Tiibu kuivatav kormoran. Foto: Sander Sirelbu

Eestis pesitsev kormoran ehk karbas (Phalacrocorax carbo) on üleilmse levikuga hanesuurune lind. Kormoran on meil kaugelt äratuntav oma tumeda sulestiku ja iseloomuliku püstise kehahoiaku või tiivad-laiali asendi põhjal. Karbased kasvavad umbes meetripikkusteks ja kaaluvad 2,6–3,7 kg. Isaslinnud on veidi suuremad, kuid muidu on nad emastega identsed.

Nimi “kormoran” tuleb ladinakeelsetest sõnadest corvus ja marinus ehk meri ja vares, mis pole isegi väga vale iseloomustus, sest kaugelt vaadatuna on tõesti tegu musta värvi merelinnuga, kes on sarnaselt paljudele vareslastele väga nutikas, hea kohanemisvõimega ja seltsingulise eluviisiga.

“Kormoran on väga vanapärane lind. Kui me ei taha hästi uskuda, et linnud on muundunud roomajad, kes on sulgedega kattunud ja lennuvõimelised, siis tasuks vaid vaadata kormorane ning meie kahtlused kaovad. Kivil istuv püstise kehahoiakuga lind meenutab väga ürgset saurust.”
– ornitoloog Eve Mägi (raamatus “101 Eesti lindu”)

Kormoranlaste üldiseloomustus

Kormoranlased (Phalacrocoracidae) kuuluvad seltsi suulalised (Suliformes), kust leiame veel valdavalt troopilise levikuga fregattlindlased, suulalased ja madukaellased (all fotodel mõned liiginäited välja toodud). Kõik nad on üldjuhul koloniaalse eluviisiga ja toituvad kalast. Viimase hõlbustamiseks on neil kõik neli varvast ujulestadega ühendatud (ehk sõudjalg) ja vanalindudel on ninasõõrmed kinnikasvanud. Molekulaarsed analüüsid näitavad, et kormoranlased on välja kujunenud 28-23 miljonit aastat tagasi, aga vanimad fossiilid viitavad isegi 34 miljoni aasta pikkusele ajaloole.

Valik kormoranlaste sugulasliike:

  • Keiser-fregattlind Keiser-fregattlind
  • Pruunsuula Pruunsuula
  • Aafrika madukael Aafrika madukael

Kui meil Eestis kohtab vaid ühte kormoraniliiki, siis maailmas kokku esineb 42 liiki kormoranlasi. Kõik nad on valdavalt musta värvi, kuid paljudel liikidel on keha alapool lumivalge – perekond Leucocarbo all on tervelt 16 sellist komoraniliiki (nende perekonna nimi tuleb vana-kreeka sõnast leukos ehk valge ja carbo ehk ladina keeles kivisüsi). Pea peal esineb kormoranlastel tihti silmatorkavaid oranže, punaseid ja siniseid detaile.

  • Antarktika kormoran Antarktika kormoran
  • Galápagose kormoran Galápagose kormoran
  • Laikkael-kormoran Laikkael-kormoran

Enamik kormoranlasi pole kaugeltki nii laia levikuga kui meie kormoran, kuid mitmed neist hiilgavad teiste annetega. Näiteks Antarktika kormoran (Leucocarbo bransfieldensis) sukeldub regulaarselt 80-90 m sügavusele mere põhja. Maksimaalne mõõdetud sukeldumissügavus on tal tervelt 116 m! Galápagose kormoran (Nannopterum harrisi) on aga täiesti lennuvõimetu lind, keda leidub vaid Galápagose saartel ja keda on järel alla 2000 isendi.

Kormorani portree. Foto: Kunter Tätte

Lähemalt kormorani välimusest

Lähemal vaatlusel eristub kormorani pikk ja tugev konksja otsaga nokk ning sulestiku sinirohelise metalse läikega soomuselaadne muster. Konksjas nokk tuleb kasuks kalade käsitlemisel. Noka alaosa on kollakalt värvunud. Kasutavad tihtipeale noka abi, et kaljude või puude otsas ronida.

Pesitsusajal on paljude vanalindude kukal ja pea valgekirju ning reie peal on suur valge laik, mida pulmatantsu ajal tiibu üles-alla liigutades välgutatakse. Noored kormoranid on selja pealt pruunikad ja kõhu alt sageli valged. Noorlindudel kulub kuni kaks aastat, et omandada särav must sulestik.

Pesitsusaja alguses on kormoranidel valged kaelasuled ja valge reielaik. Foto: Sander Sirelbu

Ülelendav kormoraniparv võib meenutada harveparve, kuid parvekuju on vähem korrapärane, lennustiil vahelduvam ja kormorani kael on painutatud asendis.

Ülelendavad kormoranid. Foto: Mati Rahu.

Ujudes istub kormoranide kere sügavamal vees kui enamikul teistel veelindudel, sest nende sulestik on oma erilise struktuuri tõttu osaliselt märguv ja luud on vähem õõnsad kui enamikul lindudel. Viimase poolest on nad sarnased näiteks pingviinidele, lunnidele ja kauridele ehk teistele vee all kala jahtivatele linnuliikidele. Sulestiku välimine kiht märgub, et lindudel oleks lihtsam vee alla sukelduda. Mida kauem kormoranid vees viibivad, seda rohkem nad märguvad. Selle eelise tõttu on nad aga sunnitud pärast sukeldumisi oma sulestikku kuivatama. Kuivatamiseks nad sirutavad oma tiivad laiali ja hoiavad seda poosi mõne minuti. Vahel isegi kuni paarkümmend minutit sõltuvalt vees oldud ajast, temperatuurist ja tuulest. Arvatakse, et sellepärast kormoranid ongi valdavalt musta värvi, et kiiremini päikese käes soojeneda.

Ujuv kormoran istub sügavalt vees. Foto: Liis Ambos

Kormorani pesitsusbioloogia

Kormoran on pikaealine liik. Maksimaalne teadaolev vanus on 22 aastat, aga Enamasti elavad nad küll pigem 10-15 aastaseks. Noorlinnud alustavad pesitsemisega 2-4 aasta vanuselt.

Enamik Eesti kormorane rändab sügisel lõuna poole. Eestis rõngastatud isendite talvitamisalad asuvad kõikjal üle Euroopa ja ka Aafrika põhjarannikul. Kliima soojenemisega seoses on talvitusalad küll üha rohkem põhja poole liikumas.

Rändelt saabunud pesitsusrüüs kormoranid. Foto: Toomas Vikerpuur

Kormoranid elavad valdavalt kolooniates ja on üldse väga seltsingulise eluviisiga käies sageli ka koos kala püüdmas ja väljaspool pesitsusaega veedavad samuti öösiti koos aega. Eesti maksimaalsed koloonia suurused on saadud Anilaiult (4000 paari, Liivi lahel) ja Kadaklaiult (4102 paari, Käina lahel).

Eestis eelistab kormoran pesa luua väikestele kivistele meresaartele, aga üksikuid kolooniaid leidub ka Mandri-Eesti järvedel (Võrtsjärv, Lämmijärv). Suurem osa pesi on Eestis maapinnal, kuid kui mõni aasta juhtub laiule sattuma mõni väikekiskja (rebane, kährik) või vaenulikult meelestatud inimene, siis järgmisel aasta kolib koloonia sageli lähima puistu peale ümber, et ei peaks uuesti pesarüüste kätte langema. Kormoran on pesitsuspaikade osas siiski kohanemisvõimeline – võib pesitseda isegi elektripostidel, laevavrakkidel (näiteks nii-öelda Kreeka laev Saaremaa rannikul) ja muul inimtekkelisel.

Kormoranid on äärmiselt seltsingulised linnud. Foto: Heikki Luhamaa
  • Kormoranikoloonia. Foto: Kunter Tätte Kormoranikoloonia. Foto: Kunter Tätte
  • Kormoranikoloonia. Foto: Alvin Tarkmees Kormoranikoloonia. Foto: Alvin Tarkmees
  • Kormoranid Pihlakarel. Foto: Maie Vikerpuur Kormoranid Pihlakarel. Foto: Maie Vikerpuur
  • Kormoranikoloonia. Foto: Irja Tammekänd Kormoranikoloonia. Foto: Irja Tammekänd

Kormoranid pesitsevad valdavalt iga aasta samades kolooniates. Rändelt naastes alustab kormoran esimesel võimalusel (ehk peagi pärast lume ja jää sulamist) pesakohtade hõivamisega ning pärast paaride moodustumist/taaskohtumist hakatakse pesaehitusega pihta. Pulmarituaali käigus isane kormoran liigutab hääletult oma tiibu üles-alla, välgutades niimoodi emasele oma valgeid reielaike. Samal ajal liigutatakse ka pead, nokk üleval, üles-alla samas rütmis nagu tiibu.

Kuula kormoranide häält ja vaata, kuidas nad õrnusi jagavad, pesa ehitavad ja poegi toidavad:

Kui paarid on moodustunud, siis edaspidi võidakse paarilist kohates läbi viia kiire tervitus, mis sisaldab kindlaid liigutusi ja hääli. Paariliste vahel esineb ka vastastikku sugemist ja romantilist kaelade põimimist. Kormoranid on muidu vaiksed linnud, aga kolooniates kuuleb madalaid kurguhääli.

Kui tormid pole laiult pesi ära uhtunud või pesad puu otsast alla kukkunud, võivad kormoranid ka lihtsalt vanu pesi kohendada ja suuremaks ehitada. Pesamaterjalina kasutatakse oksi, pilliroogu, muid taimevarsi, vetikaid, sulgi ja tihtipeale ka igasugust randa uhutud prügi. Lõuna-Soomes leiti, et 58% kormorani pesadest sisaldas mereprügi, millest 95% olid erinevad plastühendid.

Kormoran pesamaterjaliga. Foto: Mati Rahu

Tavaliselt valib pesakoha isaslind ja isaslind toob ühtlasi pesamaterjali kohale. Sageli näpatakse ka teistest valveta jäetud kormoranipesadest materjali juurde. Emaslinnu ülesanne on aga pesamaterjal paika sättida. Isegi haudumise ajal kulub iga päev pool tundi pesa kohendamisele. Pesa kohendamisega jätkatakse ka siis, kui pojad juba koorunud on.

