Metskurvits Eestis: kuidas teda kaitsta?

Autorid: Giovanni Giuliani, zooloogiadoktor; Jaanus Aua, aasta lind 2022 projektijuht

Metskurvits (Scolopax rusticola) on sel aastal tähelepanu all – ta on Eestis aasta lind 2022. Ka on metskurvits Eesti põlismetsade sümbol, kelle püsimise säilitamine on väljakutse nii elurikkuse säilitamisele kui ka looduse kaitsmisele tervikuna. Kuna siiski ei ole kõik jahimehed ja loodusehuvilised kursis, millised on selle liigi Euroopas ja eriti Balti riikides säilimist ohustavad tegurid, anname ülevaate selle kauni linnu peamistest ohtudest.

Eesti: metskurvitsa kodu

Balti riigid on Euroopa metskurvitsapopulatsioonile suure ökoloogilise tähtsusega geograafiline piirkond, kus Eestil on selle liigi jaoks kõige olulisem roll. Just Eesti territooriumil pesitseb suur osa Euroopa metskurvitsapopulatsioonist ning sügisrände ajal koondub siia hulgaliselt oma talvitusaladele Lõuna- ja Edela-Euroopasse suunduvaid metskurvitsaid.

Eesti tähtsus Euroopa metskurvitsa populatsiooni jaoks tuleneb kahest põhielemendist. Esiteks Eesti territoorium oma ökoloogiliste omaduste, ulatuslike metsade ja boreaalsete elupaikade poolest üks Euroopa suuremaid geograafilisi piirkondi, kus selle liigi jaoks on ökoloogilise ruumi sobivus kõrgeim. Teiseks tingimuseks on Eesti geograafiline asend, mis metskurvitsa jaoks paikneb kahe peamise rändetee – põhjapoolse (Skandinaavia) ja kirdepoolse (Venemaa) – keskel. Lisaks pesitsusalasid üha negatiivsemalt mõjutavatele kliimamuutustele on metskurvitsa säilimisele Euroopas peamisteks ohtudeks, mis nõuavad Euroopa Liidu liikmesriikide teadlikku ja otsustavat tegutsemist liigile (eelkõige pesitsemiseks), sobivate elupaikade kadumine ning jätkusuutmatu kommertsjaht.

Elupaikade kadumine

Eestis on metsaraie viimase kümne aasta jooksul nii tööstusliku kui ka energiapuidu suurenenud nõudluse tõttu murettekitavalt kasvanud. Metsaraadamine mõjutab järk-järgult kõiki Skandinaavia ja Balti riike ning ka Venemaad. Kahjuks on kõige enam raadamisest mõjutatud just ürgmetsad – need algupärased ja vanimad, mis ei ole inimtegevusest saastunud. Teame, et ürgmetsad koos iidsete puudega mängivad kliima ja ökosüsteemide reguleerimisel väga olulist rolli, olles olulised nii ökosüsteemide “küpsuse” saavutamiseks kui ka suure bioloogilise mitmekesisusega elupaigad. Sealne elurikkus eelkõige selgrootute näol muudab need kohad paljudele lindudele, sealhulgas metskurvitsale pesitsemiseks äärmiselt oluliseks.

Näitena võiks siinkohal tuua Vormsi saare, kus veerandi vanade metsade raiumisel langes saarel pesitsevate metskurvitsate arvukus enam kui 40%. Olgugi, et saarte ökosüsteemid on võrreldes sarnaste elupaikadega kontinendil kergemini haavatavamad, on juhtunu kaugel võimalikust grotesksest näitest.

Metskurvitsa kommertseesmärkidel küttimise jätkusuutmatu mõju Eestis

Tänapäeval on jätkusuutmatu jahipidamisega Euroopas seotud palju probleeme. Kuid selleks, et rääkida metskurvitsate küttimise kriitilistest küsimustest just Eestis, tuleb astuda ajaloos mõned sammud tagasi.

