Metskurvits on käitumiselt märkimisväärne individualist

Euroopa ornitoloogid Alessandro Tedeschi juhtimisel jõudsid aastatel 2011–2017 Itaalias talvitavate metskurvitsate rändekäitumise seaduspärasusi uurides järeldusele, et metskurvits on käitumiselt märkimisväärne individualist.

Rändekäitumine võib olla ka paindlik. See võimaldab tõhusamalt toime tulla ettearvamatute muutustega ökoloogilistes tingimustes, mis võivad tekkida rände ajal.

Aastatel 2011–2017 varustati Itaalias GPS-saatjatega 42 metskurvitsat eesmärgiga uurida nende rände seaduspärasusi nii ajas kui ka ruumis. Rõngastusandmetele tuginedes oli teada, et enamus Itaalias talvitavatest metskurvitsatest pärineb Baltimaadest, Fennoskandiast ning Venemaa Euroopa-osast. Saatjate paigaldamine aga näitas, et väga oluline osa Itaalias talvitavatest lindudest pärineb palju kaugemalt, isegi Kesk-Aasia lõunapoolsetest piirkondadest. See tõdemus laiendas uurimistöö haaret märgatavalt. Kuigi erinevad isendid käitusid erinevalt, oli võimalik teha siiski ka mõnesid üldistusi.

Värselt saatja selga saanud nepp. / foto: Sebastien Guillot

Selgus, et rändeaegseid koondumiskohti selle klassikalises tähenduses metskurvitsatel ei ole, küll aga kasutas iga isend järjepidevalt just talle omast rändeteed. Sügisränne, mis algas märgistatud isenditel keskmiselt 13. septembril, oli suhteliselt aeglane ning talvituspaikadesse jõudmine võttis aega ligikaudu 70 päeva. Seevastu kevadränne, mis algas keskmiselt 26. märtsil, viis linnud tagasi pesitsuspaikadesse 42 päevaga. Kaugematest piirkondadest pärinevad linnud alustasid nii sügis- kui ka kevadrännet varem. Kui talvitumisaladele saabumise kuupäevades ei ilmnenud järjepidevust, siis pesitsuspaikadesse saabuti peaaegu alati ühel ja samal ajal.

Kui pesapaigatruudus oli metskurvitsatel märkimisväärselt kõrge kõigi märgistatud isendite puhul, siis talvituspaigatruuduses esines aga olulisi erisusi, mis olid eelkõige seotud linnu vanusega. Nimelt – mida vanem ja elukogenum oli isend, seda talvituspaigatruum ja väheliikuvam ta oli. Kui näiteks üheteistkümnest metskurvitsast kaheksa talvitas järjepidevalt ühel kindlal, ligikaudu 20 ruutkilomeetrisel alal, siis kolm isendit muutsid talvituspaikasid enam kui 500 kilomeetrit. Uus talvitamispaik valiti alati pesitsusaladele lähemale. Märkimisväärseim näide pärineb ühelt Põhja-Itaalias märgistatud metskurvitsalt, kes järgmise talve veetis hoopis Krimmi poolsaarel Musta mere rannikul – kahe talvitumispaiga vahemaa 1970 kilomeetrit.

Metskurvitsate rändekäitumise individuaalne varieeruvus ruumis on kogu aastatsükli jooksul suhteliselt suur. Rände omalaadne plastilisus võib viidata aga hoopis sellele, et kliima ja kliimamuutuste mõju rändekäitumisele nii ajas kui ruumis on seniarvatust suurem.

Allikas:
Tedeschi, A. et al. (2020) Interindividual variation and consistency of migratory behavior in the Eurasian woodcock. Current Zoology, 66(2), pp 155–163.