Maa peale ehitatud pesade kaal küündib 7 kilogrammini. Pesade diameeter on umbes pool meetrit ja paksust umbes paarkümmend cm (aga võib vahel kõrguda kuni meetrini). Suuremates kolooniates võib pesade tihedus olla väga suur – iga ruutmeetri kohta üks pesa. Pesad paiknevad üksteisest tavaliselt nii kaugel, et teine ei tulatuks nokaga tonksama, aga mitte ka kuigi palju kaugemal; vahel on pesad isegi üksteise vastas. Puu otsas pesitsedes on koloonia tihedus siiski väiksem, kui just samaaegselt ka puu all ei pesitseta.

Pesa ehitamisel kasutatakse oksi, pilliroogu, muid taimevarsi, vetikaid, sulgi ja muud käepärast. Foto: Jaak Tammekänd

Iga 2-3 päeva tagant munetakse pessa muna. Pesas on tavaliselt 3-5 muna, aga varieerub 1-7 piires. Munad on ovaalsed, kahvatud, kerge sinakasroheka tooniga ja vahel valge kriitja kihiga kaetud. Muna kaalub keskmiselt 53 g ehk munad on keha suurusega võrreldes väikesed. Näiteks sinikael-pardi muna on keskmiselt 52 g, aga kormoran on temast kolm korda raskem. Mune hautakse 28-31 päeva. Haudelaik puudub (nagu kõigil suulalistel) ning mune hautakse jalgade ja rinnasulgede vahel. Haudumine jagatakse vanalindude vahel võrdselt ära.

Värskelt koorunud kormoranid on pimedad, paljad, abitud ja musta nahaga ning kaaluvad 48,5 g. Kuni 1-2 nädala vanuseni püsib vähemalt üks vanalind alati pesa juures. Mõlemad vanalinnud hoolitsevad poegade eest. Alates 6. nädalast on vanalind pesal vaid öösiti. Kui inimene tahab poegadele läheneda, teevad nad kähisevat-ruigavat häält ja püüavad nokaga lüüa. Pojad lennuvõimestuvad alles 50 päeva pärast, kuigi esimesi lende võivad teha ka 42-45 päeva vanuselt.

Kormoranimunad. Foto: Heikki Luhamaa
Värskelt koorunud kormoranipojad on pimedad ja abitud. Foto: Irja Tammekänd
Kormoranipere. Foto: Kunter Tätte

Toitumiseks sirutab poeg oma pea vanalinnu noka vahele, et pääseda ligi neelu üles öögitud vedelapoolsele toidule. Mida vanemaks pojad saavad, seda rohkem peavad vanalinnud toitu otsimas käima. Vanalinnud teevad pesitsusajal kaks-kolm toitumisretke päevas. Ühe retkega toob vanalind poegadele umbes 400 g toitu, mis jagatakse poegade vahel ära, aga nagu looduses ikka, siis sageli antakse kõige tugevamatele poegadele isegi rohkem süüa ja väiksemad pojad võivad nälga surra.

Vanalinnud jätkavad poegade toitmist ka pärast nende lennuvõimestumist. Siis ei pruugi pojad küll enam pesas istuda, vaid moodustavad suuremaid “sõimerühmi”. Seda vähemalt maaspesitsevate kormoranide puhul. Alles 2-3 kuud pärast lennuvõimestumist saavad pojad iseseisvateks. Seejärel lahkutakse ühistesse puhkepaikadesse (mis võivad olla kuskil mujal kui pesitsuskoloonias).

Noored kormoranid. Foto: Maie Vikerpuur

1-2-aastased kormoranid veel üldjuhul ei pesitse, kuid käivad sellegipoolest sageli pesitsuskolooniate juures aega veetmas. Ilmselt kombeid õppimas ja tuleviku väljavaateid kaemas. Vaid 30% pesast lahkunud poegadest elab enam kui kolme aasta vanuseks.

Pika vaenamisajaloo tõttu on kormoranid inimese suhtes väga kartlikuks muutunud, mistõttu üldjuhul põgenevad inimest nähes juba kaugelt. Ehmudes võivad kormoranid, , eriti pesapojad, tihtipeale oma maosisu välja oksendada. Väidetavalt on see osaliselt kaitserefleks, sest mõni röövlind võib kormoranipoja asemel minna kergema vastupanu teed ja hoopis oksetombust kalu noppida.

Kormorani toitumisest

Kormoran on oportunistlik toituja ehk sööb neid kalu, mida parasjagu ohtralt leida on. Vahel on maost leitud isegi vähilisi ja kahepaikseid, kuid need võisid sinna sattuda ka läbi söödud kalade. Tüüpiliseks saagiks on 10-20 cm pikad kuni 110 g kaaluvad väikesed parvekalad. Vahel on nähtud söömas ka suuri, kuni 75 cm pikki ja 1,5 kg kaaluvaid kalu. Viimase tõttu on neid mõnel pool, eriti Hiinas, aga ka Euroopas, kasutatud inimese poolt kalapüügivahendina (loe lähemalt kultuuri peatükist).

Tüüpiliseks saagiks on 10-20 cm pikad kalad, aga ka pisemad kõlbavad. Foto: El Golli Mohamed, CC BY-SA 4.0, via Wikimedia Commons
Vahel satub noka vahele ka priskemaid kalu, aga väga suured kalad enam kõrist alla ei mahu. Foto: Prasan Shrestha, CC BY-SA 4.0, via Wikimedia Commons

Kormoran toitub tihtipeale ühiselt suurte parvedena. Arvatakse, et selline toitumisviis väsitab kalu ja ajab nad pindmistesse veekihtidesse. Ehk kormoranid on ühiselt toitudes efektiivsemad kui üksinda.

Erinevalt kauridest (Gaviidae) ei kiika kormoranid üldjuhul enne sukeldumist peaga vee alla. Kormoran sukeldub veepinna pealt, mitte ei söösta kõrgelt õhust alla vette nagu suulad. Ajab vee all oma saaki taga kuni 2 minutit, aga üldjuhul vähem.

Lisaks koos pesitsemisele käiakse sageli ka koos kala püüdmas. Foto: Rita Helisma

Saagi leidmiseks kasutab kormoran peamiselt oma nägemist, kuid on märgatud, et toitub edukalt ka küllaltki halva nähtavusega veekogudes. Teadusuuringud on näidanud, et kormoran ei näe vee all oluliselt paremini kui inimene, kuid see eest ta kuuleb vee all väga hästi. Teadlased oletavad, et sellepärast suudabki kormoran isegi häguses või hämaras vees oma keskpärase nägemisega kalu nii edukalt üles leida.

Väikseid kalu võib isegi vee all alla neelata või siis pinnaletõusmise ajal. Suuremaid kalu neelab pärast veepinnale tõusmist. Erinevalt pingviinidest ei kasuta vees ujudes tiibu, vaid hooandmiseks kasutavad jalgu ja sabaga tüürivad. Mida valgem õues on, seda sügavamale sukeldub, sest nõrk valgus ei ulatu väga sügavale mere põhja. Ujumiskiirus on keskmiselt 1,5 m/s (max kuni 2,2 m/s). Ühe toitumisretke ajal teeb lind keskmiselt 42 sukeldumist. Kui lind tahab kätte saada sügavamal paiknevaid kalu, on sukeldumise kestus umbes 30-50 sekundit, aga madamast veest kala saamiseks piisab keskmiselt 10-sekundilistest sukeldumistest. Kormoran võib sukelduda 35 m sügavusele, aga enamasti piirduvad kormorani sukeldumised siiski alla 10 m sügavusega.

Eestis jääb väike osa kormorane talveks, kuid enamik kormorane talvitub jäävabades riikides. Foto: Romet Loodus

Saatjatega lindude põhjalt on leitud, et kormoranid ei kuluta toitumisele väga palju aega, kuid konkreetne toitumisaeg sõltub palju aastaajast ja piirkonna kalarikkusest. Inglismaal leiti, et suvisel ajal kulutasid mageveekogudes toituvad kormoranid keskmiselt kõigest pool tundi kalapüüdmisele. Külmal talvel aga võib kuluda 1-2 tundi päevas. On leitud, et Gröönimaal elavatel kormoranidel, kus veetemperatuur on oluliselt külmem kui Euroopas, ei kulu elus püsimiseks rohkem toitu, vaid kormoranid teevad seal palju lühemaid ja efektiivsemaid sukeldumisi.

Nagu teisedki merelinnud, saavad kormoranid tänu spetsiaalsetele soolanäärmetele juua merevett.

Kasutatud kirjandus

Croxall, J. P., Naito, Y., Kato, A., Rothery, P., & Briggs, D. R. (1991). Diving patterns and performance in the Antarctic blue‐eyed shag Phalacrocorax atriceps. Journal of Zoology, 225(2), 177-199.

Cramp, S., Simmons, K. E. L. (eds) (1994). The Birds of the Western Palearctic. Handbook of the Birds of Europe, the Middle East and North Africa. Vol. I: Ostrich to Ducks. Oxford University Press, Oxford.

Hatch, J. J., Brown, K. M., Hogan, G. G., Morris, R. D., Orta, J., Garcia, E., Jutglar, F., Kirwan, G. M., & Boesman, P. F. D. (2020). Great Cormorant (Phalacrocorax carbo), version 1.0. In Birds of the World (Billerman, S. M. Editor). Cornell Lab of Ornithology, Ithaca, NY, USA. https://doi.org/10.2173/bow.grecor.01

Johansen, R., Barrett, R. T., & Pedersen, T. (2001). Foraging strategies of Great Cormorants Phalacrocorax carbo carbo wintering north of the Arctic Circle. Bird Study, 48(1), 59-67.

Jylhä-Vuorio, A., Näkki, P., Setälä, O., Lehikoinen, A., & Lehtiniemi, M. (2024). Incorporation of plastic debris into the nests of great cormorants (Phalacrocorax carbo sinensis) in the Gulf of Finland. Marine Pollution Bulletin, 208, 116934.

