Kormoran kultuuris
Kormoran varases kultuuris
Juba mõnisada aastat enne meie aja arvamist, on Piiblis mainitud kormorani kui kõlbmatut lindu, keda Issand ei luba süüa:
“Ja lindudest olgu teile jälgid need, neid ärge sööge, need on jälgid: kotkas, lambakotkas, must raisakotkas,
harksabakull, raudkull oma liikidega, kõik kaarnad oma liikidega, jaanalind, kägu, kajakas, haugas oma liikidega, kakuke, kormoran, kassikakk, öökull, puguhani, raisakull, toonekurg, haigur oma liikidega, vaenukägu ja nahkhiir.”
(Kolmas Moosese raamat, peatükk 11 “Puhtad ja roojased loomad”, 1997)
Kormoran on Euroopa kirjanduses ja kultuuris juba ammusest ajast sümboliseerinud ahnust ja aplust.
Benediktiini munk Notker Labeo, püüdes kirjeldada šveitslastele tundmatut pelikani, kirjutas 10. sajandi lõpu poole: “pelikan ei seedi oma söödut, täpselt nagu kormoran siin [Bodeni] järvedel”.
Inglise niinimetatud kirjanduse isa, Geoffrey Chaucer, on oma 1380. aastatel kirjutatud poeemis “Parlement of Foules” mitmete teiste lindude seas kirjeldanud ka kormorani, kasutades väljendit “cormeurant ful of glotonye” ehk kormoran oli tema silmis õgardlikkusest pungil.
Benediktiini munk Notker Labeo
William Shakespeare kasutas oma näidendites kormorani korduvalt ahnuse metafoorina
Hiljem, aastal 1544, kirjeldas inglise loodusuurija, ka inglise botaanika isaks tituleeritud, William Turner kormorani järgmiselt: “Kormoran peaks kandma nime Vares, kes õgib. See on talle loomuomane, kuna tal on vaid üks sirge ja keerdudeta sool.” Rootsi kirjamees ja vaimulik Olaus Magnus kinnitas eelpool toodud väidet ka oma 1555. aastal kirja pandud kormorani kirjelduses, kus ütleb, et kormoranil on “ületamatu õgardlikkus”, mistõttu alla neelatud kalad väljuvad tema soolest elusalt nagu äravoolutorust.
William Shakespeare kasutas oma 1602. aasta näidendis “Troilus and Cressida” kormorani omadussõnana, et kirjeldada lõputut sõda vastu küllastumatut vaenlast.
Katkend näidendist “Troilus and Cressida”:
PRIAM: Thus once again says Nestor from the Greeks:
“Deliver Helen, and all damage else—
As honor, loss of time, travel, expense,
Wounds, friends, and what else dear that is consumed
In hot digestion of this cormorant war —
Shall be struck off.”— Hector, what say you to ’t?
Ka näidendites “Richard II”, “Love’s Labour’s Lost” ja “Coriolanus” kasutab Shakespeare sõna “kormoran”, et kirjeldada ahnust või aplust. Järgnevalt saab lugeda katkendit näidendist “Richard II”, kus Shakespeare viitab enesehävitusliku ahnuse juures küllastumatule kormoranile:
“With eager feeding food doth choke the feeder;
Light vanity, insatiate cormorant,
Consuming means, soon preys upon itself.”
Kormorani on kirjanduses kasutatud ka kurjuse kehastuse ja halva endena.
Kuulsaim näide pärineb John Miltoni, ühe ajaloo tunnustatuima poeedi, 1667. aastal ilmunud poeemist nimega “Kaotatud paradiis”, kus Milton kujutab saatanat tungimas Eedeni aeda ja istumas kõrgel Elupuu otsas “nagu kormoran”, mis arvatakse viitavat sellele, et saatan oli võtnud kormorani kuju. Ei ole ka võimatu, et Milton viitas lihtsalt kormoranile omasele tiivad laiali poosile.
