Ohud

Kiskjad

Kormorani peamine looduslik vaenlane Läänemere ääres on merikotkas (Haliaeëtus albicilla), kes püüab saagiks enamasti kormorani noorlinde, aga vahel sööb ka nende mune. Kuna kormoranid sageli põgenevad merikotkast nähes, satuvad nende munad kotkaste tõttu ka kajakate ja vareslaste saagiks. Loodusmees Arne Ader nägi 2009. aastal, kuidas merikotkad ja kajakad ainuüksi ühe päeva jooksul Tondirahu koloonias üle 30 kormoranipoja tapsid. Nii Soomest, Rootsist, Saksamaalt kui ka Eestist on teada mitmeid juhtumeid, kus kormoranid on merikotkaste tõttu koloonia tervenisti maha jätnud. Ka rebastel ja kährikkoeradel on vahel õnnestunud kormorani kolooniaid rüüstamas käia.

Kormoranide peamine looduslik vaenlane on merikotkas. Foto: Heikki Luhamaa

Järgnev video pole nõrganärvilistele soovitatav!

Kormorani munade õlitamine

Juba 2009. aastal, mil Eestis pesitses 13 700 paari kormorane, asuti siinmail vahelduva eduga riiklikult nende mune õlitama, et piirata kormorani arvukuse edasist kasvu. Toiduõliga kaetud munadest jäävad pojad koorumata, kuna gaasivahetus muna ja väliskeskkonna vahel on munakoores olevate pooride ummistumise tõttu katkenud.

Õlitatud munad on enamasti sinised. Foto: Maie Vikerpuur

2024. aastal õlitati Eestis juba rekordilised 8496 pesa (täpsemalt 38 988 muna). Eesti Ornitoloogiaühing on Keskkonnaameti õlitamiseks väljastatud load vaidlustanud, sest ühingu arvates pole need seaduspärased. Üks peamisi puudusi on see, et negatiivsed mõjud rannakalandusele pole veenvalt põhjendatud. Viimased põhjalikumad kormorani toitumisuuringud viidi Eesti vetes läbi 1990. lõpus ja juba siis oli konkurents kaluritega väike. 2023. aasta munade õlitamise kohus tunnistaski õigusvastaseks ja nentis, et kaasaegsete andmete poole pealt on vaidlusalused korraldused äärmiselt kasinalt põhjendatud. Halduskohus hindas õigusvastaseks ka õlitamise lubade andmise kaitsealade sihtkaitsevöönditesse. 2024. aasta õlitamisotsuse osast pole kohus veel otsust langetanud.

Vaenamine

Juba 1500. aasta ringis maksti Saksamaal ja Šveitsis kütitud kormoranide eest kõrget vaevatasu, sest kardeti negatiivset mõju kalavarudele. Samuti on teada, et kui kormoran hakkas Läänemere ääres 18.-19. sajandil oma levilat laiendama, sattus ta praktiliselt igal pool vaenamise ohvriks. Pideva tagakiusamise tõttu kadus kormoran paljudelt Läänemere pesitsusaladelt (nt Rootsi, Taani, Eesti) juba 19. sajandi lõpuks ja mitmel pool mujal muutus haruldaseks. 1960ndateks oli alles jäänud umbes 4000 pesitsuspaari ja neist enam kui pooled asusid Saksamaal ja Poolas.

“Osava kalapüüdjana on neist saanud kalurite ja õngemeeste vihaalused. Kormoran on pikka aega olnud lindprii. Tema pesi rüüstati halastamatult, linde tapeti kõikvõimalikel viisidel, löödi parastavalt ristigi. Saksamaal saadeti kormoranikolooniaid hävitama isegi sõdurite kompanii.”
– bioloog Vilju Lilleleht (Eesti Loodus 01/2004)

