Metskurvits on vanade metsade lind

Tõepoolest, nagu ütleb ka nimi, elab metskurvits suurema osa ajast metsas. Vaid rände ajal, arvestades pimeaja pikkust, tegutseb ta toiduotsinguil valdavalt heina- ja karjamaadel ning viljapõldudel. Vaatamata kuulumisele kahlajate hulka, on metskurvits täielikult loobunud pesitsemisest avamaastikel – ta on valinud elupaigaks planeedi põhjapoolkera vanad metsad ning erinevalt lähisugulastest näiteks rohunepist, tikutajast ja mudanepist teda lagedatel luhtadel ning rabades ei kohta. Metskurvitsad on aktiivsed vaid hämaruses ja öötundidel.

Metskurvits on väga osav ja kiire lendaja – tema suhteliselt lühikesed ümarad tiivad ning lai saba sobivad suurepäraselt puude-põõsaste vahel manööverdamiseks. Sisekõrvas asuv hästi arenenud vestibulaaraparaat teeb metskurvitsast aga lausa virtuoosse lendaja, kes suudab maapinnalt startida otse üles ja teha lennul kiireid jänesehaake.

Metskurvits on osav ja kiire lendaja. / Foto: Craig Nash, flickr.com, CC-BY-NC-SA-2.0

Metskurvitsa valdavalt pruunikirju sulestik harmoneerub maapinnale langenud kuivanud lehtede ja oksakestega, olles kaitsevärvusena niivõrd hea, et maapinnal kükitavat lindu ei märka sageli ka mõne meetri kauguselt.

Saladuslik metskurvits

Silmad on metskurvitsal sarnaselt enamuse hämaruses ja öötundidel tegutsevate lindudega suured. Sealjuures on metskurvitsal kahte tüüpi nägemisvõime: ette- ja tahapoole binokulaarne ning külgedele monokulaarne. See tähendab, et metskurvitsa nägemisraadius on 360 kraadi ning lind on võimeline jälgima kõike enda ümber toimuvat ilma, et ta peaks ennast liigutama!

Ka on ülihästi arenenud metskurvitsate kuulmisvõime. Laskumata tema kuulmisorgani ehituse detailidesse, võib lihtsa võrdlusena välja tuua, et proportsionaalselt on ainuüksi selle linnu kõrvaava kolmkümmend korda suurem kui inimesel.

Huvitav on tõsiasi, et ohu hindamisel ei arvesta metskurvits teiste lindude hoiatushäälitsusi, vaid hindab ohtu enda kuulmis- ja nägemismeelele ning varjetingimustele tuginedes. See aga tähendab, et teda häirib oluliselt rohkem kuivanud oksa vaikne praksatus kui ehk saja meetri kaugusel töötav mootorsaag.

Maitsvat nepiliha ihaldavad kõik kütid. Nagu videolõigust näha, on metskurvitsa kui hämarikulinnu üheks looduslikuks vaenlaseks ka händkakk

Metskurvitsa kõige kohastunum kehaosa on tema nokk, tundlik organ, millega pinnast sondeerides leiab ta enda põhitoidu – vihmaussid. Linnu noka välisküljel on tundlikud retseptorid, mis on maitseelundid ja mille abil tunnetavad nad selgrootute poolt pinnases tekitatavaid mikromaavärinaid. Selleks aga, et pinnases peituvad selgrootud ennast pisutki liigutaksid, trambivad metskurvitsad sageli koha peal seistes maad. Muuseas, sarnane käitumine toidu leidmiseks on omane ka paljudele teistele kahlajaliikidele.

Palju on arutletud teemal, et kas öisel ajal tegutseva linnuna võiks metskurvits – sarnaselt näiteks kiivile – tajuda ka lõhnasid. Mitmed aastakümneid seda liiki uurinud ornitoloogid väidavad, et väga paljud vaatlused räägivad siiski lõhnataju olemasolu kasuks. Siiski on osa toidu või toitumiskoha leidmise müsteeriumist tänaseni lahendamata ning teada on vaid, et paljudele teistele linnuliikidele omase katse-eksituse meetodil metskurvitsad toitu ei otsi.