Saatan, Patt ja Surm. Illustratsioon John Miltoni poeemile “Paradise Lost”
Mõnes kultuuris on kormoran siiski ka positiivsemat rolli omanud. Põhja-Norra folklooris on külluslik saar nimega Utrøst, kuhu meremehed võivad tormiga eksida. Sealseid saare elanikke on sageli kujutatud kormoranidena ja on mainitud, et saare leidmiseks tuleb jälitada läände (merele) suunduvaid kormorane.
Müütilisel saarel Utrøst elavad kormoraniks kehastunud inimesed
Kormoran nüüdisaja kultuuris
Ka nüüd, tuhat aastat hiljem, on kormoran kultuuriloos üldiselt negatiivse varjundiga liik kehastades endiselt aplust, ahnust ja õudust. Tähtsaid rolle on kormoranil harva, kuid on üks tähelepanuväärne erand – Stephen Gregory raamat “The Cormorant”. Raamatus pärib üks noorpaar oma onu suvila tingimusel, et paar peab hoolitsema onu lemmiklooma eest, kelleks juhtub olema kormoran. Esialgu ei oska nad midagi kahtlustada, sest onu oligi veider mees ja lind pakub omamoodi rõõmu. Kuid kui komoran hakkab näitama vägivaldset ja pahatahtlikku külge, saavad nad peagi aru, et onu Iani kingitus ei pruugi olla õnnistus, vaid hoopis needus.
Stephen Gregory "The Cormorant"
BBC telefilm "The Cormorant"
Raamatu tagakaanel on isutekitajana kirjas: “Kuid miski ei saanud teda ette valmistada õuduseks, mille deemonlind peagi valla päästis… õuduseks, mida ei suuda hävitada isegi põrgu leegid.”
1993. aastal tegi BBC eelmainitud Stephen Gregory raamatu põhjal ka telefilmi “The Cormorant”, kus peaosa täitis noor Ralph Fiennes. Film on väidetavalt malbem kui raamat, kuid kormorani on endiselt deemonliku olendina kujutatud.
Eesti kirjanduses on kormorani teemal mõtisklenud näiteks Tõnu Õnnepalu raamatus “Eesti Loodus” (2022), aga loomulikult ka arvukad ornitoloogid ja loodusvaatlejad: Arne Ader raamatus “Lugusid lindudest” (2005), Eve Mägi raamatus “101 Eesti lindu” (2016) ja Tarvo Valker raamatus “Europardi talvekodu ja teisi linnujutte” (2016). Kormorani on metafoorina kasutanud Kristiina Ehin romaanis “Südametammide taga” (2024).
Soomes loodi 2022. aastal kormoranidele pühendatud audiovisuaalne kunstiprojekt nimega “Chorus sinensis”. Sinensis viitab kormorani ladinakeelsele nimele. Teos küsib: kas kormoran on väärt inimeste poolt lauldavat laulu? Kas võiks olla luuletusi linnust, kes ise kunagi ei laula, linnust, keda mõned peavad tülikaks? Milline võiks olla kormorani lugu tulevikus? Trailer on vaadatav siit:
Kormoran kui iidne kalapüügivahend
Ida-Aasias on kormorane treenitud kalastamise eesmärgil vähemalt 1000 aastat. Väidetavalt on kormoranidega kalastamist mainitud juba Sui dünastia ajalugu kirjeldavas raamatus, mis ilmus aastal 636. Ka tänapäeval on võimalik Hiinas ja Jaapanis seda omapärast püügiviisi näha, kuid nüüdisajal viivad kalurid seda läbi eelkõige turistide, mitte kalade, pärast.
Hiinlased on juba ammusest ajast kodustatud kormoranide abil kala püüdnud ning turistide lõbustamiseks teevad seda veel tänapäevalgi.