Ka Eestis on kormoranikolooniate ebaseaduslik hävitamine kahjuks tavapraktika, millele juhitakse tähelepanu kõigis väikeste meresaarte haudelinnustiku riikliku seire aruannetes. 2022. a aruandes tõdetakse: „Kokku tuvastati 7 kolooniat, kus pesad olid värskelt rüüstatud inimese poolt. Pesarüüste varieerus piirkonniti (77-100%), kuid tervikuna olid rüüstatud kolooniates hävitatud 40% kõigist kormorani pesadest (N = 4795). Kihnu laidude looduskaitsealal tuvastati osadel seiresaartel kormorani kurnade hävitamine äärmiselt ebainimlikul viisil“. Ebaseaduslik kormorani hävitamine on toimunud aastaid ka laidudel, kus inimestele kehtib pesitsusaegne liikumispiirang.

Inimese rüüstatud kormoranimunad. Foto: Mati Kose

“Eriti ebaeetiline, õõvastav ja taunitav mahukas pesade ja poegade hävitamine oli toime pandud Sangelaiu saarel, kus 30. mail [2022] loendust tehes tuvastati, et suurem osa pesadest – ligemale 1000 – oli loendusele eelnenud päeval hävitatud. Sellest andsid tunnistust värske, veel kuivamata munarebu ja looted purustatud pesade juures.”
– Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Meelis Leivits (Pärnu Postimees, 10.04.2023)

Külmad talved

Külmadel talvedel on väga tugev mõju kormorani arvukusele. Piirkondades, kus jaanuari keskmine temperatuur on alla –2°C, leiab talvituvaid kormorane harva. Eestis hinnatakse talvituvaid kormorane olema paar tuhat. Külma veega saavad kormoranid küll hakkama, aga kui veekogu kinni jäätub, pole enam võimalik kala püüda. Esimene jäätuvad väikesed seisuveekogud ja seejärel merelahed, mis suunab talvituvad kormoranid kiirevoolulistele jõgedele või kaugemale merele toituma. Kui kormoranide tihedus on piirkonnas väga suur või on vähe kalu, keda püüda, võivad tagajärjed kormoranidele olla väga drastilised. Näiteks karm talv 2009. aastal põhjustas kõikjal Läänemere riikides märgatava mitmeaastase languse kormorani arvukuses ehk pesitsema oli naasnud oodatust märksa vähem vanalinde. Kui kormorane sügisel küttida, väheneb lindude liigisisene konkurents, mistõttu rohkem talvituvaid isendeid jääb ellu.

Kormorani Läänemere-äärse asurkonna tõus ja stabiliseerumine aastatel 1980-2022. Karm talv 2009. aastal põhjustas kõikjal Läänemere ääres mitmeks aastaks märgatava arvukuse languse. Mecklenburg-Vorpommern ja Schleswig-Holstein on Saksamaa Läänemere-äärsed liidumaad. Joonis: Keskkonnaagentuur

Kormoranide õnneks on aga kliima soojenemisega seoses Euroopa talved muutumas pehmemaks. Ekstreemseid külmi talvi võib küll veel ka tulevikus ette tulla, kuid keskmiselt on talved soojemaks muutumas, mis tähendab vähem jääkatet. Näiteks Läänemere maksimaalne jääkate (km2) on vähenenud 1800ndatest saati, aga eriti järsku vähenemist on täheldatud alates 1980. aastatest. Mõnel pool maailmas, eeskätt Aafrikas ja Vahemere ääres, võib kormorani arvukus kliima soojenemisega seoses aga ka langeda.

Läänemere jääkate on vähenenud alates 1800ndatest, kuid vahemikus 1980-2015 kahanes maksimaalne jääkate lausa 44%. Punane joon näitab 15 aasta liikuvat keskmist. Hinnatakse, et sel sajandil väheneb jääkatte maksimaalne ulatus keskmiselt 640 km2 aastas, kuid kui inimene süvendab kliimasoojenemist veelgi, võib jääkate väheneda ka 1,090 km2 aastas, mille tagajärjel on sajandi lõpuks Läänemeri suuresti jäävaba. Seega võib prognoosida, et tulevikus on Eestis ja mujal Läänemere ääres oluliselt rohkem talvituvaid kormorane, mis suurendab nende ellujäämust ja populatsiooni suurust. Joonis: European Environment Agency 2023.