King, R. J. (2014). The Devil’s Cormorant: a Natural History. Brandeis University Press.

Larsen, O. N., Wahlberg, M., & Christensen-Dalsgaard, J. (2020). Amphibious hearing in a diving bird, the great cormorant (Phalacrocorax carbo sinensis). Journal of Experimental Biology, 223(6), jeb217265.

Mägi, E. (2010). 101 Eesti lindu. Varrak, Tallinn. lk 40-41.

Ojaste, I. (2018). Kormoran (karbas). –Rmt.: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Eesti Ornitoloogiaühing, Tartu.

Svensson, L., Mullarney, K., Zetterström, D. (2012) Linnumääraja. Varrak, Tallinn. lk 78.

White, C. R., Butler, P. J., Gremillet, D., & Martin, G. R. (2008). Behavioural strategies of cormorants (Phalacrocoracidae) foraging under challenging light conditions. Ibis, 150, 231-239.

Wires, L. R. (2014). The Double-crested Cormorant: plight of a feathered pariah. Yale University Press.

https://en.wikipedia.org/wiki/Cormorant

https://en.wikipedia.org/wiki/Suliformes

https://en.wikipedia.org/wiki/Great_cormorant

Eestis esinevate kormorani alamliikide tutvustus

Eestis võib kohata kahte kormorani alamliiki – atlandi kormorani (Phalacrocorax carbo carbo) ja seda, keda me Eestis lihtsalt kormoraniks või karbaseks kutsume ehk kontinentaalsema levikuga alamliik Phalacrocorax carbo sinensis. Alamliike on välimuselt väga raske eristada ja geeniandmete põhjal on näha, et osades Euroopa piirkondades endiselt hübridiseeruvad. Alamliike saab eristada noka alaosas paikneva kollase laigu kuju põhjal (vaata joonist siit). Nominaatvorm P. c. carbo pesitseb enamasti mereäärsetel kaljudel Põhja-Prantsusmaal, Suurbritannias, Iirimaal, Islandil ja Norras ning seega satub meie kanti harva. Kontinentaalne alamliik P. c. sinensis on levinud aga kõikjal mujal Euroopas.

Kormoranid Sutlepa mere ääres. Foto: Sander Sirelbu

Kormorani leviku ajalugu Eestis

Kiviajast pärinevaid kormoraniluid on leitud asulakohtadelt Kunda Lammasmäelt ja Kõpust ning rauaaegseid Iru linnamäelt. Eestist ja mujalt Läänemere äärest leitud eelajaloolised kormoraniluud kuuluvad praeguste teadmiste kohaselt atlandi kormoranile. Praegu Eestis pesitsev P. c. sinensis on Läänemere piirkonda jõudnud hiljem, tõenäoliselt vahemikus 1500-1800. Esimesed selged kirjalikud tõendid P. c. sinensise pesitsemisest Eestis on pärit 19. sajandist Kolga ja Purdi kandist (viimane on küll kahtluse alla seatud, sest pole kormoranile omane biotoop), kuid sajandi lõpuks oli kormoran siitmailt jälle kadunud. Arvatakse, et inimeste tagakiusamise tõttu.

Kormorani kontinentaalne alamliik oli 20. sajandi keskpaigaks vaenamise tõttu kogu Läänemere piirkonnast peaaegu välja tõrjutud. Tollane intensiivse tagakiusamine on dokumenteeritud nii Hollandis, Taanis kui ka Rootsis. 1960ndateks pesitses Euroopas kõige ca 4000 paari kormorane ja neist rohkem kui pooled paiknesid Poolas ja Saksamaal. Kormorani arvukus hakkas taastuma alles pärast laialdaste kaitsemeetmete kasutuselevõttu. Hollandis võeti kormoran kaitse alla 1965. aastal, Taanis 1971. aastal ja Euroopa Liidus tervikuna 1979. aastal. Arvukuse taastumist soosis ka ohtliku putukamürgi DDT keelustamine 1970. aastatel suuremas osas Euroopas.

Kormorani naasmine Eestisse

Eestisse jõudis kormoran uuesti pesitsema 1983. aastal, mil leiti üksik pesa Kolga lahes Lõuna-Malusi saarelt. Mitmel pool Eestis asusid kalurid tekkivaid kormorani kolooniaid ka kohe hävitama ning mitmetel aastatel on kormoranide pesi Keskkonnaameti juhtimisel õlitatud, et sigimisedukust alla viia, kuid kormorani arvukus on sellest hoolimata kiires tempos tõusnud.

Kormoranide pesitsuspaaride arv Eestis 1983-2023. Mustad täpid on loendustulemused ja sinine joon on arvukusmudeli hinnang. Joonis: Keskkonnaagentuur (2023).

2024. a seisuga pesitseb Eestis ligikaudu 43 600 paari kormorani, aga koguarvukus on suuremgi, sest mittepesitsejaid ei loendata. Üllatuslikult on Eestis praegusel ajal kõigest umbes 50 aktiivselt kasutuses olevat kolooniat ehk pigem on toimunud kolooniate sisene kasv. Eesti maksimaalsed koloonia suurused on saadud Anilaiult (4000 paari, Liivi lahel) ja Kadaklaiult (4102 paari, Käina lahel). 2023. aasta loendustulemuste järgi asustab suurem osa pesitsevatest kormoranidest Liivi lahe Pärnumaa piirkonna (37%) ja Väinamere (24%) laidusid. Sisemaal pesitseb 11% paaridest.

Kormorani koloonia Hiiumaa laiul. Foto: Maie Vikerpuur

Kasutatud kirjandus

Leivits, M. (2023). Kormorani üldloendus 2022. a. ning Eesti asurkonna seisund. Keskkonnaagentuur, eluslooduse osakond. 66 lk.

Marion, L., & Le Gentil, J. (2022). Habitat specialisation affects fitness of the marine and continental Great Cormorant subspecies in a recently evolved sympatric area. Ardea, 109(3), 471-480.

Ojaste, I. (2018). Kormoran (karbas). –Rmt.: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Eesti Ornitoloogiaühing, Tartu.

Ojaste, I., Rattiste, K., Lilleleht, V., Mägi, E., & Leito, A. 2012. Kormorani (Phalacrocorax carbo) eesti asurkonna kujunemine. Hirundo, 25, 1-33.

https://keskkonnaagentuur.ee/uudised/mida-utlevad-loendustulemused-kormoranide-arvukuse-kohta

Kormoran varases kultuuris

Juba mõnisada aastat enne meie aja arvamist, on Piiblis mainitud kormorani kui kõlbmatut lindu, keda Issand ei luba süüa:

“Ja lindudest olgu teile jälgid need, neid ärge sööge, need on jälgid: kotkas, lambakotkas, must raisakotkas,
harksabakull, raudkull oma liikidega, kõik kaarnad oma liikidega, jaanalind, kägu, kajakas, haugas oma liikidega, kakuke, kormoran, kassikakk, öökull, puguhani, raisakull, toonekurg, haigur oma liikidega, vaenukägu ja nahkhiir.”
(Kolmas Moosese raamat, peatükk 11 “Puhtad ja roojased loomad”, 1997)

Kormoran on Euroopa kirjanduses ja kultuuris juba ammusest ajast sümboliseerinud ahnust ja aplust.
Benediktiini munk Notker Labeo, püüdes kirjeldada šveitslastele tundmatut pelikani, kirjutas 10. sajandi lõpu poole: “pelikan ei seedi oma söödut, täpselt nagu kormoran siin [Bodeni] järvedel”.

Inglise niinimetatud kirjanduse isa, Geoffrey Chaucer, on oma 1380. aastatel kirjutatud poeemis “Parlement of Foules” mitmete teiste lindude seas kirjeldanud ka kormorani, kasutades väljendit “cormeurant ful of glotonye” ehk kormoran oli tema silmis õgardlikkusest pungil.

Benediktiini munk Notker Labeo
William Shakespeare kasutas oma näidendites kormorani korduvalt ahnuse metafoorina

Hiljem, aastal 1544, kirjeldas inglise loodusuurija, ka inglise botaanika isaks tituleeritud, William Turner kormorani järgmiselt: “Kormoran peaks kandma nime Vares, kes õgib. See on talle loomuomane, kuna tal on vaid üks sirge ja keerdudeta sool.” Rootsi kirjamees ja vaimulik Olaus Magnus kinnitas eelpool toodud väidet ka oma 1555. aastal kirja pandud kormorani kirjelduses, kus ütleb, et kormoranil on “ületamatu õgardlikkus”, mistõttu alla neelatud kalad väljuvad tema soolest elusalt nagu äravoolutorust.

William Shakespeare kasutas oma 1602. aasta näidendis “Troilus and Cressida” kormorani omadussõnana, et kirjeldada lõputut sõda vastu küllastumatut vaenlast.

Katkend näidendist “Troilus and Cressida”:

PRIAM: Thus once again says Nestor from the Greeks:
“Deliver Helen, and all damage else—
As honor, loss of time, travel, expense,
Wounds, friends, and what else dear that is consumed
In hot digestion of this cormorant war
Shall be struck off.”— Hector, what say you to ’t?

Ka näidendites “Richard II”, “Love’s Labour’s Lost” ja “Coriolanus” kasutab Shakespeare sõna “kormoran”, et kirjeldada ahnust või aplust. Järgnevalt saab lugeda katkendit näidendist “Richard II”, kus Shakespeare viitab enesehävitusliku ahnuse juures küllastumatule kormoranile:

“With eager feeding food doth choke the feeder;
Light vanity, insatiate cormorant,
Consuming means, soon preys upon itself.”

Kormorani on kirjanduses kasutatud ka kurjuse kehastuse ja halva endena.
Kuulsaim näide pärineb John Miltoni, ühe ajaloo tunnustatuima poeedi, 1667. aastal ilmunud poeemist nimega “Kaotatud paradiis”, kus Milton kujutab saatanat tungimas Eedeni aeda ja istumas kõrgel Elupuu otsas “nagu kormoran”, mis arvatakse viitavat sellele, et saatan oli võtnud kormorani kuju. Ei ole ka võimatu, et Milton viitas lihtsalt kormoranile omasele tiivad laiali poosile.