Hiina ja Jaapani meetodid erinevad üksteisest, kuid põhimõte on sama – kalurid seovad lõdva silmuse ümber kormorani kõri, mis ei lase linnul suuri kalu alla neelata. Kui kormoran on kala kinni püüdnud, kutsub kalur linnu tagasi paati ja sunnib kormorani kala välja sülitama. Aeg-ajalt teeb kalur silmuse lahti, et neile preemiaks mõni vähem väärtuslik kala anda. Kui kormoranile vaevatasu ei pakuta, võib ta edasisest koostööst loobuda.
Hiinlaste kormoranid on enamasti nii-öelda kodustatud. Kormorani munad võetakse pesalt ära ja lastakse kanal välja haududa. Vahetult enne koorumist võetakse munad ka kanalt ära ja edasi kasvatavad inimesed ise kormoranipoegi üles, et poegadel tekiks tunne nagu inimesed oleks nende vanemad (bioloogias nimetatakse seda vermimiseks ehk imprintinguks). Selliselt kasvatatud kormorane ei pea nööriga kinni hoidma ega puuri panema. Mõni nimetab seda inimese ja looduse vaheliseks koostööks, teine orjapidamiseks.
Jaapanlaste meetodi (“ukai”) puhul on jaapani kormoranid (Phalacrocorax capillatus) pikkade nööride külge aheldatud, nende tiivasuled kärbitud ja kormorane hoitakse puhkeajal puurides. Ukai toimub enamasti õhtuhämaruses. Elava tule abil meelitatakse kalad paadi lähedale ja korraga lastakse vette kuni 12 nööri külge aheldatud kormorani. Traditsiooniliselt on kaluritel sageli seljas spetsiaalne kõrtest seelik, mis peaks pükse kuivana hoidma.
Dresseeritud kormoranide abil kalastamist olevat traditsiooniliselt harrastatud ka Indias, Koreas ja Peruus, kuid selle kohta on vähe teada.
Jaapani kalapüügimeetodi “ukai” puhul on kormoranid nööride külge aheldatud
Kormoranidega kalastamine kuninglikes õukondades
17. ja 18. sajandi Inglise ja Prantsuse õukondades harrastasid kuningad kormoranide abil kalastamist vaba aja veetmise viisina (vahel kutsutud ka spordiks). Kuningas James I jaoks oli kormoranidega kalastamine nii köitev, et ta lasi kormoranide jaoks ehitada eraldiseisva maja (kus said varju ka ta kalakotkas ja saarmad ja mis asus praeguse Westminsteri palee asukohas) ja tiigid ning võttis kormoranide hooldajana tööle mehe nimega John Wood, kes sai uhke nimega tiitli Master of the Royal Cormorants.
John Wood tegeles 16 aastat – kuni Jamesi surmani – lindude treenimise ja hooldamisega.
James I saatis oma hinnalisi kormorane mitmele poole Euroopasse kingitustena laiali. Sealhulgas näiteks Poola kuningale, Prantsuse kuningale Louis XIII-le ja Lorraine’i hertsogile. Mõned linnud saadeti ka Hispaaniasse ja Itaaliasse, kuid Itaaliasse jõudma pidanud linnud pandi tee peal Savoia hertsogi poolt pihta. Välja õpetatud linnud olid tollal väärtuslikud.
Šotimaa kuningas James VI ja ühtlasi Inglismaa-Iirimaa kuningas James I
Pärast James I oli kuninglike kormoranide meistri ametikoht olemas ka kuningas Charles I ja Charles II ajal. Kusjuures, ameti võttis üle John Woodi poeg Robert Wood. 17. sajandi lõpuks enam Inglise õukondades kormoranidega ei tegeletud. 19. sajandil püüti Inglismaal kormoranidega kalapüüdmine küll taaselustada, kuid tegevus lõpetati veel samal sajandil.
On teada, et ka Prantsusmaal Fontainebleau palees olid dresseeritud kormoranide jaoks loodud spetsiaalsed tiigid ja kormoranide valvuri ametikoht vahemikus 1698-1736.