Merereostus

Laevadelt tulenev õlireostus kujutab veelindudele äärmiselt suurt ohtu. Juba väike kogus kütteõli või muid naftasaadusi lindude sulestikul võib vähendada nende soojapidavust ning põhjustada surnuks külmumist. Lisaks vähendab naftaga määrdunud sulestik lindude ujumis-, sukeldumis- ja lennuvõimet. Sulestikku puhastades neelavad linnud naftat, mis neid mürgitab.

Kormoran on õlireostuste puhul sage ohver. Näiteks 1989. aastal sõitis Californias karidele suur naftatanker nimega Exxon Valdez. Paari päevaga voolas merre 37 000 tonni naftat. Sündmuskohalt leiti kokku 838 surnud kormorani (418 ulgukormorani, 161 sarvikkormorani, 38 ameerika kormorani ja 221 määramata kormorani laipa), kuid arvatakse, et ohvrite arv võis kordades suurem olla, sest suurem osa õlireostuse ohvreid ei kandu randa. Enamik õnnetuse ohvreid kuulus aga alklaste sugukonda.

2006. aastal Nõva rannikul hukkunud õlised aulid. Foto: Leho Luigujõe

Õlireostused on Läänemerel üha harvemaks jäänud, kuid näiteks 2006. aastal hukkus Nõva rannikul nafta tõttu tuhandeid veelinde. Tollal ei olnud Eesti veel valmis nii suurt kogust linde abistama, kuid praeguseks on valmisolek oluliselt parem. Läänemerel on naftakatastroofi tagajärjed looduse seisukohalt palju raskemad kui paljudes teistes meredes. Seda põhjustab Läänemere madal soolsus, akvatooriumi väike mahutavus, põhjapoolne asend ja vähene veevahetumine.

DDT

Kormoran ja ameerika kormoran (Nannopterum auritum) kannatasid rängalt pärast II maailmasõda pestitsiidina kasutusele võetud DDT tõttu. Arvatakse, et just DDT kasutamine koos vaenamisega viis kormorani ja ameerika kormorani populatsioonid mitmel pool kohaliku väljasuremiseni. Seda sellepärast, et toiduahela tipus paiknevate kiskjateni jõuab kõige suurem keskkonnamürkide kontsentratsioon – kuni 10 000 korda suurem kontsentratsioon kui vees. Nii juhtuski, et kormoran ja teised veelinnud – ning muidugi ka röövlinnud – said tõsise DDT mürgistuse, mille tagajärjel nende munakoored õhenesid ja munad läksid haudumise käigus katki. Kormorani poegadel esines ka oluliselt sagedamini väärarenguid.

DDT akumuleerumine läbi toiduahela. Kormoranidel (all paremal) mõõdeti väga kõrge DDT kontsentratsioon. Joonis aastast 1968.

DDT keelati Eestis juba 1968, mujal Euroopas ja USA-s valdavalt 1970. aastatel, aga näiteks Ühendkuningriikides kasutati DDT-d veel aastani 1984 ja Ida-Saksamaal lausa 1988. aastani. Paljudes lõunapoolsetes vaesemates riikides on DDT endiselt malaaria vastu kasutuses, mistõttu DDT jõuab endiselt ka looduskeskkonda.

Tuulepargid

Seoses suurenenud taastuvenergia nõudlusega, on suur osa Läänemere meremadalikest muutunud tuuleenergia arendusaladeks. Madal veesügavus kergendab oluliselt parkide ehitust ja seega vähendab maksumust, kuid see tähendab ühtlasi konflikti veelindudega, kes neil aladel toitumas käivad. Tuugeni labadega kokkupõrkamise risk on suurim suurtel kajaklastel ja merikotkal. Kormorani kokkupõrkerisk on keskmiste seas. Tuulikute väljatõrjuv mõju ehk risk, et linnud ei julge tuuleparkide lähedal enam toitumas käia on veelindude seas suurim kaurlastel (Eestis nt järvekaur ja punakurk-kaur); kormoran on jällegi keskmise riskiga liik. Tuulepargid raskendavad ka lindude rännet – rändavad veelinnud lendavad valdavalt ümber tuuleparkide, mis pikendab nende rändeteekonda.