Saatan, Patt ja Surm. Illustratsioon John Miltoni poeemile “Paradise Lost”

Mõnes kultuuris on kormoran siiski ka positiivsemat rolli omanud. Põhja-Norra folklooris on külluslik saar nimega Utrøst, kuhu meremehed võivad tormiga eksida. Sealseid saare elanikke on sageli kujutatud kormoranidena ja on mainitud, et saare leidmiseks tuleb jälitada läände (merele) suunduvaid kormorane.

Müütilisel saarel Utrøst elavad kormoraniks kehastunud inimesed

Kormoran nüüdisaja kultuuris

Ka nüüd, tuhat aastat hiljem, on kormoran kultuuriloos üldiselt negatiivse varjundiga liik kehastades endiselt aplust, ahnust ja õudust. Tähtsaid rolle on kormoranil harva, kuid on üks tähelepanuväärne erand – Stephen Gregory raamat “The Cormorant”. Raamatus pärib üks noorpaar oma onu suvila tingimusel, et paar peab hoolitsema onu lemmiklooma eest, kelleks juhtub olema kormoran. Esialgu ei oska nad midagi kahtlustada, sest onu oligi veider mees ja lind pakub omamoodi rõõmu. Kuid kui komoran hakkab näitama vägivaldset ja pahatahtlikku külge, saavad nad peagi aru, et onu Iani kingitus ei pruugi olla õnnistus, vaid hoopis needus.

Stephen Gregory "The Cormorant"
BBC telefilm "The Cormorant"

Raamatu tagakaanel on isutekitajana kirjas: “Kuid miski ei saanud teda ette valmistada õuduseks, mille deemonlind peagi valla päästis… õuduseks, mida ei suuda hävitada isegi põrgu leegid.”

1993. aastal tegi BBC eelmainitud Stephen Gregory raamatu põhjal ka telefilmi “The Cormorant”, kus peaosa täitis noor Ralph Fiennes. Film on väidetavalt malbem kui raamat, kuid kormorani on endiselt deemonliku olendina kujutatud.

Eesti kirjanduses on kormorani teemal mõtisklenud näiteks Tõnu Õnnepalu raamatus “Eesti Loodus” (2022), aga loomulikult ka arvukad ornitoloogid ja loodusvaatlejad: Arne Ader raamatus “Lugusid lindudest” (2005), Eve Mägi raamatus “101 Eesti lindu” (2016) ja Tarvo Valker raamatus “Europardi talvekodu ja teisi linnujutte” (2016). Kormorani on metafoorina kasutanud Kristiina Ehin romaanis “Südametammide taga” (2024).

Soomes loodi 2022. aastal kormoranidele pühendatud audiovisuaalne kunstiprojekt nimega “Chorus sinensis”. Sinensis viitab kormorani ladinakeelsele nimele. Teos küsib: kas kormoran on väärt inimeste poolt lauldavat laulu? Kas võiks olla luuletusi linnust, kes ise kunagi ei laula, linnust, keda mõned peavad tülikaks? Milline võiks olla kormorani lugu tulevikus? Trailer on vaadatav siit:

Kormoran kui iidne kalapüügivahend

Ida-Aasias on kormorane treenitud kalastamise eesmärgil vähemalt 1000 aastat. Väidetavalt on kormoranidega kalastamist mainitud juba Sui dünastia ajalugu kirjeldavas raamatus, mis ilmus aastal 636. Ka tänapäeval on võimalik Hiinas ja Jaapanis seda omapärast püügiviisi näha, kuid nüüdisajal viivad kalurid seda läbi eelkõige turistide, mitte kalade, pärast.

Hiinlased on juba ammusest ajast kodustatud kormoranide abil kala püüdnud ning turistide lõbustamiseks teevad seda veel tänapäevalgi.

Hiina ja Jaapani meetodid erinevad üksteisest, kuid põhimõte on sama – kalurid seovad lõdva silmuse ümber kormorani kõri, mis ei lase linnul suuri kalu alla neelata. Kui kormoran on kala kinni püüdnud, kutsub kalur linnu tagasi paati ja sunnib kormorani kala välja sülitama. Aeg-ajalt teeb kalur silmuse lahti, et neile preemiaks mõni vähem väärtuslik kala anda. Kui kormoranile vaevatasu ei pakuta, võib ta edasisest koostööst loobuda.

Hiinlaste kormoranid on enamasti nii-öelda kodustatud. Kormorani munad võetakse pesalt ära ja lastakse kanal välja haududa. Vahetult enne koorumist võetakse munad ka kanalt ära ja edasi kasvatavad inimesed ise kormoranipoegi üles, et poegadel tekiks tunne nagu inimesed oleks nende vanemad (bioloogias nimetatakse seda vermimiseks ehk imprintinguks). Selliselt kasvatatud kormorane ei pea nööriga kinni hoidma ega puuri panema. Mõni nimetab seda inimese ja looduse vaheliseks koostööks, teine orjapidamiseks.

Jaapanlaste meetodi (“ukai”) puhul on jaapani kormoranid (Phalacrocorax capillatus) pikkade nööride külge aheldatud, nende tiivasuled kärbitud ja kormorane hoitakse puhkeajal puurides. Ukai toimub enamasti õhtuhämaruses. Elava tule abil meelitatakse kalad paadi lähedale ja korraga lastakse vette kuni 12 nööri külge aheldatud kormorani. Traditsiooniliselt on kaluritel sageli seljas spetsiaalne kõrtest seelik, mis peaks pükse kuivana hoidma.

Dresseeritud kormoranide abil kalastamist olevat traditsiooniliselt harrastatud ka Indias, Koreas ja Peruus, kuid selle kohta on vähe teada.

Jaapani kalapüügimeetodi “ukai” puhul on kormoranid nööride külge aheldatud

Kormoranidega kalastamine kuninglikes õukondades

17. ja 18. sajandi Inglise ja Prantsuse õukondades harrastasid kuningad kormoranide abil kalastamist vaba aja veetmise viisina (vahel kutsutud ka spordiks). Kuningas James I jaoks oli kormoranidega kalastamine nii köitev, et ta lasi kormoranide jaoks ehitada eraldiseisva maja (kus said varju ka ta kalakotkas ja saarmad ja mis asus praeguse Westminsteri palee asukohas) ja tiigid ning võttis kormoranide hooldajana tööle mehe nimega John Wood, kes sai uhke nimega tiitli Master of the Royal Cormorants.

John Wood tegeles 16 aastat – kuni Jamesi surmani – lindude treenimise ja hooldamisega.
James I saatis oma hinnalisi kormorane mitmele poole Euroopasse kingitustena laiali. Sealhulgas näiteks Poola kuningale, Prantsuse kuningale Louis XIII-le ja Lorraine’i hertsogile. Mõned linnud saadeti ka Hispaaniasse ja Itaaliasse, kuid Itaaliasse jõudma pidanud linnud pandi tee peal Savoia hertsogi poolt pihta. Välja õpetatud linnud olid tollal väärtuslikud.

Šotimaa kuningas James VI ja ühtlasi Inglismaa-Iirimaa kuningas James I

Pärast James I oli kuninglike kormoranide meistri ametikoht olemas ka kuningas Charles I ja Charles II ajal. Kusjuures, ameti võttis üle John Woodi poeg Robert Wood. 17. sajandi lõpuks enam Inglise õukondades kormoranidega ei tegeletud. 19. sajandil püüti Inglismaal kormoranidega kalapüüdmine küll taaselustada, kuid tegevus lõpetati veel samal sajandil.

On teada, et ka Prantsusmaal Fontainebleau palees olid dresseeritud kormoranide jaoks loodud spetsiaalsed tiigid ja kormoranide valvuri ametikoht vahemikus 1698-1736.

Kormoranide – ja tegelikult ka teiste veelindude – abil on kala püütud ka Kreeka ja Makedoonia piirile jääva Dojrani järve peal, kuid sealne meetod erineb oluliselt varemkirjeldatust. Dojrani järve peal kasutati kärbitud tiibadega veelinde selleks, et kalu suurde püünisesse hirmutada.

Fontainebleau palee Prantsusmaal, kus kunagi püüti kormoranidega kala. Foto: DiscoA340, CC BY-SA 4.0, via Wikimedia Commons

Miljardi dollari lind ehk 19. sajandi guaanopalavik

On üks kormoraniliik, keda inimesed on kõrgelt hinnanud. Teda on isegi kutsutud “miljardi dollari linnuks” ja “kõige väärtuslikumaks linnuks”. Selleks liigiks on guaanokormoran (Leucocarbo bougainvilliorum), kes on omandanud oma nime ja kuulsuse enda väljaheidete ehk guaano järgi.

Peruus elanud Mochica kultuuri esindajad mõistsid juba enam kui 1500 aastat tagasi, et merelindude väljaheited on heaks väetiseks. Hiljem võtsid guaano kasutamise üle inkad. Aastal 1609 on kirja pandud, et inkad hindasid enda impeeriumi rannikusaartel pesitsevaid guaanokormorane väga kõrgelt. Neil oli isegi guaanojumal nimega Huamancantac, kellele kingiti ohvriande. Pesitsusajal oli guaanokormoranide kolooniate külastamine ja lindude häirimine keelatud. Keelu rikkujaid ootas surmanuhtlus. Väljaspool pesitsusaega lindude tapmine oli samuti rangelt keelatud. Peruus on ka vanasõna: “Guaano pole küll pühak, aga teeb palju imesid”.

Guaanokormoran ehk miljardi dollari lind. Foto: TonyCastro, CC BY-SA 4.0, via Wikimedia Commons

Kõige rikkalikum guaanovaru leidus Kesk-Peruu ranniku lähedal asuvatel Chinca saartel, kus on korraga pesitsenud miljoneid guaanokormorane ja vähemal hulgal ka guaanosuulasid ja guaanopelikane. Nende lindude väljaheited ei olnud erilisemad kui teistel sarnastel lindudel, vaid põhjus seisnes Chinca saarte asukohas. Toiteainerikas merevesi tekitas tohutusuured kalavarud (eelkõige anšoovised ja sardiinid), mis võimaldas tekkida hiiglaslikel linnukolooniatel. Piirkonna sademetevaesus kindlustas aga, et vihm väljaheiteid minema ei uhaks. Niiviisi sai tekkida kümnete meetrite paksune lämmastikurikas guaanokiht.