Kosmopoliit

Kuigi viimase kümnendi soojad, mõnel juhul lausa olematud talved on soosinud paljude metskurvitsate talvitumist nii Eestis kui ka lähipiirkonnas – eelkõige Skandinaavia poolsaare lõunaosas –, on see liik Eestis siiski rändlind.

Meie metskurvitsad veedavad talve suhteliselt laial alal Iirimaast Kreekani ning Taanist Portugalini, eelistades sealjuures külmem periood mööda saata Briti saartel, Prantsusmaal ja Hispaanias. Tagasi pesitsusaladele hakkavad Eestis metskurvitsad rändama märtsis.

Metskurvitsa levikukaart. / Allikas: wikimedia, CC BY-SA 4.0

Kui metskurvitsa rändeaegse paigatruuduse kohta on andmeid üsna napilt, siis liigi paigatruudus talvitusaladel on väga hästi tõestatud. Näiteks talvitus üks isend Itaalias Castelporziano looduskaitsealal koguni seitsmel aastal järjest, kasutades toitumisalana ühte karjamaad. Muidugi on siinjuures ka huvitavaid erandeid – näiteks üks Suurbritannias Walesis geologeriga märgistatud isend veetis järgmise talve küll Taanis, kuid naases sellele järgnevaks talveks ikkagi tagasi Walesi.

Tänaseks on selgunud, et metskurvitsad tavaliselt kitsaid rändekoridore ei kasuta, vaid peamiselt öösel toimuv ränne toimub neil korraga laial rindel. Metskurvitsate ränne võib hõlmata terve kontinendi. Vaid suuremaid takistusi – näiteks mäestikke või laiemaid veekogusid (meresid) – ületades, kuid ka metsa-alade puudumisel, toimub mõnel juhul märgatav koondumine orgudesse, rannikule või saartele.

Tõeline ilmalind

Ka on teada huvitav tõsiasi, et ilmselt ainukese linnuliigina maailmas otsustab nepp vastavalt ilmaoludele ise, millal ja missugust suunda kasutades ta talvituspaiga poole liikuma hakkab ning kus ta talve veedab. Sügisränne on metskurvitsatel suhteliselt aeglane, 40-50 km/tunnis ning piirdub tavaliselt 300–600 kilomeetri pikkuse rändehüppega ühe öö jooksul. Seevastu kevadränne on kiire – kuni 70 km/tunnis – ning siis võivad nepid läbida soodsatel tingimustel kuni 1500 kilomeetrit ööpäevas.

Elupaigad

Metskurvitsaid võib kohata peaaegu kõikjal, kus leidub metsa. Sügisrände ajal on neid sageli nähtud isegi õunapuuaedades ja linnaparkides. Selles ei ole midagi imestamisväärset, sest Eestis on metskurvits arvukas läbirändaja ja üldlevinud haudelind, kes asustab väga erinevat tüüpi metsi. Pesitsusajal eelistab metskurvits niiskemaid kuuse-segametsi ja mitmesuguseid lehtpuistuid, vähem asustab ta siis väga hõredaid ning vaid ühest puuliigist koosnevaid metsi, nagu näiteks puhtkuusikuid ja palumännikuid.

Elupaigavalik sõltub metskurvitsal pigem teises rindes olevate tihedamate kuusetukkade, häilude ning kamardumata maapinnalaikude või niiskete lohkude olemasolust. Huvitav on siinjuures, et metsa pesitsemiskõlbulikkust näitab rästaste, eelkõige aga laulurästa (Turdus philomelos) olemasolu – toituvad ju ka rästad suures osas vihmaussidest, mistõttu näitab rästaste rohkus ka toiduobjektide rohkust.

Arvukus langeb

Metskurvitsa arvukus Eestis on viimased 15 aastat olnud kerges langustrendis, olles hinnanguliselt 40 000 – 60 000 paari. See teeb keskmiselt kuni kaks paari saja ruutkilomeetri kohta. Euroopas arvatakse metskurvitsat pesitsevat 6,9–8,7 miljonit paari.

Metskurvitsa levikukaart Eesti haudelindude levikuatlases 2003-2009 (Elts et al 2018.).
 