Meretuulepark. Foto: Dionysos1970, CC BY-SA 4.0, via Wikimedia Commons

Kaaspüük

Kaaspüügiks nimetatakse soovimatute liikide, sealhulgas lindude ja imetajate, tahtmatut püüdmist kalurite poolt. Võrke ja mõrdu valmistatakse enamasti peenest tamiilist ning need on veelindudele peaaegu nähtamatud. Toidu järele sukeldudes takerduvad linnud sageli püünisesse ja upuvad või kui suudavadki veepinnale tõusta, ise endiselt võrgus kinni olles, nokivad hõbe- või merikajakad nad tihti surnuks.

Kormorane ohustavad veealused kalapüünised

Läänemeres hukkub aastas kaaspüügi tõttu hinnanguliselt 76 000 lindu ja Eestis paar tuhat lindu. On hinnatud, et 2021. aastal sattus Eestis kaaspüüki 286 (±48) kormorani, mis tegi tast Eestis kõige arvukama kaaspüügina registreeritud linnuliigi. Kui enamasti jäävad veelinnud kinni kalavõrkudesse, siis valdav enamus kormorane jääb kinni mõrdadesse (100% isenditest 2020. aastal ja 92,5% 2021. aastal).

Üks võimalik lahendus kaaspüügi vähendamiseks on võrgupoidele linnupeletite lisamine. Nii nagu aedades kasutatakse marjasaagi kaitsmiseks suurte silmadega kollaseid palle, on ka võrkude kaitsmiseks edukalt katsetatud silmadega võrgupoisid (poi otsa kinnitati tuules pöörlev plaat, millele joonistati suured ümmargused silmad). Auli (Clangula hyemalis) arvukus vähenes silmadega poidest 50 meetri raadiuses 20–30%. Parima tulemuse kaaspüügi vähendamiseks annab linnurikastes kohtades kalapüügi vältimine.

Mitmed kormoraniliigid on ohustatud

Kui meie Läänemere kormoranil õnnestus 20. sajandil Euroopas kohalikust väljasuremisest pääseda, siis mitmed Uus-Meremaa ja Aafrika piirkonnas esinevad kormoranlaste liigid on punase nimestiku alusel kas ohualtid, väljasuremisohus või lausa kriitilises seisundis. Näiteks äärmiselt ohustatud Chathami pugalkormorani (Leucocarbo onslowi) oli 2012. aasta loenduse järgi väikestel Uus-Meremaa laidudel alles vaid 355 pesitsuspaari.

Chathami pugalkormoran. Foto: Judi Lapsley Miller, CC BY 4.0, via Wikimedia Commons

Prillkormoran (Urile perspicillatus)

Mitmel pool on kormoranlaste arvukus tugevalt langenud inimesega saartele jõudnud kiskjate tõttu ning näiteks Lõuna-Aafrika rannikul elava kuldkurk-kormorani (Phalacrocorax capensis) ja Lõuna-Ameerika läänerannikul elava guaanokormorani (Leucocarbo bougainvillii) arvukuse langust seostatakse osaliselt kalurite ülepüügiga.