1990. aastatel, pärast Balti vabariikide iseseisvumist ja vabanemist NSV Liidu haardest, avanes Euroopa jahimeestel võimalus jõuda ka Eestisse kui paljulubavasse jahipaika. Paljud Itaalia, Prantsuse ja Hispaania jahimehed olid juba varem kursis Eesti linnujahi suurepäraste võimalustega, eelkõige puudutas see metskurvitsajahti. Järgnevatel aastatel liikus kommertslik jahiturism üha enam Eesti suunas. Tänapäeval on Eesti metskurvitsajahi üks populaarsemaid ja tähtsamaid sihtkohti Euroopas. Metskurvitsajaht, ehk siis ka vastav jahiturismi osa, võib avaldada positiivset mõju küll kohalikule majandusele, kuid metskurvitsat kui ressursi silmas pidades ei ole see jätkusuutlik tegevusviis. Selle peamiseks põhjuseks kaks suurt seni lahendamata probleemi: Eesti jahiseaduses metskurvitsate küttimisel puuduvad piirangud ehk limiteerimata nepijaht ning jahimeeste ja jahi koondumine rannikumaakondades ja saartel asuvatele populaarsetele, kuid liiga väikesele territooriumidele.

Kõikides Euroopa riikides, kust välismaised metskurvitsakütid pärit on, kehtivad seadused, mis seavad metskurvitsajahile nii hooajalised kui ka igapäevased limiidid. Näiteks Itaalias ei tohi jahimees küttida hooaja jooksul üle 20 (erandjuhtudel üle 30) metskurvitsa ja iga jahimees tohib jahikuudel (oktoobrist jaanuarini) lasta mitte rohkem kui 2–3 metskurvitsat päevas. Need jahipauna piirangud hõlmavad aga metskurvitsaid, kes lõpuks ikkagi tapetakse mõnes teises Euroopa osas või kolmandas riigis. Eestis aga sarnased limiidid puuduvad ning nii võib iga metskurvitsakütt lasta seda liiki piiramatul hulgal.

Metskurvitsajahti peetakse Eestis peamiselt 10. oktoobrist 10. novembrini. Selle nelja nädala jooksul liituvad Eesti jahiringkondadega tuhanded jahimehed väljastpoolt Eestit. Neid, peamiselt Itaaliast, Prantsusmaalt ja Hispaaniast pärit jahimehi suunavad Eestisse kommertsjahiagentuurid ja Eesti-poolsed vahendajad koostöös kohalike jahiseltsidega. Tavaliselt on metskurvitsajaht Eestis jahimehele 5–7 päeva pikkune jahipuhkus ning selge on see, et nende paari päevaga on iga jahimehe eesmärk tappa võimalikult palju metskurvitsaid – seda enam, et Eesti jahiseaduses piire ei ole seatud. See on tekitanud ja tekitab siiani vastuvõetamatuid tapatalguid paljudes Eesti piirkondades.

Metskurvitsa ärilise küttimise negatiivne mõju ei seisne mitte ainult metskurvitsate üleküttimises lühikese aja jooksul. On veel üks teinegi negatiivne aspekt. Teame, et metskurvitsate pesitsusjärgne ränne toimub tavapäraselt isendiomases, kuid ka konkreetsele piirkonnale omases lennukoridoris. Sel põhjusel kipuvad metskurvitsate rühmad, kes on pärit kindlatest geograafilistest piirkondadest, koonduma sügisrände rändepeatuste ajal kindlatesse ja üsna kitsapiirilistesse geograafilistesse piirkondadesse. Need põhja- ja idapoolsematelt laiuskraadidelt tulevad nepid lisanduvad sel ajal kohalikele, Eestis pesitsevatele isenditele. Seega annab metskurvitsaküttide samaaegne koondumine samal perioodil ühele kitsale alale, eriti Eesti rannikule ja saartele, kombineerituna selle liigi pideva limiteerimata küttimisega ligikaudu kuu aja jooksul laastava ja jätkusuutmatu efekti – metskurvitsa tervete geneetiliste rühmade (alampopulatsioonide) geneetilise mitmekesisuse hävitamise, mis viib paljude piirkondade jaoks liigi lokaalse väljasuremiseni.