Suurema arvukusega paistavad silma Venemaa Föderatsioon (6–7 miljonit paari), Rootsi (396  000 – 774  000), Soome (150  000 – 220  000) ja Valgevene (100  000 – 120  000). Euroopa asurkonna seisundit loetakse stabiilseks, kuigi arvukuse oluline kahanemine võtmeriigis Venemaal XX sajandi lõpukümnendil tõi kaasa ajutise langustrendi kogu Euroopas. Briti saartel on metskurvits kui ohustatud liik aga kantud kohalikku „Punasesse raamatusse” ning käib tõsimeelne arutelu saarestikus talvituvate metskurvitsate küttimise keelustamiseks.

Õhuturniirid

Kevadel saabuvad metskurvitsad Eestisse tavaliselt märtsi teisel poolel, ajal, mil metsa ning ojade ja kraavide kallastele tekivad esimesed lumevabad laigud. Esmalt saabuvad vanad isaslinnud, seejärel nende nooremad suguvennad. Kui aprilli alguspäevadel saabuvad esimesed emaslinnud, algavad ka territooriumilennud ehk õhuturniirid.

Mängulennu algus sõltub küll kevade arengust, kuid reeglina ei alga territooriumilennud enne, kui ööpäeva keskmine temperatuur on tõusnud plusskraadideni. Nepilend algab 10–15 minutit pärast päikeseloojangut. Esimestena lendavad üle mänguala 1–2 „luurajat” ning alles selle järel, 10–15 minutit hiljem sellest omapärasest kontroll-lennust algab õhtusesse mängu massiline start.

Mängulend on demonstratiivselt aeglane, kiirusega ligikaudu 15 kilomeetrit tunnis ning sõltuvalt ilmaoludest võib olla vaid 15–20 meetri kõrgusel. Mängulend toimub omapäraste lainetena ning neid on sõltuvalt valgustingimustest 15–20-minutiliste intervallidega õhtu jooksul 2–3.

Metskurvitsad alustavad mängulennuga 10–15 minutit pärast päikeseloojangut. / Foto: Uku Paal

Mängus osalevad dominantsed isaslinnud lendavad tavaliselt avatud kohtade – teede, kraavide, põldude, metsasihtide, metsavälude – ehk nii looduslike kui ka inimtekkeliste orientiiride läheduses, mis on sageli üsna kitsapiirilised lennukoridorid. Isaslindude territooriumide ulatus sõltub paaritumisvalmis emaslindude arvust, seega nii aastast kui ka kevade arengust, ning koondub mõnel juhul väga kitsale alale. Seega ei pruugi näiteks üle metsaheinamaa lendavate metskurvitsate arv sõltuda mitte niivõrd selle heinamaa enda atraktiivsusest, kuivõrd just piirkonnas laiemalt olevate paaritumisvalmis emaslindude arvust. Reeglina koonduvad isaslinnud aga ikkagi paikadesse, kus on palju emaslinde – ehk sinna, kus asuvad head pesitsuspaigad.

Emaslinnud tulevad mängulennul olevaid isaslinde valima õhtuhämaruses, seirates neid avatud kohtade läheduses ja andes krooksuvale isaslinnule enda kohalolust märku piiksatustega. Tavaliselt vastab isaslind kutsungile emaslinnu juurde maandumisega, kuid ei ole harvad ka juhused, kui emaslind tõuseb lendu ja ühineb isaslinnuga. Niisugused kooslennud ei kesta aga pikalt.

Pulmatants

Paaritumisele eelneb metskurvitsatel väga omapärane rituaal. Emaslinnu kutsehäälitsuse peale tema juurde maandunud isaslind tõmbab vaikse haukuva häälitsuse saatel esmalt pea tiivanukkide vahele ja ajab saba lehvikuna laiali, demonstreerides nii saba tipus olevaid valgeid sulepartiisid. Emaslind jälgib isaslindu, olles justkui kangestunud. Kui emaslind ennast seejärel liigutab, liigub isaslind külg ees aeglaselt emaslinnu poole ning üritab nokaga õrnalt puudutada emaslinnu nokka. Kui emaslind musi vastu võtab, on paari moodustumine peaaegu kindel.

