Kes on kormoran?

“Kormoran on väga vanapärane lind. Kui me ei taha hästi uskuda, et linnud on muundunud roomajad, kes on sulgedega kattunud ja lennuvõimelised, siis tasuks vaid vaadata kormorane ning meie kahtlused kaovad. Kivil istuv püstise kehahoiakuga lind meenutab väga ürgset saurust.”
– ornitoloog Eve Mägi (raamatus “101 Eesti lindu”)

Kormoranlaste üldiseloomustus

Kormoranlased (Phalacrocoracidae) kuuluvad seltsi suulalised (Suliformes), kust leiame veel valdavalt troopilise levikuga fregattlindlased, suulalased ja madukaellased (all fotodel mõned liiginäited välja toodud). Kõik nad on üldjuhul koloniaalse eluviisiga ja toituvad kalast. Viimase hõlbustamiseks on neil kõik neli varvast ujulestadega ühendatud (ehk sõudjalg) ja vanalindudel on ninasõõrmed kinnikasvanud. Molekulaarsed analüüsid näitavad, et kormoranlased on välja kujunenud 28-23 miljonit aastat tagasi, aga vanimad fossiilid viitavad isegi 34 miljoni aasta pikkusele ajaloole.

Valik kormoranlaste sugulasliike:

• Keiser-fregattlind
• Pruunsuula
• Aafrika madukael

Kui meil Eestis kohtab vaid ühte kormoraniliiki, siis maailmas kokku esineb 42 liiki kormoranlasi. Kõik nad on valdavalt musta värvi, kuid paljudel liikidel on keha alapool lumivalge – perekond Leucocarbo all on tervelt 16 sellist komoraniliiki (nende perekonna nimi tuleb vana-kreeka sõnast leukos ehk valge ja carbo ehk ladina keeles kivisüsi). Pea peal esineb kormoranlastel tihti silmatorkavaid oranže, punaseid ja siniseid detaile.

• Antarktika kormoran
• Galápagose kormoran
• Laikkael-kormoran

Enamik kormoranlasi pole kaugeltki nii laia levikuga kui meie kormoran, kuid mitmed neist hiilgavad teiste annetega. Näiteks Antarktika kormoran (Leucocarbo bransfieldensis) sukeldub regulaarselt 80-90 m sügavusele mere põhja. Maksimaalne mõõdetud sukeldumissügavus on tal tervelt 116 m! Galápagose kormoran (Nannopterum harrisi) on aga täiesti lennuvõimetu lind, keda leidub vaid Galápagose saartel ja keda on järel alla 2000 isendi.

Ülelendav kormoraniparv võib meenutada harveparve, kuid parvekuju on vähem korrapärane, lennustiil vahelduvam ja kormorani kael on painutatud asendis.

Ülelendavad kormoranid. Foto: Mati Rahu.

Kormorani pesitsusbioloogia

Kormoran on pikaealine liik. Maksimaalne teadaolev vanus on 22 aastat, aga Enamasti elavad nad küll pigem 10-15 aastaseks. Noorlinnud alustavad pesitsemisega 2-4 aasta vanuselt.

Enamik Eesti kormorane rändab sügisel lõuna poole. Eestis rõngastatud isendite talvitamisalad asuvad kõikjal üle Euroopa ja ka Aafrika põhjarannikul. Kliima soojenemisega seoses on talvitusalad küll üha rohkem põhja poole liikumas.

Rändelt saabunud pesitsusrüüs kormoranid. Foto: Toomas Vikerpuur

Kormoranid elavad valdavalt kolooniates ja on üldse väga seltsingulise eluviisiga käies sageli ka koos kala püüdmas ja väljaspool pesitsusaega veedavad samuti öösiti koos aega. Eesti maksimaalsed koloonia suurused on saadud Anilaiult (4000 paari, Liivi lahel) ja Kadaklaiult (4102 paari, Käina lahel).

• Kormoranikoloonia. Foto: Kunter Tätte
• Kormoranikoloonia. Foto: Alvin Tarkmees
• Kormoranid Pihlakarel. Foto: Maie Vikerpuur
• Kormoranikoloonia. Foto: Irja Tammekänd

Kormoranid pesitsevad valdavalt iga aasta samades kolooniates. Rändelt naastes alustab kormoran esimesel võimalusel (ehk peagi pärast lume ja jää sulamist) pesakohtade hõivamisega ning pärast paaride moodustumist/taaskohtumist hakatakse pesaehitusega pihta. Pulmarituaali käigus isane kormoran liigutab hääletult oma tiibu üles-alla, välgutades niimoodi emasele oma valgeid reielaike. Samal ajal liigutatakse ka pead, nokk üleval, üles-alla samas rütmis nagu tiibu.

