vastasel juhul oleks raskmetallide tõttu häiritud linnu hormoonisüntees ning mitmed teised immuunsüsteemi ja sigimist mõjutavad füsioloogilised protsessid. Kas sulgimine ka tegelikult raskmetallide negatiivset mõju kahandab, jääb tulevaste uuringute selgitada.

Rodríguez-Estival J, Sánchez MI, Cristina Ramo C, et al. (2019). Exposure of black-necked grebes (Podiceps nigricollis) to metal pollution during the moulting period in the Odiel Marshes, Southwest Spain. Chemosphere 216: 774–784, https://doi.org/10.1016/j.chemosphere.2018.10.145

Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Aasta linnu projekti toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.