05.11.2020
Karpkala ohustab veelinde, sealhulgas ka pütte
Madalaveelised veekogud on soodsad elupaigad paljudele veelindudele, kuid inimtegevus võib muuta need sealsele elurikkusele ohtlikuks. Näiteks muudab kiiresti veeökosüsteemis seni toiminud toitumisahelad ümber karpkala (Cyprinus carpio) sissetalumine veekogudesse, kus teda looduslikult ei leidu. Karpkala sööb nii veetaimi kui ka neist toituvaid veeselgrootuid ning seetõttu on kõige kergem märgata muutusi toiduahela kõrgematel tasemetel asuvatel liikidel, näiteks veelindudel.
Väikeseid karpkalu söövad pütid, kuid suured karpkalad söövad pütid välja. / Foto: Christopher Cook / Cooky1959, Flickr.com
Kuidas võib veekogu linnustikku karpkala mõjutada, uuriti Edela-Hispaania Medina ja Zonari järves. Mõlemad järved kuuluvad Ramsari märgalade nimistusse, sest seal elavad globaalselt ohustatud stepi-händpart (Oxyura leucocephala) ja ohualdis punapea-vart (Aythya ferina). Kuna Medina järvest oli karpkala vahepeal täielikult välja püütud, on teda sinna introdutseerid kahel korral. Aastatel 2001–2013 järvel toimunud igakuiste linnuloenduste käigus loendati 69 veelinnuliiki (pidevalt oli järvel 32 liiki) ning see andis võimaluse jälgida, milline oli linnustik enne ja kuidas see muutus pärast karpkalade järve asustamist.
Kalade konkureerimises lindudega toidu pärast ei ole midagi uut – on teada, et boreaalsetes järvedes on pardipojad toiduks havidele, ahvenad aga konkureerivad lindudega samale toidule; sukelpardid konkureerivad karpkala ja teiste sääsevastsetest ja molluskitest toituvate kaladega. On teada, et karpkalade ohtrus mõjutab ka Kesk- ja Põhja-Euroopa järvedel pesitsevate sukel- ning ujupartide sigimisedukust.
2003. aastal asustati karpkalad Medini järve, kuid et järv sobiks kalatoidulistele veelindudele, hakati karpkalu sealt 2007. aastal likvideerima. Selleks kasutati kemikaali, mis on äärmiselt mürgine nii selgrootutele kui ka selgroogsetele, sealhulgas inimesele, kuid karpkalade hävitamisel oli lootus kiireks taimestiku ja muu tavapärase elustiku taastumisele. Pärast mürgitamist järv puhastati, kuid uuest jõudsid karpkalad järve aastatel 2010–2011 toimunud üleujutuste käigus.
Karpkaladega veekogud on soodsad toitumispaigad haigrutele. / Foto: Thomas Winstone, Flickr.com
Kaprkala asustamise järgselt kadusid järvest suured veetaimed, mis olid toiduks ka paljudele lindudele, ning muutus oluliselt linnustik: vähenes sukelpartide liigirikkus, kuid suurenes haigrute, näiteks hallhaigru (Ardea cinerea), arvukus ja liigirikkus. Silmatorkavalt halvasti mõjus karpkala stepi-händpardi, punapea-vardi, punanokk-vardi (Netta rufina) ja laukude (Fulica ssp.) esinemisele: stepi-händpardid kadusid karpkala olemasolul praktiliselt täielikult, samuti kohati karpkalaga järvedes harvem flamingot (Phoenicopterus ruber), mustkael-pütti (Podiceps nigricollis), väikepütti (Tachybaptus ruficollis) ja rääksparti (Anas strepera). Stepi-händpardi, punapea-vardi, punanokk-vardi ja laukude arvukus aga tõusis oluliselt karpkala taas kadudes.
Kolm põhjust, miks karpkala kohalolu mõjub veelindudele negatiivselt on veetaimede ärasöömine, vee ringluse ja hägususe suurendamine (see võib halvendada vee all toitujate saagitabamise tõenäosust) ning sääsevastsete ja teiste väikeselgrootute söömine, mis tähendab konkureerimist näiteks flamingo ja mustkael-pütiga.
Karpkala levik on vahemeremaades laienemas ning seetõttu on kalaliik oluliseks ohuks eelkõige sealsetele paiksetele linnuliikidele, nagu näiteks stepi-händpardile ja sagarlaugule (Fulica cristata). Näiteks on karpkalade invasiooni tõttu kannatanud 22 Ibeeria poolsaare stepi-händpardi isoleeritud asurkonda: varem elas kõnealustel järvedel ligikaudu 800 stepi-händparti, mis on ligi kolmandik kogu Lääne-Euroopa asurkonnast (1600–2500 isendit).
Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.
Aasta linnu projekti toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.