"Väike osa" Chincha lõunasaarel pesitsevatest guaanokormoranidest

Muu maailm hakkas Peruu guaanovarusid hindama 19. sajandil, mil loodusteadlane Alexander von Humboldt kirjeldas, kuidas sealsed põlisrahvad guaanot austavad. Kui 1820. aastatel saadeti alles esimesi proovipartiisid Euroopa poole, siis juba 1860. aastaks veeti Peruust Inglismaale üle 350 000 tonni guaanot aastas. Suur nõudlus kasvas veelgi, kui leiti, et guaano sobib hästi ka lõhkeainete tootmiseks. Aastal 1853 kirjutas ühe merelaeva ohvitser Nelson Crowell, et Chincha saarte juures oli korraga ankrus üle 150 laeva. 1864 okupeeris Hispaania Peruule kuuluvad Chinca saared, millele järgnes mitmeid aastaid kestev merelahingurikas sõda Hispaania ja mitme Lõuna-Ameerika riigi vahel. Kui veel 1869. aastal oli Chinchade juures ankrus 160 suurt laeva 4000 mehega, siis 1874. aastaks oli varud otsakorral ja mujal maailmas oli leitud guaanole alternatiive, mistõttu guaanopalavik hakkas läbi saama. 1880. aastaks oli guaano hiilgeaeg Peruus lõppenud.

Loodusteadlane Alexander von Humboldt Lõuna-Ameerikat uurimas
Chincha saarte juures oli tavaline näha korraga ankrus üle 100 laeva, kes kõik oli tulnud guaano jahile. Foto: Manuel González Olaechea. CC BY-SA 3.0, via Wikimedia Commons

FUN FACT! Paljud teadlased uurisid 19. sajandil guaanot lähemalt püüdes teada saada, mis teeb guaanost nii hea väetise. Saadi loomulikult teada, et seal leidub palju lämmastikku, aga sealjuures tehti ka mõned avastused, mille tähtsusest kohe aru ei saadud. Nimelt, Saksa keemik Julius Bodo Unge eraldas 1846. aastal guaanost ühe lämmastikaluse, millele pani algallika järgi nimeks guaniin. Umbes 40 aastat hiljem avastas Albrecht Kossel, et guaniin on üks DNA aluspaaridest. Ehk üks elu põhistruktuure on oma nime saanud linnukaka järgi.

Hinnatakse, et aastatel 1840-1880 veeti Peruust kokku minema 12,7 miljonit tonni guaanot, mille tänapäevane hinnasedel oleks 13 miljardit dollarit ehk guaanokormoran on tõepoolest “miljardi dollari lind”. Tollal oli guaano Peruu peamine ekspordiartikkel ja tõi ajutiselt riigile majandusliku õitsengu.

Guaanot tootvate lindude arvukus Peruus kukkus pideva häirimise tõttu aga kokku – kui loodusuurija Frederic Lucas külastas Chincha saari 1869. aastal, nägi ta seal vaid kajakaid, tiire ja mõnda pelikani. Pärast guaanopalaviku lõppu on kalatoiduliste lindude arvukus Lõuna-Ameerika läänerannikul kahanenud ka peruu anšoovise (Engraulis ringens) tööstusliku ülepüügi tõttu pärast seda, kui leiti, et anšoovisest on hea kalajahu teha. Laastava mõjuga kalavarudele oli ka 1965. aasta El Niño nähtus, mille tagajärjel (koosmõjus tööstusliku ülepüügiga) vähenes guaanokormoranide hulk Peruu rannikul umbes 10 miljoni võrra (ehk ca 77%).

Ka tänapäeval kaevandatakse Peruus guaanot, kuid palju väiksemas koguses ja sealjuures arvestatakse hoolikalt ka lindude heaoluga. Kogutud guaanot kasutatakse siseriiklikult mahepõllumajanduses.

Chincha saarte guaanokiht oli kohati kümneid meetreid paks.

Kasutatud kirjandus

Beike, M. (2012). The history of Cormorant fishing in Europe. Vogelwelt, 133(2012), 1-21.

Beike, M. (2014). Phalacrocorax carbo sinensis in Europe–indigenous or introduced? Ornis Fennica, 91(1), 48-56.

Gudger, E. W. (1929). Fishing with the cormorant in Japan. The Scientific Monthly, 29(1), 5-38.

King, R. J. (2014). The Devil’s Cormorant: a Natural History. Brandeis University Press.

Manzi, M., & Coomes, O. T. (2002). Cormorant fishing in southwestern China: a traditional fishery under siege. Geographical Review, 92(4), 597-603.

Rodrigues, P., & Micael, J. (2021). The importance of guano birds to the Inca Empire and the first conservation measures implemented by humans. Ibis, 163, 283–291.

Wires, L. R. (2014). The Double-crested Cormorant: plight of a feathered pariah. Yale University Press.

https://www.folger.edu/blogs/shakespeare-and-beyond/birds-of-shakespeare-great-cormorant/

https://geneticsunzipped.com/transcripts/2020/2/25/the-bird-poop-revolution

https://no.wikipedia.org/wiki/Utr%C3%B8st

https://piibel.net/3ms-11.html

Kiskjad

Kormorani peamine looduslik vaenlane Läänemere ääres on merikotkas (Haliaeëtus albicilla), kes püüab saagiks enamasti kormorani noorlinde, aga vahel sööb ka nende mune. Kuna kormoranid sageli põgenevad merikotkast nähes, satuvad nende munad kotkaste tõttu ka kajakate ja vareslaste saagiks. Loodusmees Arne Ader nägi 2009. aastal, kuidas merikotkad ja kajakad ainuüksi ühe päeva jooksul Tondirahu koloonias üle 30 kormoranipoja tapsid. Nii Soomest, Rootsist, Saksamaalt kui ka Eestist on teada mitmeid juhtumeid, kus kormoranid on merikotkaste tõttu koloonia tervenisti maha jätnud. Ka rebastel ja kährikkoeradel on vahel õnnestunud kormorani kolooniaid rüüstamas käia.

Kormoranide peamine looduslik vaenlane on merikotkas. Foto: Heikki Luhamaa

Järgnev video pole nõrganärvilistele soovitatav!

Kormorani munade õlitamine

Juba 2009. aastal, mil Eestis pesitses 13 700 paari kormorane, asuti siinmail vahelduva eduga riiklikult nende mune õlitama, et piirata kormorani arvukuse edasist kasvu. Toiduõliga kaetud munadest jäävad pojad koorumata, kuna gaasivahetus muna ja väliskeskkonna vahel on munakoores olevate pooride ummistumise tõttu katkenud.

Õlitatud munad on enamasti sinised. Foto: Maie Vikerpuur

2024. aastal õlitati Eestis juba rekordilised 8496 pesa (täpsemalt 38 988 muna). Eesti Ornitoloogiaühing on Keskkonnaameti õlitamiseks väljastatud load vaidlustanud, sest ühingu arvates pole need seaduspärased. Üks peamisi puudusi on see, et negatiivsed mõjud rannakalandusele pole veenvalt põhjendatud. Viimased põhjalikumad kormorani toitumisuuringud viidi Eesti vetes läbi 1990. lõpus ja juba siis oli konkurents kaluritega väike. 2023. aasta munade õlitamise kohus tunnistaski õigusvastaseks ja nentis, et kaasaegsete andmete poole pealt on vaidlusalused korraldused äärmiselt kasinalt põhjendatud. Halduskohus hindas õigusvastaseks ka õlitamise lubade andmise kaitsealade sihtkaitsevöönditesse. 2024. aasta õlitamisotsuse osast pole kohus veel otsust langetanud.

Vaenamine

Juba 1500. aasta ringis maksti Saksamaal ja Šveitsis kütitud kormoranide eest kõrget vaevatasu, sest kardeti negatiivset mõju kalavarudele. Samuti on teada, et kui kormoran hakkas Läänemere ääres 18.-19. sajandil oma levilat laiendama, sattus ta praktiliselt igal pool vaenamise ohvriks. Pideva tagakiusamise tõttu kadus kormoran paljudelt Läänemere pesitsusaladelt (nt Rootsi, Taani, Eesti) juba 19. sajandi lõpuks ja mitmel pool mujal muutus haruldaseks. 1960ndateks oli alles jäänud umbes 4000 pesitsuspaari ja neist enam kui pooled asusid Saksamaal ja Poolas.

“Osava kalapüüdjana on neist saanud kalurite ja õngemeeste vihaalused. Kormoran on pikka aega olnud lindprii. Tema pesi rüüstati halastamatult, linde tapeti kõikvõimalikel viisidel, löödi parastavalt ristigi. Saksamaal saadeti kormoranikolooniaid hävitama isegi sõdurite kompanii.”
– bioloog Vilju Lilleleht (Eesti Loodus 01/2004)

Ka Eestis on kormoranikolooniate ebaseaduslik hävitamine kahjuks tavapraktika, millele juhitakse tähelepanu kõigis väikeste meresaarte haudelinnustiku riikliku seire aruannetes. 2022. a aruandes tõdetakse: „Kokku tuvastati 7 kolooniat, kus pesad olid värskelt rüüstatud inimese poolt. Pesarüüste varieerus piirkonniti (77-100%), kuid tervikuna olid rüüstatud kolooniates hävitatud 40% kõigist kormorani pesadest (N = 4795). Kihnu laidude looduskaitsealal tuvastati osadel seiresaartel kormorani kurnade hävitamine äärmiselt ebainimlikul viisil“. Ebaseaduslik kormorani hävitamine on toimunud aastaid ka laidudel, kus inimestele kehtib pesitsusaegne liikumispiirang.