Mida saame teha metskurvitsa kaitsmiseks Eestis?

Metsade raadamisest tingitud metsaelupaikade kadumise pidurdamiseks on vajalik, et Euroopa Liidu liikmesriigid, aga ka liidust väljapoole jäävad maad alustaksid metsaelupaikade majandamisel viivitamatult senisest kardinaalselt erinevat poliitikat ning hakkaks kaitsma kõige vanemaid ja küpsemaid metsi. Sellega kaitseksime ka elurikkust, kliimat ja ökosüsteeme, mille olemasolust sõltub ka metskurvitsa pesitsemisedukus.

Neppide ärilise küttimisega seotud probleemid on erinevalt kliimamuutuste ja metsade hävitamisega seotust siiski lihtsamini lahendatavad, kuid ka nendega tuleb tegeleda kohe. Võimalik ja kohene strateegia on nõuda, et Eesti valitsus sätestaks viivitamatult Eesti jahiseaduses metskurvitsate hooajalised ja päevased küttimislimiidid (n-ö jahipauna limiidid), mis lubaksid ühe jahimehe päevaseks jahisaagiks mitte rohkem kui 3–4 metskurvitsat ja kuni 20–30 neppi aastas. See vähendaks oluliselt praegust kommertsjahi negatiivset mõju elurikkusele ja hoiaks ära metskurvitsate tapatalgud Eestis.

Laiem strateegia metskurvitsa kaitsmiseks Eestis võiks hõlmata ka jahikeelupiirkondade loomist: näiteks võiks luua metskurvitsate kaitseala Vormsi saarele ehk luua rannikualadele ja Eesti saartele ühtlaselt jaotunud paarisaja ruutkilomeetri suurused metsaalad, mis toimiksid metskurvitsate pelgupaikadena ja kuhu saaks integreerida ka metsakaitse.

Kokkuvõte

Teoreetiliselt ei ole metskurvitsa küttimine liigi säilimise seisukohast probleem, kuid kui küttimine ei ole jätkusuutlik, muutub see neppide kaitsmisel suureks probleemiks. Metskurvitsajaht, mida praegu Eestis viljeletakse, aga ei ole jätkusuutlik ja seda on vaja muuta.

Õnneks on Eestis ka mõned säästva jahipidamise näited, millest õppust võtta: näiteks on juba üle 20 aasta Eestit külastanud “Club della Beccaccia Italia“ (“Itaalia Metskurvitsaklubi”) jahimehed, kes on pidevalt toetanud säästvat jahti. Need on samad jahimehed, kes asutasid 2004. aastal Vormsi saarel metskurvitsate kaitseala ning rahastavad ja edendavad selle liigi kaitseks tehtavaid teadusuuringuid ja uurimistööd. Need teadlikud jahimehed käivad lisaks uuringutega tegelemisele mõnel päeval aastas jahti pidamas ka mõnes Eesti jahipiirkonnas, kehtestades endale range enesedistsipliini ja jahiregulatsiooni: mitte küttida üle 3–4 metskurvitsa päevas ja mitte üle 20-30 isendi aastas iga jahimehe kohta. Nad teevad seda isegi praegu, mil Eesti jahiseadused seda ette ei näe.

Tänapäeval ei ole vaidlus kommertsjahimeeste ja säästvat jahipidamist toetavate kurvitsaküttide vahel ainult vaidlus erinevate vaatenurkade kaitsmiseks. See on tõeline vaidlus linnuliigi kaitsmiseks. Nii tuleb metskurvitsat vaadelda kui näidisliiki, kui sümbolit Eesti rahva looduse kaitsmisele pühendumisel; pühendumisel, millega tagatakse tänaste rikkuste säilimine tulevastele põlvedele.