Tikutaja

rahvapäraselt taevasikk

Tikutaja (Gallinago gallinago) on kuldnokast pisut suurem (tema kaal on 80–140 grammi), iseloomuliku pika sirge noka ja väga hea kaitsevärvusega pruunikirju kurvitsaline. Maast üles ehmatatuna saadab tikutaja siksakilist lendu sageli ka liigile iseloomulik kvääts-kvääts-häälitsus. Erinevalt teistest sama perekonna liikidest on tikutajal väline sooline dimorfism suhteliselt hästi arenenud: lindude sugu ja vanust saab määrata pealistiiva kattesulgede täpistatuse ja sabasulgedel olevate valgete sulepartiide alusel.

Tikutaja toitub valdavalt selgrootutest, keda ta otsib pehmes pinnases või nokaga mudas sonkides. / foto: wikipedia, CC-BY-SA-3.0.

Täpseid ja põhjalikku andmeid tikutaja Euroopa, eelkõige Venemaa lääneosa alade populatsioonist ei ole. Euroopas arvatakse pesitsevat 2,7–5 miljonit paari tikutajaid, neist Venemaa Föderatsioonis 2–4 miljonit, Islandil 180 000, Rootsis 72 000 – 197 000 ja Soomes 92 000 – 180 000. Taevasikk puudub haudelinnuna Vahemeremaadest. Euroopa asurkonda peeti aastail 1970–1990 stabiilseks, kuid 1990. aastaist algas mõõdukas langus. Tavaliste linnuliikide üleeuroopalise seire (PECBMS) andmeil kahanes tikutaja arvukus juba aastail 1982–1998 tugevasti ning pärast ajutist stabiliseerumist 2008. aastast langus jätkus .

XIX sajandi arvukushinnangute põhjal arvatakse, et siis oli Eestis pesitsevate tikutajate arv palju suurem kui XX sajandil. Siiski hinnati ka 1930.–1940. aastate asurkonna suuruseks enam kui 50 000 paari. XX sajandi II poolel peeti arvukust stabiilseks, kuigi näiteks Matsalu rannaniitudel registreeriti arvukuse suurenemine nii 1960. aastate kui eriti ka 1990. aastate lõpus. Soomes tõusis tikutaja arvukus 1970. aastail võrreldes teise maailmasõja kümnendiga kahekordseks, kuid langes 1980. aastail veerandi võrra.

Tikutaja levikukaart Eesti haudelindude levikuatlases 2003-2009 (Elts et al 2018.).

Pikaajalise stabiilsuse teooriaga vastuolus on ka 1990. aastate varasemast märksa madalam arvukushinnang: 20 000 – 30  000 paari. Tõenäoliselt oli aastatuhande lõpul tegemist küll alahinnanguga, nii nagu seda oli ka sajandivahetusel toimunud arvukuse väikese tõusu järgne 25 000 – 40 000 paari. Seda oletust näivad kinnitavat XXI sajandi arvukushinnangud, mille kohaselt pesitseb Eestis 30 000 – 50 000 või 40 000 – 60 000 taevasikupaari ning asurkonna seisundit peetakse taas stabiilseks. Seega, vaatamata lühiajalistele ulatuslikele kõikumistele püsib Eesti tikutajapopulatsioon suhteliselt stabiilne.

Tikutaja on kogu Eestis laialt levinud haudelind, kes pesitseb erinevat tüüpi niiskel avamaastikul. Ta eelistab madal- ja õõtsiksoid, luhtasid ja soostunud niite, kuid pesitseb meelsasti ka niisketel aruniitudel ning raiesmikel, siirdesoodes, rannaniitudel, märgadel metsaväludel. Kõrgeim asustustihedus pärineb Läänemaa soostunud niitudelt – 40–72 paari/km² –, kuid peaaegu sama tihedalt on tikutaja asustanud lammipajustikke (kuni 67 paari/km²). Need on aga vähesed eredad näited. Üldistatuna võib väita, et meil pesitseb kuni 100 paari taevasikke 100 ruutkilomeetril.

Tikutaja on kindlat pesitsusterritooriumi hoidev monogaamne lind. Territooriumi tähistamiseks teeb isaslind õhtu- ja hommikuhämaruses iseloomulikke mängulende, tõustes selleks kuni 100 meetri kõrgusele. Kiirel laskumisel ajab isaslind saba laiali ning tekitab sabasulgede vibreerimise abil heli, mille tõttu on ta saanud ka enda rahvapärase nime – möhitaja ehk taevasikk.

Tikutaja on kogu Eestis laialt levinud haudelind. / foto: wikimedia, cc-by-2.0.

Tikutaja pesa asub enamasti hästi varjatuna rohumättas. 3–4 munast koosnevat kurna haub küll enamjaolt emaslind, kuid poegi, kes hakkavad lendama juba 20. elupäeva paiku, hooldavad mõlemad vanalinnud. Tikutaja toitub valdavalt selgrootutest, keda ta otsib pehmes pinnases või nokaga mudas sonkides.

Tikutaja saabub meile aprillis ja lahkub tavaliselt oktoobri lõpuks. Üksikud jäävad talvitama. Meie tikutajate talvitusalad asuvad rõngastatud lindude taasleiuandmetele tuginedes Itaalias, Prantsusmaal ja Hispaanias.