Kuula kormoranide häält ja vaata, kuidas nad õrnusi jagavad, pesa ehitavad ja poegi toidavad:

Kui paarid on moodustunud, siis edaspidi võidakse paarilist kohates läbi viia kiire tervitus, mis sisaldab kindlaid liigutusi ja hääli. Paariliste vahel esineb ka vastastikku sugemist ja romantilist kaelade põimimist. Kormoranid on muidu vaiksed linnud, aga kolooniates kuuleb madalaid kurguhääli.

Kui tormid pole laiult pesi ära uhtunud või pesad puu otsast alla kukkunud, võivad kormoranid ka lihtsalt vanu pesi kohendada ja suuremaks ehitada. Pesamaterjalina kasutatakse oksi, pilliroogu, muid taimevarsi, vetikaid, sulgi ja tihtipeale ka igasugust randa uhutud prügi. Lõuna-Soomes leiti, et 58% kormorani pesadest sisaldas mereprügi, millest 95% olid erinevad plastühendid.

Pesa ehitamisel kasutatakse oksi, pilliroogu, muid taimevarsi, vetikaid, sulgi ja muud käepärast. Foto: Jaak Tammekänd

Iga 2-3 päeva tagant munetakse pessa muna. Pesas on tavaliselt 3-5 muna, aga varieerub 1-7 piires. Munad on ovaalsed, kahvatud, kerge sinakasroheka tooniga ja vahel valge kriitja kihiga kaetud. Muna kaalub keskmiselt 53 g ehk munad on keha suurusega võrreldes väikesed. Näiteks sinikael-pardi muna on keskmiselt 52 g, aga kormoran on temast kolm korda raskem. Mune hautakse 28-31 päeva. Haudelaik puudub (nagu kõigil suulalistel) ning mune hautakse jalgade ja rinnasulgede vahel. Haudumine jagatakse vanalindude vahel võrdselt ära.

Värskelt koorunud kormoranid on pimedad, paljad, abitud ja musta nahaga ning kaaluvad 48,5 g. Kuni 1-2 nädala vanuseni püsib vähemalt üks vanalind alati pesa juures. Mõlemad vanalinnud hoolitsevad poegade eest. Alates 6. nädalast on vanalind pesal vaid öösiti. Kui inimene tahab poegadele läheneda, teevad nad kähisevat-ruigavat häält ja püüavad nokaga lüüa. Pojad lennuvõimestuvad alles 50 päeva pärast, kuigi esimesi lende võivad teha ka 42-45 päeva vanuselt.

Toitumiseks sirutab poeg oma pea vanalinnu noka vahele, et pääseda ligi neelu üles öögitud vedelapoolsele toidule. Mida vanemaks pojad saavad, seda rohkem peavad vanalinnud toitu otsimas käima. Vanalinnud teevad pesitsusajal kaks-kolm toitumisretke päevas. Ühe retkega toob vanalind poegadele umbes 400 g toitu, mis jagatakse poegade vahel ära, aga nagu looduses ikka, siis sageli antakse kõige tugevamatele poegadele isegi rohkem süüa ja väiksemad pojad võivad nälga surra.

Vanalinnud jätkavad poegade toitmist ka pärast nende lennuvõimestumist. Siis ei pruugi pojad küll enam pesas istuda, vaid moodustavad suuremaid “sõimerühmi”. Seda vähemalt maaspesitsevate kormoranide puhul. Alles 2-3 kuud pärast lennuvõimestumist saavad pojad iseseisvateks. Seejärel lahkutakse ühistesse puhkepaikadesse (mis võivad olla kuskil mujal kui pesitsuskoloonias).

Noored kormoranid. Foto: Maie Vikerpuur

1-2-aastased kormoranid veel üldjuhul ei pesitse, kuid käivad sellegipoolest sageli pesitsuskolooniate juures aega veetmas. Ilmselt kombeid õppimas ja tuleviku väljavaateid kaemas. Vaid 30% pesast lahkunud poegadest elab enam kui kolme aasta vanuseks.

Pika vaenamisajaloo tõttu on kormoranid inimese suhtes väga kartlikuks muutunud, mistõttu üldjuhul põgenevad inimest nähes juba kaugelt. Ehmudes võivad kormoranid, , eriti pesapojad, tihtipeale oma maosisu välja oksendada. Väidetavalt on see osaliselt kaitserefleks, sest mõni röövlind võib kormoranipoja asemel minna kergema vastupanu teed ja hoopis oksetombust kalu noppida.

Kormorani toitumisest

Kormoran on oportunistlik toituja ehk sööb neid kalu, mida parasjagu ohtralt leida on. Vahel on maost leitud isegi vähilisi ja kahepaikseid, kuid need võisid sinna sattuda ka läbi söödud kalade. Tüüpiliseks saagiks on 10-20 cm pikad kuni 110 g kaaluvad väikesed parvekalad. Vahel on nähtud söömas ka suuri, kuni 75 cm pikki ja 1,5 kg kaaluvaid kalu. Viimase tõttu on neid mõnel pool, eriti Hiinas, aga ka Euroopas, kasutatud inimese poolt kalapüügivahendina (loe lähemalt kultuuri peatükist).