Inimese rüüstatud kormoranimunad. Foto: Mati Kose

“Eriti ebaeetiline, õõvastav ja taunitav mahukas pesade ja poegade hävitamine oli toime pandud Sangelaiu saarel, kus 30. mail [2022] loendust tehes tuvastati, et suurem osa pesadest – ligemale 1000 – oli loendusele eelnenud päeval hävitatud. Sellest andsid tunnistust värske, veel kuivamata munarebu ja looted purustatud pesade juures.”
– Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Meelis Leivits (Pärnu Postimees, 10.04.2023)

Külmad talved

Külmadel talvedel on väga tugev mõju kormorani arvukusele. Piirkondades, kus jaanuari keskmine temperatuur on alla –2°C, leiab talvituvaid kormorane harva. Eestis hinnatakse talvituvaid kormorane olema paar tuhat. Külma veega saavad kormoranid küll hakkama, aga kui veekogu kinni jäätub, pole enam võimalik kala püüda. Esimene jäätuvad väikesed seisuveekogud ja seejärel merelahed, mis suunab talvituvad kormoranid kiirevoolulistele jõgedele või kaugemale merele toituma. Kui kormoranide tihedus on piirkonnas väga suur või on vähe kalu, keda püüda, võivad tagajärjed kormoranidele olla väga drastilised. Näiteks karm talv 2009. aastal põhjustas kõikjal Läänemere riikides märgatava mitmeaastase languse kormorani arvukuses ehk pesitsema oli naasnud oodatust märksa vähem vanalinde. Kui kormorane sügisel küttida, väheneb lindude liigisisene konkurents, mistõttu rohkem talvituvaid isendeid jääb ellu.

Kormorani Läänemere-äärse asurkonna tõus ja stabiliseerumine aastatel 1980-2022. Karm talv 2009. aastal põhjustas kõikjal Läänemere ääres mitmeks aastaks märgatava arvukuse languse. Mecklenburg-Vorpommern ja Schleswig-Holstein on Saksamaa Läänemere-äärsed liidumaad. Joonis: Keskkonnaagentuur

Kormoranide õnneks on aga kliima soojenemisega seoses Euroopa talved muutumas pehmemaks. Ekstreemseid külmi talvi võib küll veel ka tulevikus ette tulla, kuid keskmiselt on talved soojemaks muutumas, mis tähendab vähem jääkatet. Näiteks Läänemere maksimaalne jääkate (km2) on vähenenud 1800ndatest saati, aga eriti järsku vähenemist on täheldatud alates 1980. aastatest. Mõnel pool maailmas, eeskätt Aafrikas ja Vahemere ääres, võib kormorani arvukus kliima soojenemisega seoses aga ka langeda.

Läänemere jääkate on vähenenud alates 1800ndatest, kuid vahemikus 1980-2015 kahanes maksimaalne jääkate lausa 44%. Punane joon näitab 15 aasta liikuvat keskmist. Hinnatakse, et sel sajandil väheneb jääkatte maksimaalne ulatus keskmiselt 640 km2 aastas, kuid kui inimene süvendab kliimasoojenemist veelgi, võib jääkate väheneda ka 1,090 km2 aastas, mille tagajärjel on sajandi lõpuks Läänemeri suuresti jäävaba. Seega võib prognoosida, et tulevikus on Eestis ja mujal Läänemere ääres oluliselt rohkem talvituvaid kormorane, mis suurendab nende ellujäämust ja populatsiooni suurust. Joonis: European Environment Agency 2023.

Merereostus

Laevadelt tulenev õlireostus kujutab veelindudele äärmiselt suurt ohtu. Juba väike kogus kütteõli või muid naftasaadusi lindude sulestikul võib vähendada nende soojapidavust ning põhjustada surnuks külmumist. Lisaks vähendab naftaga määrdunud sulestik lindude ujumis-, sukeldumis- ja lennuvõimet. Sulestikku puhastades neelavad linnud naftat, mis neid mürgitab.

Kormoran on õlireostuste puhul sage ohver. Näiteks 1989. aastal sõitis Californias karidele suur naftatanker nimega Exxon Valdez. Paari päevaga voolas merre 37 000 tonni naftat. Sündmuskohalt leiti kokku 838 surnud kormorani (418 ulgukormorani, 161 sarvikkormorani, 38 ameerika kormorani ja 221 määramata kormorani laipa), kuid arvatakse, et ohvrite arv võis kordades suurem olla, sest suurem osa õlireostuse ohvreid ei kandu randa. Enamik õnnetuse ohvreid kuulus aga alklaste sugukonda.

2006. aastal Nõva rannikul hukkunud õlised aulid. Foto: Leho Luigujõe

Õlireostused on Läänemerel üha harvemaks jäänud, kuid näiteks 2006. aastal hukkus Nõva rannikul nafta tõttu tuhandeid veelinde. Tollal ei olnud Eesti veel valmis nii suurt kogust linde abistama, kuid praeguseks on valmisolek oluliselt parem. Läänemerel on naftakatastroofi tagajärjed looduse seisukohalt palju raskemad kui paljudes teistes meredes. Seda põhjustab Läänemere madal soolsus, akvatooriumi väike mahutavus, põhjapoolne asend ja vähene veevahetumine.

DDT

Kormoran ja ameerika kormoran (Nannopterum auritum) kannatasid rängalt pärast II maailmasõda pestitsiidina kasutusele võetud DDT tõttu. Arvatakse, et just DDT kasutamine koos vaenamisega viis kormorani ja ameerika kormorani populatsioonid mitmel pool kohaliku väljasuremiseni. Seda sellepärast, et toiduahela tipus paiknevate kiskjateni jõuab kõige suurem keskkonnamürkide kontsentratsioon – kuni 10 000 korda suurem kontsentratsioon kui vees. Nii juhtuski, et kormoran ja teised veelinnud – ning muidugi ka röövlinnud – said tõsise DDT mürgistuse, mille tagajärjel nende munakoored õhenesid ja munad läksid haudumise käigus katki. Kormorani poegadel esines ka oluliselt sagedamini väärarenguid.

DDT akumuleerumine läbi toiduahela. Kormoranidel (all paremal) mõõdeti väga kõrge DDT kontsentratsioon. Joonis aastast 1968.

DDT keelati Eestis juba 1968, mujal Euroopas ja USA-s valdavalt 1970. aastatel, aga näiteks Ühendkuningriikides kasutati DDT-d veel aastani 1984 ja Ida-Saksamaal lausa 1988. aastani. Paljudes lõunapoolsetes vaesemates riikides on DDT endiselt malaaria vastu kasutuses, mistõttu DDT jõuab endiselt ka looduskeskkonda.

Tuulepargid

Seoses suurenenud taastuvenergia nõudlusega, on suur osa Läänemere meremadalikest muutunud tuuleenergia arendusaladeks. Madal veesügavus kergendab oluliselt parkide ehitust ja seega vähendab maksumust, kuid see tähendab ühtlasi konflikti veelindudega, kes neil aladel toitumas käivad. Tuugeni labadega kokkupõrkamise risk on suurim suurtel kajaklastel ja merikotkal. Kormorani kokkupõrkerisk on keskmiste seas. Tuulikute väljatõrjuv mõju ehk risk, et linnud ei julge tuuleparkide lähedal enam toitumas käia on veelindude seas suurim kaurlastel (Eestis nt järvekaur ja punakurk-kaur); kormoran on jällegi keskmise riskiga liik. Tuulepargid raskendavad ka lindude rännet – rändavad veelinnud lendavad valdavalt ümber tuuleparkide, mis pikendab nende rändeteekonda.

Meretuulepark. Foto: Dionysos1970, CC BY-SA 4.0, via Wikimedia Commons

Kaaspüük

Kaaspüügiks nimetatakse soovimatute liikide, sealhulgas lindude ja imetajate, tahtmatut püüdmist kalurite poolt. Võrke ja mõrdu valmistatakse enamasti peenest tamiilist ning need on veelindudele peaaegu nähtamatud. Toidu järele sukeldudes takerduvad linnud sageli püünisesse ja upuvad või kui suudavadki veepinnale tõusta, ise endiselt võrgus kinni olles, nokivad hõbe- või merikajakad nad tihti surnuks.

Kormorane ohustavad veealused kalapüünised

Läänemeres hukkub aastas kaaspüügi tõttu hinnanguliselt 76 000 lindu ja Eestis paar tuhat lindu. On hinnatud, et 2021. aastal sattus Eestis kaaspüüki 286 (±48) kormorani, mis tegi tast Eestis kõige arvukama kaaspüügina registreeritud linnuliigi. Kui enamasti jäävad veelinnud kinni kalavõrkudesse, siis valdav enamus kormorane jääb kinni mõrdadesse (100% isenditest 2020. aastal ja 92,5% 2021. aastal).

Üks võimalik lahendus kaaspüügi vähendamiseks on võrgupoidele linnupeletite lisamine. Nii nagu aedades kasutatakse marjasaagi kaitsmiseks suurte silmadega kollaseid palle, on ka võrkude kaitsmiseks edukalt katsetatud silmadega võrgupoisid (poi otsa kinnitati tuules pöörlev plaat, millele joonistati suured ümmargused silmad). Auli (Clangula hyemalis) arvukus vähenes silmadega poidest 50 meetri raadiuses 20–30%. Parima tulemuse kaaspüügi vähendamiseks annab linnurikastes kohtades kalapüügi vältimine.

Mitmed kormoraniliigid on ohustatud

Kui meie Läänemere kormoranil õnnestus 20. sajandil Euroopas kohalikust väljasuremisest pääseda, siis mitmed Uus-Meremaa ja Aafrika piirkonnas esinevad kormoranlaste liigid on punase nimestiku alusel kas ohualtid, väljasuremisohus või lausa kriitilises seisundis. Näiteks äärmiselt ohustatud Chathami pugalkormorani (Leucocarbo onslowi) oli 2012. aasta loenduse järgi väikestel Uus-Meremaa laidudel alles vaid 355 pesitsuspaari.