Kormoranide – ja tegelikult ka teiste veelindude – abil on kala püütud ka Kreeka ja Makedoonia piirile jääva Dojrani järve peal, kuid sealne meetod erineb oluliselt varemkirjeldatust. Dojrani järve peal kasutati kärbitud tiibadega veelinde selleks, et kalu suurde püünisesse hirmutada.
Fontainebleau palee Prantsusmaal, kus kunagi püüti kormoranidega kala. Foto: DiscoA340, CC BY-SA 4.0, via Wikimedia Commons
Miljardi dollari lind ehk 19. sajandi guaanopalavik
On üks kormoraniliik, keda inimesed on kõrgelt hinnanud. Teda on isegi kutsutud “miljardi dollari linnuks” ja “kõige väärtuslikumaks linnuks”. Selleks liigiks on guaanokormoran (Leucocarbo bougainvilliorum), kes on omandanud oma nime ja kuulsuse enda väljaheidete ehk guaano järgi.
Peruus elanud Mochica kultuuri esindajad mõistsid juba enam kui 1500 aastat tagasi, et merelindude väljaheited on heaks väetiseks. Hiljem võtsid guaano kasutamise üle inkad. Aastal 1609 on kirja pandud, et inkad hindasid enda impeeriumi rannikusaartel pesitsevaid guaanokormorane väga kõrgelt. Neil oli isegi guaanojumal nimega Huamancantac, kellele kingiti ohvriande. Pesitsusajal oli guaanokormoranide kolooniate külastamine ja lindude häirimine keelatud. Keelu rikkujaid ootas surmanuhtlus. Väljaspool pesitsusaega lindude tapmine oli samuti rangelt keelatud. Peruus on ka vanasõna: “Guaano pole küll pühak, aga teeb palju imesid”.
Guaanokormoran ehk miljardi dollari lind. Foto: TonyCastro, CC BY-SA 4.0, via Wikimedia Commons
Kõige rikkalikum guaanovaru leidus Kesk-Peruu ranniku lähedal asuvatel Chinca saartel, kus on korraga pesitsenud miljoneid guaanokormorane ja vähemal hulgal ka guaanosuulasid ja guaanopelikane. Nende lindude väljaheited ei olnud erilisemad kui teistel sarnastel lindudel, vaid põhjus seisnes Chinca saarte asukohas. Toiteainerikas merevesi tekitas tohutusuured kalavarud (eelkõige anšoovised ja sardiinid), mis võimaldas tekkida hiiglaslikel linnukolooniatel. Piirkonna sademetevaesus kindlustas aga, et vihm väljaheiteid minema ei uhaks. Niiviisi sai tekkida kümnete meetrite paksune lämmastikurikas guaanokiht.
"Väike osa" Chincha lõunasaarel pesitsevatest guaanokormoranidest
Muu maailm hakkas Peruu guaanovarusid hindama 19. sajandil, mil loodusteadlane Alexander von Humboldt kirjeldas, kuidas sealsed põlisrahvad guaanot austavad. Kui 1820. aastatel saadeti alles esimesi proovipartiisid Euroopa poole, siis juba 1860. aastaks veeti Peruust Inglismaale üle 350 000 tonni guaanot aastas. Suur nõudlus kasvas veelgi, kui leiti, et guaano sobib hästi ka lõhkeainete tootmiseks. Aastal 1853 kirjutas ühe merelaeva ohvitser Nelson Crowell, et Chincha saarte juures oli korraga ankrus üle 150 laeva. 1864 okupeeris Hispaania Peruule kuuluvad Chinca saared, millele järgnes mitmeid aastaid kestev merelahingurikas sõda Hispaania ja mitme Lõuna-Ameerika riigi vahel. Kui veel 1869. aastal oli Chinchade juures ankrus 160 suurt laeva 4000 mehega, siis 1874. aastaks oli varud otsakorral ja mujal maailmas oli leitud guaanole alternatiive, mistõttu guaanopalavik hakkas läbi saama. 1880. aastaks oli guaano hiilgeaeg Peruus lõppenud.
