Mudanepp

perekonna väikseim

Mudanepp (Lymnocryptes minimus) on isegi tikutajast väiksem – ta on ligikaudu kuldnokasuurune kurvitsaline, kes kaalub vaid 33–73 grammi. Kuigi mudanepp on tikutajale sarnaselt pruunikirju ja valge kõhualusega, eristub ta kontrastse tumeda silma- ning kahe kuldse seljatriibuga, mis on nähtavad ka lennul. Võrreldes tikutajaga lendab mudanepp ülesaetuna vaid lühikese vahemaa ega tee lennul jänesehaake.

Mudanepi kaks kuldset seljatriipu on hea määramistunnus oma lähisugulastest eristamisel. / foto: wikimedia, cc by-sa-3.0

Meil, nagu mujalgi oma areaali lõunapiiri lähedal, on mudanepp väga hajusa levikuga haruldane haudelind. Suurem osa selle taigaliigi pesitsuspaikadest jääbki Ida-Eestisse küündivasse taigavööndisse – Alutagusele ja Peipsi–Pihkva järve läänekalda aladele (Puhatu, Agusalu ja Muraka soostikesse, Emajõe Suursohu ja Värska ümbrusesse). Taigavööndi piirist lääne pool on viimasest 40 aastast teada vaid üksikud võimalikud pesitsuspaigad – Läänemaa Suursoo, Leidissoo ja Tuhu soo Lääne-Eestis, Kuresoo, Taarikõnnu raba ja Rääma raba Edela-Eestis, Ohepalu soostik ja Keava siirdesoo Kõrvemaal ning Alam-Pedja sood –, kuhu mudanepp ei pruugi enamikul aastaist pesitsema jääda. Ei ole selge, kas Hiiumaal Tahkunas ja Pihla soos ning Saaremaal Kingli soos kohatud mudanepid on olnud rändepeatusel või võib seal hoopis pesitsemist oletada.

Mudanepi levikukaart Eesti haudelindude levikuatlases 2003-2009 (Elts et al 2018.).

Kui väljaspool pesitsusaega on mudanepp vaikne ja vägagi tähelepandamatu, siis pesitsusajal muutub kõik. Kohe pärast saabumist hõivavad isaslinnud pesitsusterritooriumi ja algavad väga omapärased mängulennud: isaslind tõuseb ringjalt sageli kuni 150–200 meetri kõrgusele ning 45-kraadise nurga all allapoole liueldes laseb kuuldavale oma kuulsa mängulaulu, mis kõlab kui hobuste galopeerimine. Niisugune „galopp” kostab vaiksetel õhtutundidel enam kui kilomeetri kaugusele. Mõnikord ühineb mängiva isaslinnuga ka emaslind.

mängulaul

Kuigi mune haub ainult emaslind, on mudanepp siiski monogaamne liik. Mudanepi pesi, mis asuvad rohumätta sees väga pehmel soisel pinnasel ning milles võiks kirjanduse andmeil olla 3–4 pruunikakollase põhitaustaga pruunikirjut muna, meil leitud veel ei ole. Kuid mis ka ei oleks – mudanepi arvukust Eestis hinnatakse 30–60 pesitsuspaarile ning see on püsinud stabiilsena juba ehk isegi oma sadakond aastat.

Sagedamini kohtab mudaneppe Eestis rände ajal aprillis või septembris–oktoobris. / autor: Radovan Václav, flickr.com, CC BY-NC 2.0.

Mudanepp toitub valdavalt mitmesugustest selgrootutest, kuid sööb meeleldi ka taimevõrseid ja seemneid. Sagedamini kohtab mudaneppe Eestis rände ajal aprillis või septembris–oktoobris, mõnel aastal veel ka novembri keskpaigas. Ka rände ajal võib mudanepp olla hämmastavalt paigatruu: nii on Eestist teada juhus, kus oktoobrikuul Kesk-Eestis sõnnikuhoidlal püütud ja rõngastatud mudanepp tabati samas kohas toitumas ka järgmisel sügisel.

Kuigi mudaneppe on kohatud talvitajatena isegi Nigeerias ja Sudaanis, veedavad nad oma talve valdavalt ikkagi Briti saartel ning Edela- ja Lõuna-Euroopas. Mõned isendid jäävad siiski talvitama ka Eestisse.