Paaritumisele tulevase pesakoha lähedal eelneb ka rituaalne tants, mis toimub alati avatud kohas. Isaslind hakkab ennast ühel kohal keerutama. Emaslind jälgib seda liikumatult, sirutab siis kaela pikalt välja ning tõstab noka 45-kraadise nurga all üles – sellesse poosi tardub ta ligikaudu 20 sekundiks. Isaslind eemaldub selle ajal pisut emaslinnust ning sorib justkui toitu otsides taimestikus. Pärast pausi hakkab emaslind kergelt allapoole suunatud nokka kindlate intervallide järel avama ning tõstab siis tiivad, ise madalaid hüppeid tehes. Järgneb paaritumine, mille käigus mõlemad linnud vaikselt nokkadega klõbistavad.

Mõnikord võib emaslinnu juurde korraga maanduda ka kaks isaslindu. Need on need harvad juhused, kui on kuulda nepi tõelist laulu – vaikset meloodilist lainetavat kuristamist, mida rivaalitsevad isaslinnud teineteisele esitavad.

Emaslind veedab dominantse isaslinnu seltsis 3–11 päeva. Muuseas, sel ajal lendavad ja paarituvad emaslindudega õhuturniiride käigus eemale tõrjutud subdominantsed, arvatavasti noored isaslinnud, ning just see periood on kõige võimsama nepilennu aeg. Kuigi emaslinde arvatakse isaslindudest olevat 3–4 korda rohkem, on see veel siiski vaid pelgalt oletus.

Metskurvitsa pesa asub reeglina rohusel huumuserikkal pinnal, mille ümbruses ei kasva rohi kõrgeks ega tihedaks. Väga sageli ei asugi pesa otseselt maapinnal, vaid hõljub kuivanud või lamandunud taimeosadel. Tihe ei tohi olla ka puistu ise või alustaimestikuna kasvav põõsastik, mis jätavad emaslinnule võimaluse ohutuks põgenemiseks ka ootamatu häirimise korral. Pesa läheduses peab olema ka päikeselaike ning lähim avatud koht – välu, raiesmik, metsasiht või tee ehk nn aken – lähemal kui 100 meetrit.

Häirimise korral lahkub emane metskurvits pesalt väga vastumeelselt. / foto: Ainar Õisnurm

Pesalohu läbimõõt on 12–15 cm, lohu sügavus 2–3 cm. Pesa vooderdab metskurvits lähiümbrusest kogutud materjaliga – kuivanud lehtede ja rohukõrtega. Munapesi võib Eestis leida aprilli keskpaigast augusti alguseni ning tavaliselt on pesas 3–4, harvem ka kaks või 5–6 muna. Muuseas, leitud on ka seitsme ja kaheksa munaga pesi, kuid niisugusel juhul on ühte pesalohku munenud tõenäoliselt kaks emaslindu.

Pesa vooderdab metskurvits kuivanud lehtede ja rohukõrtega. / foto: Tõnu Ploompuu

Pesal istub emane metskurvits liikumatult ning lahkub sealt toitumiseks hämaruses kindlate vaheaegade järel kuni 30 minutiks neli korda ööpäevas. Pesalt lahkumise viis ei ole reeglipärane – lind jalutab sellest kas eemale ja alles siis tõuseb lendu või tõuseb lendu otse pesalt. Tagasi tulles läheneb emaslind pesale väga aeglaselt, viimased kümmekond meetrit peaaegu roomates, mistõttu, isegi teades emaslinnu asukohta tema tagasiteel, on teda väga raske jälgida. Pesad asuvad sageli lähestikku: 3–4 pesa või pesakonda võivad asuda kuni kahe hektari suurusel alal. Vähim kahe pesa kaugus teineteisest on olnud ka kõigest meeter, kuid sellele vaatamata leitakse metskurvitsa pesi üsna harva.

Emaslind läheneb pesale väga ettevaatlikult. / foto: Kauro Kuik

Häirimise korral lahkub emane metskurvits pesalt väga vastumeelselt. Samas käituvad metskurvitsad populatsioonides erinevates piirkondades ka üsna erinevalt: kui näiteks Prantsusmaal hüljatakse umbes pooled leitud pesadest, siis Venemaa Euroopa osas on see number palju väiksem, ligikaudu 10%. Kas pesa hülgamise tõenäosus sõltub haudestaadiumist, kevade arengust või on selles oma ja mitte vähetähtis roll ka erinevate isendite stressitaluvusel, ei ole kahjuks teada.

