Metskurvitsate pesitsusedukus väheneb

Itaalias aastatel 2010-2019 talvitavate metskurvitsate demograafiat uurides selgus, et liigi pesitsusedukuse vähenemist tingivad nii pesitsusaegsete elupaikade kvaliteedi langus kui ka kliimamuutused.

Teatavasti on metskurvits menukas jahilind kõikjal oma talvituspiirkonnas ning see annab võimaluse uurida ka liigi demograafiat. Nii õnnestuski Itaalias aastatel 2010–2019 koguda andmed 33 355 kütitud nepi kohta, kes mõõdeti, kaaluti ning kellel määrati nii sugu kui ka vanus, ning saada liigi pesitsusedukusest olulisi teadmisi.

Teadusuuringu tulemus oli paljuski üllatav. Kui varemalt arvati, et emaslinde on nepipopulatsioonis isaslindudest rohkem, siis uuringus vaadeldud lindude hulgas oli emaslinde küll rohkem, kuid erinevus ei olnud märkimisväärne (F (emaslinnud) / M (isaslinnud) = 0,8–1,2). Piirkondlikke erinevusi emas- ja isaslindude võrdluses ei tuvastatud. See tähendab, et Itaalias talvitavate metskurvitsate hulgas on emaslinde küll pisut rohkem kui isaslinde, kuid nende protsentuaalne osakaal ei ületa 53%.

Lindude vanuselise struktuuri analüüsimisel ilmnes, et kümne aasta jooksul oli noorlindude osakaal vaatamata aastastele kõikumistele pidevalt langenud ning võrreldes algusperioodiga talvitas dekaadi lõpus noorlinde Itaalias 10% vähem. See fakt näitab selgelt, et neppide arvukuse vähenemist ei põhjusta mitte niivõrd jahisurve talvitusaladel, kuivõrd pesitsusedukuse vähenemine, mis võib olla tingitud nii pesapaikade kvaliteedi langusest kui ka kliimamuutustest.

Allikas:
Tuti, M. et al. (2021). LA STRUTTURA DEMOGRAFICA DELLA BECCACCIA (SCOLOPAX RUSTICOLA) IN ITALIA, UN DECENNIO DI OSSERVAZIONI 2010-2019. Atti della Societa Toscana di Scienze Naturali, Mem., Serie B 128, pagg. 29–37.