Proloog

Tõsi ta on, et elektroonilisi seadmeid on metskurvitsatele nende erinevate elufaaside uurimiseks paigaldatud juba peaaegu 35 aastat. Alustati lihtsate raadiodetektoritega, mille on täna välja vahetanud juba satelliitsüsteemid. Paljud neppide rändemüsteeriumiga seotud küsimustest on saanud küll vastuse, kuid veel on pikk-pikk tee minna. Paraku kipub ka kurvitsate maailma uurides süvenema tõdemus “Mida rohkem me teame, seda enam me mõistame, kui vähe me tegelikult teame.”.

Metskurvitsa elufaaside ehk isegi tähtsaim osa – sigimisperiood – on tänaseni kogu selle liigi levikuareaali ulatuses praktiliselt uurimata. Paraku puudutab see ka neppide mängulendu. Mis tähendab seda, et kõik, mida me sellest fenomenist teame, tugineb suures osas ikkagi meie arvamustele või siis juhuvaatlustel baseeruvatele spekulatsioonidele. Tõsi, mõned aastad tagasi uuriti metskurvitsate mängulendu süvendatumalt Šveitsis, kuid uuringute tulemused jäid teostamist vajavate tööde raskuse tõttu suhteliselt väheefektiivseks.

Mida siis see kuulus nepilend endast kujutab ning mis selle käigus tegelikult toimub? Näiliselt justkui lihtsad küsimused, kuid millele vastuste saamine on tegelikkuses väga raske.

Projekti “Aasta lind 2022” käigus sai võetud suur risk, lubades püüda nepilennust kolm isaslindu ning varustada need GSM-saatjatega. Lihtne ei olnud siinjuures ükski detail: vajalikuks osutus välja töötada püügimeetod lindude tabamiseks ning tellimusena lasta valmistada spetsiifiliselt programmeeritavad elektroonikaseadmed. See ei olnud kõikide projektis osalejate jaoks küll hüpe vette tundmatus kohas, küll aga oli enda unikaalsuses tõsine väljakutse.

25. mai õhtupoolikul Parika sookaitsealal Aimla küla lähedal püünisvõrkude süsteemi üles seades ei olnud me sugugi kindlad, et kogemuslikus vaimusilmas kümneid kordi läbi mängitu rakendamine reaalsuses soovitud tulemuseni viib. Kell 21.14, kui tabasime hooaja esimese kurvitsakuke, kes sai endale uhke ja pisut humoorika nime BOEING, oli selge, et kogu Euroopas unikaalne projekt on alanud. Enamgi veel – järgmisel õhtul tabasime samas paigas veel ühe isase, suurüllatusena Eesti rõngast kandva metskurvitsa, kes sai nimeks CESSNA, andis see juba suurepärase võimaluse jälgida samas piirkonnas kõrvuti elavate, konkureerivate dominantsete isaslindude tegemisi.

Boeing Jaanuse käte vahel

Muuseas, CESSNA sai rõnga 3,5 kilomeetri kaugusel noorlinnuna juba 29. septembril 2021 Kuhjavere külas Siimu talu kesapõllul, püütuna prantslase Maxime Passerault poolt. Tollel mälestusväärsel sügisel sai prantslaste välisekspeditsiooni käigus endale satelliitsaatjad meie 20 kohalikku metskurvitsat. Õhtul, mil CESSNA püüti, oli neppidele paigaldamiseks järele jäänud vaid üks elektrooniline jälgimisseade. Kuna nooruke ja väheldaste kehamõõtmetega CESSNA oli tollel hetkel valida olnud kolmest metskurvitsast kergeim, kaaludes vaid 300 grammi, varustati ta ainult alumiiniumrõngaga ja vabastati. CESSNA taaspüügi päeval ilmnes, et tegemist ongi suhteliselt väheldase isaslinnuga. Näiteks tema kehakaal oli 26. mai õhtul kell 22.30 vaid 280 grammi.

Boeingi vabastamine

Autorid: Jaanus Aua & Jaanus Elts