Chathami pugalkormoran. Foto: Judi Lapsley Miller, CC BY 4.0, via Wikimedia Commons
Prillkormoran (Urile perspicillatus)

Mitmel pool on kormoranlaste arvukus tugevalt langenud inimesega saartele jõudnud kiskjate tõttu ning näiteks Lõuna-Aafrika rannikul elava kuldkurk-kormorani (Phalacrocorax capensis) ja Lõuna-Ameerika läänerannikul elava guaanokormorani (Leucocarbo bougainvillii) arvukuse langust seostatakse osaliselt kalurite ülepüügiga.

Prillkormoran (Urile perspicillatus), suurim teadaolev kormoran, suri inimtegevuse tõttu juba 19. sajandil välja. Prillkormoran elas Kamtšatka poolsaarel ja lähedastel Komandorisaartel. Alles 1741. aastal, kui Vitus Beringi meeskond laevaõnnetuse tõttu Beringi saarele sattus, tulid esimesed kirjalikud teated prillkormorani eksistensist. Linde kütiti liha ja sulgede pärast. Beringi meeskonnas oli loodusuurija Georg Steller, kes kirjeldas, et neid suure hane mõõtu linde oli saarel palju ja et ühest prillkormoranist saab söönuks kolm näljast meremeest. Pärast Beringi ekspeditsiooni hakkas seal palju jahimehi käima, sest levis jutt, et seal on hea merisaarmaid küttida. Hiljem viidi inimese poolt prillkormorani pesitsussaartele rebaseid, et tulevikus rebasenahku saada, kuid see oli nii-öelda viimane piisk karikasse prillkormorani jaoks, sest rebane oli prillkormorani jaoks uus kiskja. Viimased linnud surid umbes 1850 ehk 110 aastat pärast inimesega kontakti sattumist.

Kasutatud kirjandus

Beike, M. (2014). Phalacrocorax carbo sinensis in Europe–indigenous or introduced? Ornis Fennica, 91(1), 48-56.

BirdLife International (2025) Species factsheet: Cape Cormorant Phalacrocorax capensis. Downloaded from https://datazone.birdlife.org/species/factsheet/cape-cormorant-phalacrocorax-capensis on 15/01/2025.

Bregnballe, T., Tofft, J., Kotzerka, J., Lehikoinen, A., Rusanen, P., Herrmann, C., … & Kouzov, S. A. (2022). Occurrence and behaviour of White-tailed Eagles Haliaeetus albicilla in Great Cormorant Phalacrocorax carbo sinensis colonies in countries around the Baltic Sea. Ardea, 109(3), 565-582.

Engström, H. (2001). The occurrence of the Great Cormorant Phalacrocorax carbo in Sweden, with special emphasis on the recent population growth. Ornis Svecica, 11(3), 155-170.

Furness, R. W., Wade, H. M., & Masden, E. A. (2013). Assessing vulnerability of marine bird populations to offshore wind farms. Journal of Environmental Management, 119, 56-66.

Gress, F., Risebrough, R. W., Anderson, D. W., Kiff, L. F., & Jehl Jr, J. R. (1973). Reproductive failures of Double-crested Cormorants in southern California and Baja California. The Wilson Bulletin, 197-208.

Herrmann, C., Feige, K. D., Otto, D., & Bregnballe, T. (2022). Natural regulation of the Baltic population of the Great Cormorant Phalacrocorax carbo sinensis: the interplay between winter severity and density dependence. Ardea, 109(3), 341-352.

King, R. J. (2014). The Devil’s Cormorant: a Natural History. Brandeis University Press.

Ojaste, I., Rattiste, K., Lilleleht, V., Mägi, E., & Leito, A. 2012. Kormorani (Phalacrocorax carbo) eesti asurkonna kujunemine. Hirundo, 25, 1-33.

Rouxel, Y., Crawford, R., Cleasby, I. R., Kibel, P., Owen, E., Volke, V., … & Oppel, S. (2021). Buoys with looming eyes deter seaducks and could potentially reduce seabird bycatch in gillnets. Royal Society Open Science, 8(5), 210225.

Saks, L., Taal, I., Eschbaum, R., Vetemaa, M. (2022). Lindude ja hüljeste juhuslik kaaspüük passiivsetes kalapüügivahendites. Tartu Ülikool, Eesti Mereinstituut.

Exxon Valdez Oil Spill Restoration Plan: https://www.cerc.usgs.gov/orda_docs/DocHandler.ashx?task=get&ID=1095

https://www.eea.europa.eu/en/analysis/indicators/arctic-and-baltic-sea-ice

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ddt1

https://en.wikipedia.org/wiki/Spectacled_cormorant

https://et.wikipedia.org/wiki/%C3%95lireostus

https://www.eoy.ee/ET/halduskohus-tunnistas-kormoranimunade-olitamiseks-antud-load-oigusvastaseks/

http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=571

https://parnu.postimees.ee/7750743/kormoranide-loendajad-leidsid-mullu-jalgi-oovastavast-pesaruustest

Kormoranid. Foto: Sander Sirelbu

Põhjalikum ja viidetega varustatud versioon KKK-st on allalaaditav SIIT

Kas kormoran ehk karbas (Phalacrocorax carbo) on Eestis võõrliik?

Kormoran ei ole meil võõrliik, vaid rändne pesitseja. Eestist ja mujalt Läänemere äärest on leitud mitmeid eelajaloolisi kormoraniluid ning sajanditetaguseid kirjalikke teateid kormoranide pesitsemisest.

Miks on kormoran Eestis nii arvukaks muutunud?

Kormoran oli 20. sajandi keskpaigaks vaenamise tõttu Euroopas praktiliselt välja surnud ning võeti 1979. aastal Euroopa Liidus kaitse alla. Arvukuse kiirele taastumisele aitab kaasa kormoranile toiduks sobilike väikesemõõduliste kalade ebaproportsionaalselt suur hulk kohalikus kalakoosluses. Kormorani arvukuse tõusu taga arvatakse olevat aga veel mitmeid erinevaid bioloogilisi, kultuurilisi kui ka ökoloogilisi tegureid – keskkonnamürkide keelustamisest ülepüügi ja kliima soojenemiseni.

Kormoranikoloonia. Foto: Kunter Tätte

Mis juhtub, kui me ei ürita kormoranide arvukust piirata?

Ökoloogilised alustõed ei toeta võimalust, et kormoranisugune tippkiskja võiks piiratud ressursside tingimustes lõputult oma arvukust suurendada. Enamikus Läänemere-äärsetes riikides on kormoranide arvukus juba vähemalt viis aastat tagasi enam-vähem stabiliseerunud. Ka osades Eesti piirkondades on näha kasvu aeglustumise märke ja isegi langust. Kormorani arvukuse kasvu taga on suure tõenäosusega inimese poolt esile kutsutud muutused Läänemere ökosüsteemides, millega kormoran hästi sobitub. Seega võib kormorani teoreetiliselt pidada samaaegselt nii indikaatoriliigiks (kes osutab muutustele) kui ka tasakaalu taastajaks (kuna aitab muuhulgas ohjata invasiivse võõrliigi – ümarmudila – populatsiooni).

Milliseid kalu kormoran Eestis sööb?

Enamasti otsib kormoran toitu rannalähedasest madalast veest (<10 m), kus peamiselt satuvad saagiks 10–22 cm pikad kalad. Kormoranide saagi täpsem liigiline koosseis sõltub peamistest piirkonnas esinevatest kalaliikidest ja aastaajast. Eestis 10-25 aastat tagasi merealadel läbi viidud toitumisuuringud näitasid, et pesitsusperioodil oli kormoranide toidulaual tollal ülekaalukalt emakala (Zoarces viviparus), keda Eestis töönduslikult enam ei püüta. Väga suure tõenäosusega on kormorani toidusedel tänapäevaks oluliselt muutunud seoses ümarmudila (Neogobius melanostomus) plahvatusliku kasvuga Eesti vetes. Keskkonnaagentuuri korraldatavatel laiuloendustel on registreeritud kormorani poegadele toodud saakobjektidena peamiselt ümarmudilat, emakala ja ogalikku. Kormorani tarbitavate kalaliikide osakaalu väljaselgitamiseks on vaja teha kaasaaegsed toitumisuuringud.

Sangelaiul kormorani poegadele toodud saak: ümarmudil, emakala, ogalik. Foto: Mati Kose (riiklik seire)

Miks on hea, kui kormoran ümarmudilat vähemaks sööb?

Eesti rannavete kalastikku lisandunud võõrliigid mudilad – valdavalt ümarmudil (Neogobius melanostomus) – on Eesti rannikuvetes saavutanud suure asustustiheduse. Ümarmudila levikuga seostatakse olulisi muutusi merepõhjaelustikus, peamiselt karpide (Bivalvia) biomassi vähenemist ümarmudila poolt asustatud piirkondades. Ümarmudil konkureerib toidu ja elupaikade pärast mitme kalaliigiga. Läänemeres peetaksegi ümarmudila peamiseks vaenlaseks kormorani ning selles valguses on kormoranil kohalikule mereökosüsteemile ka positiivne mõju.

Kui palju kala kormoran Eestis sööb?

Võttes arvesse, et 99% Eesti kormoranide asurkonnast Eestis ei talvitu ja et keskmine päevas tarbitav kalakogus sõltub pesitsusstaadiumist ja vanusest (väljaspool pesitsusperioodi ja haudumise ajal keskmiselt 238 g päevas; pesitsemise ajal 423 g päevas; poegadel keskmiselt 332 g päevas), püüdsid kormoranid 2022. aastal Eestis umbkaudu 7000–9000 tonni kala, mida on küll suhteliselt palju, kuid tuleb arvestada, et valdav enamik sellest (vähemalt 75%) on varasemate toitumisuuringute põhjal olnud emakala; nüüdisajal mitmel pool ilmselt suuresti ka ümarmudil. Kui mõne töönduslikult olulise kala osakaal peaks ulatuma keskmiselt 1%-ni aastas, püüaks kormoran antud liiki umbes 70–90 tonni aastas, mitte 200 tonni aastas, nagu meedias on korduvalt väidetud. Hetkel ei ole aga teada, milline tegelikult on töönduslikult oluliste kalade osakaal kormorani toidulaual, sest kaasaegseid toitumisuuringuid ei ole tehtud.