Prillkormoran (Urile perspicillatus), suurim teadaolev kormoran, suri inimtegevuse tõttu juba 19. sajandil välja. Prillkormoran elas Kamtšatka poolsaarel ja lähedastel Komandorisaartel. Alles 1741. aastal, kui Vitus Beringi meeskond laevaõnnetuse tõttu Beringi saarele sattus, tulid esimesed kirjalikud teated prillkormorani eksistensist. Linde kütiti liha ja sulgede pärast. Beringi meeskonnas oli loodusuurija Georg Steller, kes kirjeldas, et neid suure hane mõõtu linde oli saarel palju ja et ühest prillkormoranist saab söönuks kolm näljast meremeest. Pärast Beringi ekspeditsiooni hakkas seal palju jahimehi käima, sest levis jutt, et seal on hea merisaarmaid küttida. Hiljem viidi inimese poolt prillkormorani pesitsussaartele rebaseid, et tulevikus rebasenahku saada, kuid see oli nii-öelda viimane piisk karikasse prillkormorani jaoks, sest rebane oli prillkormorani jaoks uus kiskja. Viimased linnud surid umbes 1850 ehk 110 aastat pärast inimesega kontakti sattumist.

Kasutatud kirjandus

Beike, M. (2014). Phalacrocorax carbo sinensis in Europe–indigenous or introduced? Ornis Fennica, 91(1), 48-56.

BirdLife International (2025) Species factsheet: Cape Cormorant Phalacrocorax capensis. Downloaded from https://datazone.birdlife.org/species/factsheet/cape-cormorant-phalacrocorax-capensis on 15/01/2025.

Bregnballe, T., Tofft, J., Kotzerka, J., Lehikoinen, A., Rusanen, P., Herrmann, C., … & Kouzov, S. A. (2022). Occurrence and behaviour of White-tailed Eagles Haliaeetus albicilla in Great Cormorant Phalacrocorax carbo sinensis colonies in countries around the Baltic Sea. Ardea, 109(3), 565-582.

Engström, H. (2001). The occurrence of the Great Cormorant Phalacrocorax carbo in Sweden, with special emphasis on the recent population growth. Ornis Svecica, 11(3), 155-170.

Furness, R. W., Wade, H. M., & Masden, E. A. (2013). Assessing vulnerability of marine bird populations to offshore wind farms. Journal of Environmental Management, 119, 56-66.

Gress, F., Risebrough, R. W., Anderson, D. W., Kiff, L. F., & Jehl Jr, J. R. (1973). Reproductive failures of Double-crested Cormorants in southern California and Baja California. The Wilson Bulletin, 197-208.

Herrmann, C., Feige, K. D., Otto, D., & Bregnballe, T. (2022). Natural regulation of the Baltic population of the Great Cormorant Phalacrocorax carbo sinensis: the interplay between winter severity and density dependence. Ardea, 109(3), 341-352.

King, R. J. (2014). The Devil’s Cormorant: a Natural History. Brandeis University Press.

Ojaste, I., Rattiste, K., Lilleleht, V., Mägi, E., & Leito, A. 2012. Kormorani (Phalacrocorax carbo) eesti asurkonna kujunemine. Hirundo, 25, 1-33.

Rouxel, Y., Crawford, R., Cleasby, I. R., Kibel, P., Owen, E., Volke, V., … & Oppel, S. (2021). Buoys with looming eyes deter seaducks and could potentially reduce seabird bycatch in gillnets. Royal Society Open Science, 8(5), 210225.

Saks, L., Taal, I., Eschbaum, R., Vetemaa, M. (2022). Lindude ja hüljeste juhuslik kaaspüük passiivsetes kalapüügivahendites. Tartu Ülikool, Eesti Mereinstituut.

Exxon Valdez Oil Spill Restoration Plan: https://www.cerc.usgs.gov/orda_docs/DocHandler.ashx?task=get&ID=1095

https://www.eea.europa.eu/en/analysis/indicators/arctic-and-baltic-sea-ice

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ddt1

https://en.wikipedia.org/wiki/Spectacled_cormorant

https://et.wikipedia.org/wiki/%C3%95lireostus

https://www.eoy.ee/ET/halduskohus-tunnistas-kormoranimunade-olitamiseks-antud-load-oigusvastaseks/

http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=571

https://parnu.postimees.ee/7750743/kormoranide-loendajad-leidsid-mullu-jalgi-oovastavast-pesaruustest