Kevadistes pesades on neljamunaliste kurnade osakaal 80%, alates juuli keskpaigast suureneb kolmemunaliste kurnade osakaal 50%-ni. Kuigi soodsates oludes kooruvad pojad isegi kuni 65% pesades, on järelkurnade osakaal ikkagi suur. Tavaliselt lennuvõimestub ühe pesakonna kohta kolm, kuid üsna sageli ka neli poega. Kui Eestis pesitseb metskurvits kaks korda suve jooksul, siis põhjapoolsetes piirkondades, ka polaarjoone lähedal, kasvatab ta pesitsusperioodi jooksul üles vaid ühe pesakonna.

Metskurvitsa pesakonnad tegutsevad madalas lehtpuude ülekaaluga valgusküllases metsas niiskete kohtade läheduses. / allikas: Jason Thompson, wikimedia, CC BY 2.0

Pesitsustsükkel alates esimese muna munemisest kuni poegade lennuvõimestumiseni kestab metskurvitsatel ligikaudu poolteist kuud: pesa ehitamiseks ja munemiseks kulub 4–6 päeva, haudumiseks 21 päeva ja poegade lennuvõimestumine 20 elupäeva. Isegi juhul, kui pojad siis veel täielikult lennuvõimelised ei ole, on nad piisavalt iseseisvad, et vanalind nad uuesti pesitsema asudes hülgaks.

Lõimetishooldus

Metskurvitsa värske muna kaalub 26–27 grammi, vastkoorunud poeg aga vaid 17–18 grammi. Pojad hakkavad veel munas olles vanalinnuga suhtlema juba kaks päeva enne koorumist. Lõimetishooldus on metskurvitsal üsna omapärane: koorunud poegi toidab emaslind nokast nokka kolmanda elupäeva lõpuni, mõnel juhul isegi kuni üheteistkümnenda elupäevani, kusjuures esimesel elupäeval, mil pojad on veel pesas, teeb vanalind seda pesalt peaaegu lahkumata. Pojad hülgavad pesalohu ööpäeva möödudes ning juba teise elupäeva lõpus võib pesakonda kohata isegi kuni 200 meetri kaugusel koorumispaigast.

Metskurvitsa värske muna kaalub 26–27 grammi. / foto: Roger Culos, wikimedia, CC BY-SA 4.0

Pojad hakkavad vanalindudele sarnaselt pinnast sondeerima kümnendal elupäeval, mil saab paika ka nende termoregulatsioon – nad ei vaja enam enda soojendamist vanalinnu poolt ja muutuvad väga iseseisvaks. Pesakonnad tegutsevad madalas lehtpuude ülekaaluga valgusküllases metsas niiskete kohtade läheduses. Alla kahenädalaste poegade puhul jookseb emaslind rahurikkujale vastu, tõuseb siis lendu ning hakkab vaikselt häälitsedes ümber rahurikkuja lendama, aeg-ajalt maapinnale laskudes ja vigast teeseldes. Kuid harvad ei ole ka juhused, kus emaslind surub lähima poja – mõnel juhul ka kaks poega korraga – jalgade abil vastu kõhtu ning transpordib lennates selle ohutsoonist välja.

Alla kahenädalaste poegade puhul jookseb emaslind rahurikkujale vastu, tõuseb siis lendu ning hakkab vaikselt häälitsedes ümber rahurikkuja lendama, aeg-ajalt maapinnale laskudes ja vigast teeseldes. / foto: Uku Paal

Enam kui kahenädalaste poegade puhul eelistab emaslind aga tähelepanu äratamata poegade juurest minema lennata. Pojad suhtlevad vanalindudega piiksudes, mille pikkus ja tonaalsus sõltub poja vanusest ning füüsilisest seisundist. Inimkõrva jaoks on heliallika suuna määramine väga raske ning vaatluste põhjal on see tõenäoliselt raske ka poegi jahtivatele kiskjatele. Pesakondade lagunemisest pärast lennuvõimestumist ei ole midagi teada, samas võib ainult 2–3 noorlinnust koosnevaid rühmi enne sügisrännet, kuid ka sügisrände ajal, pimeajal avamaastikul toitumas üsna sageli kohata. Kas sarnased „kooslused” on juhuslikud või on tegemist samast pesakonnast pärinevate õdede-vendadega, ei ole teada.

Pojad hülgavad pesalohu juba ööpäeva möödudes. / foto: Tõnu Ploompuu