Kormoran toitub tihtipeale ühiselt suurte parvedena. Arvatakse, et selline toitumisviis väsitab kalu ja ajab nad pindmistesse veekihtidesse. Ehk kormoranid on ühiselt toitudes efektiivsemad kui üksinda.

Erinevalt kauridest (Gaviidae) ei kiika kormoranid üldjuhul enne sukeldumist peaga vee alla. Kormoran sukeldub veepinna pealt, mitte ei söösta kõrgelt õhust alla vette nagu suulad. Ajab vee all oma saaki taga kuni 2 minutit, aga üldjuhul vähem.

Lisaks koos pesitsemisele käiakse sageli ka koos kala püüdmas. Foto: Rita Helisma

Saagi leidmiseks kasutab kormoran peamiselt oma nägemist, kuid on märgatud, et toitub edukalt ka küllaltki halva nähtavusega veekogudes. Teadusuuringud on näidanud, et kormoran ei näe vee all oluliselt paremini kui inimene, kuid see eest ta kuuleb vee all väga hästi. Teadlased oletavad, et sellepärast suudabki kormoran isegi häguses või hämaras vees oma keskpärase nägemisega kalu nii edukalt üles leida.

Väikseid kalu võib isegi vee all alla neelata või siis pinnaletõusmise ajal. Suuremaid kalu neelab pärast veepinnale tõusmist. Erinevalt pingviinidest ei kasuta vees ujudes tiibu, vaid hooandmiseks kasutavad jalgu ja sabaga tüürivad. Mida valgem õues on, seda sügavamale sukeldub, sest nõrk valgus ei ulatu väga sügavale mere põhja. Ujumiskiirus on keskmiselt 1,5 m/s (max kuni 2,2 m/s). Ühe toitumisretke ajal teeb lind keskmiselt 42 sukeldumist. Kui lind tahab kätte saada sügavamal paiknevaid kalu, on sukeldumise kestus umbes 30-50 sekundit, aga madamast veest kala saamiseks piisab keskmiselt 10-sekundilistest sukeldumistest. Kormoran võib sukelduda 35 m sügavusele, aga enamasti piirduvad kormorani sukeldumised siiski alla 10 m sügavusega.

Kasutatud kirjandus

Croxall, J. P., Naito, Y., Kato, A., Rothery, P., & Briggs, D. R. (1991). Diving patterns and performance in the Antarctic blue‐eyed shag Phalacrocorax atriceps. Journal of Zoology, 225(2), 177-199.

Cramp, S., Simmons, K. E. L. (eds) (1994). The Birds of the Western Palearctic. Handbook of the Birds of Europe, the Middle East and North Africa. Vol. I: Ostrich to Ducks. Oxford University Press, Oxford.

Hatch, J. J., Brown, K. M., Hogan, G. G., Morris, R. D., Orta, J., Garcia, E., Jutglar, F., Kirwan, G. M., & Boesman, P. F. D. (2020). Great Cormorant (Phalacrocorax carbo), version 1.0. In Birds of the World (Billerman, S. M. Editor). Cornell Lab of Ornithology, Ithaca, NY, USA. https://doi.org/10.2173/bow.grecor.01

Johansen, R., Barrett, R. T., & Pedersen, T. (2001). Foraging strategies of Great Cormorants Phalacrocorax carbo carbo wintering north of the Arctic Circle. Bird Study, 48(1), 59-67.

Jylhä-Vuorio, A., Näkki, P., Setälä, O., Lehikoinen, A., & Lehtiniemi, M. (2024). Incorporation of plastic debris into the nests of great cormorants (Phalacrocorax carbo sinensis) in the Gulf of Finland. Marine Pollution Bulletin, 208, 116934.

King, R. J. (2014). The Devil’s Cormorant: a Natural History. Brandeis University Press.

Larsen, O. N., Wahlberg, M., & Christensen-Dalsgaard, J. (2020). Amphibious hearing in a diving bird, the great cormorant (Phalacrocorax carbo sinensis). Journal of Experimental Biology, 223(6), jeb217265.

Mägi, E. (2010). 101 Eesti lindu. Varrak, Tallinn. lk 40-41.

Ojaste, I. (2018). Kormoran (karbas). –Rmt.: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Eesti Ornitoloogiaühing, Tartu.

Svensson, L., Mullarney, K., Zetterström, D. (2012) Linnumääraja. Varrak, Tallinn. lk 78.

White, C. R., Butler, P. J., Gremillet, D., & Martin, G. R. (2008). Behavioural strategies of cormorants (Phalacrocoracidae) foraging under challenging light conditions. Ibis, 150, 231-239.

Wires, L. R. (2014). The Double-crested Cormorant: plight of a feathered pariah. Yale University Press.

https://en.wikipedia.org/wiki/Cormorant

https://en.wikipedia.org/wiki/Suliformes

https://en.wikipedia.org/wiki/Great_cormorant