Loodusteadlane Alexander von Humboldt Lõuna-Ameerikat uurimas
Chincha saarte juures oli tavaline näha korraga ankrus üle 100 laeva, kes kõik oli tulnud guaano jahile. Foto: Manuel González Olaechea. CC BY-SA 3.0, via Wikimedia Commons
FUN FACT! Paljud teadlased uurisid 19. sajandil guaanot lähemalt püüdes teada saada, mis teeb guaanost nii hea väetise. Saadi loomulikult teada, et seal leidub palju lämmastikku, aga sealjuures tehti ka mõned avastused, mille tähtsusest kohe aru ei saadud. Nimelt, Saksa keemik Julius Bodo Unge eraldas 1846. aastal guaanost ühe lämmastikaluse, millele pani algallika järgi nimeks guaniin. Umbes 40 aastat hiljem avastas Albrecht Kossel, et guaniin on üks DNA aluspaaridest. Ehk üks elu põhistruktuure on oma nime saanud linnukaka järgi.
Hinnatakse, et aastatel 1840-1880 veeti Peruust kokku minema 12,7 miljonit tonni guaanot, mille tänapäevane hinnasedel oleks 13 miljardit dollarit ehk guaanokormoran on tõepoolest “miljardi dollari lind”. Tollal oli guaano Peruu peamine ekspordiartikkel ja tõi ajutiselt riigile majandusliku õitsengu.
Guaanot tootvate lindude arvukus Peruus kukkus pideva häirimise tõttu aga kokku – kui loodusuurija Frederic Lucas külastas Chincha saari 1869. aastal, nägi ta seal vaid kajakaid, tiire ja mõnda pelikani. Pärast guaanopalaviku lõppu on kalatoiduliste lindude arvukus Lõuna-Ameerika läänerannikul kahanenud ka peruu anšoovise (Engraulis ringens) tööstusliku ülepüügi tõttu pärast seda, kui leiti, et anšoovisest on hea kalajahu teha. Laastava mõjuga kalavarudele oli ka 1965. aasta El Niño nähtus, mille tagajärjel (koosmõjus tööstusliku ülepüügiga) vähenes guaanokormoranide hulk Peruu rannikul umbes 10 miljoni võrra (ehk ca 77%).
Ka tänapäeval kaevandatakse Peruus guaanot, kuid palju väiksemas koguses ja sealjuures arvestatakse hoolikalt ka lindude heaoluga. Kogutud guaanot kasutatakse siseriiklikult mahepõllumajanduses.
Chincha saarte guaanokiht oli kohati kümneid meetreid paks.
Kasutatud kirjandus
Beike, M. (2012). The history of Cormorant fishing in Europe. Vogelwelt, 133(2012), 1-21.
Beike, M. (2014). Phalacrocorax carbo sinensis in Europe–indigenous or introduced? Ornis Fennica, 91(1), 48-56.
Gudger, E. W. (1929). Fishing with the cormorant in Japan. The Scientific Monthly, 29(1), 5-38.
King, R. J. (2014). The Devil’s Cormorant: a Natural History. Brandeis University Press.
Manzi, M., & Coomes, O. T. (2002). Cormorant fishing in southwestern China: a traditional fishery under siege. Geographical Review, 92(4), 597-603.
Rodrigues, P., & Micael, J. (2021). The importance of guano birds to the Inca Empire and the first conservation measures implemented by humans. Ibis, 163, 283–291.
Wires, L. R. (2014). The Double-crested Cormorant: plight of a feathered pariah. Yale University Press.
https://www.folger.edu/blogs/shakespeare-and-beyond/birds-of-shakespeare-great-cormorant/
https://geneticsunzipped.com/transcripts/2020/2/25/the-bird-poop-revolution
https://no.wikipedia.org/wiki/Utr%C3%B8st
https://piibel.net/3ms-11.html