Kas kormoran ohustab Eesti kalavarusid ja kalatööstust?

Praegusel hetkel pole ajakohaseid tõendeid, et kormoranid mõjutaksid Eestis negatiivselt töönduslikult olulisi kalavarusid ja põhjustaksid seeläbi kalatööstusele majanduslikku kahju. Kormoranid toituvad valdavalt kalaliikidest, kelle vastu kalurid huvi ei tunne ning ka töönduslikult oluliste liikide puhul söövad nad enamasti väiksemaid isendeid kui kalurid püüavad. Eesti rannakalurite väljapüük on sarnaselt meie kormorani asurkonnale aastatega kasvanud (joonis 1). Ehk pigem võib arvata, et kala on meres üha rohkem, mistõttu on kasvanud ka kormoranide arvukus ja kalurite väljapüük.

Joonis 1. Läänemere rannapüük tonnides (roheline joon) kormorani mõjusfäärist välja jäävate kalaliikideta ja kormoraniasurkonna arvukuse muutus Eestis (sinine joon). Püügiandmed pärit Statistikaameti andmebaasist (1997. aasta andmed puudusid). Kormorani arvukusandmed Ojaste jt 2012 ja Leivits (2023) põhjal. Kormorani arvukusest on välja arvatud mandri-Eesti kormoranid, sest nemad ei saa rannapüüki mõjutada. Kormorani poolt Eestis suure tõenäosusega mitte mõjutatud, kuid töönduslikult olulised kalaliigid (räim, kilu, tuulehaug, lõhi, meriforell, siig ja tursk) jäeti välja Eschbaum (2008), Hansson (2018), Mölder (2015) ja van Eerden (2021) andmete põhjal.

Kas kormoran ohustab Läänemere kalavarusid?

Kuigi sageli püütakse jätta muljet nagu kormoranide negatiivne mõju Eesti ja Läänemere kalavarudele oleks ilmselge, siis teadusmaailmas käib selle üle tugev debatt. Tulemused varieeruvad riigiti ja isegi riikide siseselt ning palju sõltub kasutatavast metoodikast. Kõige enam on esile toodud kormorani negatiivset mõju ahvenavarudele, kuid teisalt on mitmeid uuringuid, mis ei ole olulist seost leidnud või on leidnud, et ahvena saak on sama püügipingutuse juures aja jooksul lausa tõusnud. Ka suures plaanis läheb ahvenal Läänemeres, sh Eestis hästi, kuigi kormorani arvukus on kõikjal tõusnud. Veeökosüsteemide keerukus muudab kormorani mõju hindamise keeruliseks – kalade arvukust mõjutavad samaaegselt merevee temperatuur, soolsus ja toitainete hulk ning kalade ränne, omavaheline konkurents ja kisklus ning kalapüügi intensiivsus.

Kas kormoran ohustab Pärnu jões tindi kudemist?

Kormoranid viibivad Pärnu jõel pikemalt paar-kolm nädalat ja siis hajuvad pesitsusaladele. Kalurite tindisaak on alates kormoranide tulekust oluliselt kasvanud (joonis 2). See kipub sõltuma kevadilmade iseärasustest ja püügitingimustest konkreetsel aastal. Keskkonnaamet on 2022. aastal juhtinud tähelepanu, et tindipüük Pärnu jõesuuga piirneval merealal on liiga intensiivne ja püünised asuvad teineteisele liiga lähedal. Mereinstituudi läbi viidud uuringu kohaselt tuleks Liivi lahes hea keskkonnaseisundi saavutamiseks vähendada püüniseid viis korda. Seega püüavad kalurid suure osa tindist kinni enne, kui kalad koelmutele jõuavad. Viimasel ajal on väidetud, et Pärnu jõele tindi kudemisajaks kogunevad kormoranid söövad ära ka lõhe ja meriforelli noorjärgud. Teadusandmeid selle kohta ei ole ning on võrdlemisi ebatõenäoline, et kormoranid miljonite tintide ja muude kalade hulgast “otsiksid” ja tabaksid tuhat korda vähemarvukaid vilkaid lõhelisenoorukeid.

Joonis 2. Rannapüügi tindisaak aastatel 1993-2021. Andmed: Statistikaamet

Kas kormoran ohustab teisi väikelaidudel pesitsevaid linnuliike?

Ei ohusta. Väikeste meresaarte loendustel loetakse üle kõik linnuliigid ja andmed pesitsejate kohta on hästi teada. Tihedamatest pesitsuskolooniate osadest tõrjutakse teised linnuliigid küll välja, kuid üldreeglina leidub nii saartel kui ka puistutes viimaste jaoks ümberasumisvõimalusi. Kormorani üldloenduse 2022. aasta aruandes on joonis (joonis 3), mis kirjeldab aastate lõikes kormorani ja teiste pesitsejate osakaalu suhet nendel laidudel, kus kormoranid pesitsevad. See näitab, et kormorani (mustad tulbad) arvukus on kasvanud, kuid samaaegselt on kasvanud ka teiste liikide arvukus, sh kaitsealuste liikide arvukus (punased tulbad). Erandiks on hahk (kollased tulbad), kes on praeguseks kriitiliselt ohustatud liik, kuid tema arvukuse languse põhjusteks on paljude erinevate tegurite koosmõju.

Joonis 3. Kõigi kormorani poolt asustatud laidude (N=85) haudelinnustik (pesitsuspaaride arvu summad) perioodil 1983-2022. Joonis Leivits (2023)

Kas kormoran ohustab taimestikku?

Kuna kormorani väljaheited on sööbiva toimega, hävineb kolooniate alune taimestik, sh puud. Visuaalselt võib see olla inimesele ebameeldiv, kuid senikaua kuni koloonia ei asu kaitsealuste taimede kasvukohas või ohustatud taimekoosluses, ei ole looduskaitselisest seisukohast põhjust muretseda. Ka surnud puud on elupaigaks paljudele putukatele ning muidu kinnikasvavatel meresaartel võib taimestiku hävinemine luua kurvitsalistele ja osadele merelindudele pesitsemiseks paremaid tingimusi. Metsatööstusega võrreldes on kormoranil meie puistutele kaduvväike mõju. Vajadusel saab erinevate heidutusmeetmega kormorani tundliku taimestikuga piirkonnast siiski ka minema peletada.

Miks kormoranimune õlitatakse ja mida halba õlitamine kaasa võib tuua?

Õlitatud munadest jäävad pojad koorumata, kuna gaasivahetus muna ja väliskeskkonna vahel on munakoores olevate pooride ummistumise tõttu katkenud. Arvatakse, et õlitamine on humaansem ja efektiivsem viis kormoranide arvukuse pärssimiseks, kui küttimine ja munade lõhkumine (mille tagajärjel muneksid kormoranid uue kurna). Seni ei ole õlitamine Eestis eesmärke täitnud. Küll aga on võimalik, et õlitamise käigus on häiritud teisi laidudel pesitsejaid.

Kas kormoranimunade õlitamine vähendab kormoranide arvukust?

Aastatel 2011–2014 viidi Eestis erakordse lindude ohjamistegevusena läbi kormoranimunade õlitamist, kuid kormorani arvukus Eestis suurenes sellele vaatamata. Lääne-Taanis Ringkøbing Fjordis, kus kormoranide mune on pikalt õlitatud, on taanlased oma pikaaegsete kogemuste najal nentinud, et pesitsuskolooniate arvukuse reguleerimine õlitamise teel on keeruline ja ei ole mingit garantiid, et järjepidev õlitamine toob edu, sest niikaua kuni piirkonnas leidub ohtralt kala, tuleb mujalt uusi linde juurde.

Kas kormoranimunade õlitamine Eestis on seaduspärane?

Ohjamise õigus tekib linnudirektiivi tõlgendusjuhise kohaselt alles siis, kui kormoran põhjustab tõsist majanduslikku kahju, mis peab olema tõendatud. Eesti Ornitoloogiaühing leiab, et riik ei tohi selliste otsuste tegemisel tugineda vaid oletustele, eriti kuna rannakalurite kalasaagid on Eestis viimase kolmekümne aasta jooksul kasvanud umbes kaks korda. Ohjamine peaks olema põhjendatud ja tuginema kaasaaegsetel teadmistel meie mereökosüsteemi kohta.

Kas õlitamise asemel võiks kormorane hoopis küttida?

Kormoranide küttimine, eriti kolooniate läheduses võib anda soovitust vastupidiseid tulemusi, sest see võib viia kormoranide levila kiirema laienemiseni. Küttimine häirib ka teisi kormoranikolooniate lähedal elavaid loomi ning paljudel kormoranide poolt asustatud laidudel ongi jahitegevus looduskaitseliste piirangute tõttu keelatud või piiratud. Selleks, et küttimisel oleks arvukusele stabiliseeriv mõju, peaks Keskkonnaameti hinnangul Eestis küttima senisest 15 korda enam kormorane.

Kas kormoranidel on looduslikke vaenlasi?

Kormorani peamine looduslik vaenlane Läänemere ääres on merikotkas (Haliaeetus albicilla). Merikotka arvukus on aga sarnaselt kormoranile pikka aega olnud väga madal seoses vaenamise ja keskkonnamürkidega, kuid nüüd – pärast merikotka arvukuse taastumist – on üha enam hakatud täheldama, et merikotkad käivad kormoranide kolooniaid rüüstamas. Peamiselt võetakse noorlinde, aga vahel ka mune. Kuna kormoranid sageli põgenevad merikotkast nähes, satuvad nende munad ja pojad seeläbi ka kajakate ja vareslaste saagiks.

Merikajakas kormorani poega saagiks võtmas. Foto: Kunter Tätte

Mida teha, kui kormoranide väljaheited hakkavad rikkuma maju, autosid ja miljööväärtuslikke alasid?

Selle vastu aitab lindude hirmutamine probleemsest piirkonnast. Keskkonnaamet on selleks loa andnud 2023 aastal näiteks Pärnu jõel Tindisaarte juures ja Eesti Ornitoloogiaühing pole selle vastu. Siiski, letaalsed heidutusmeetmed ei ole õigustatud.

Kuidas kaitsta kalatiike kormoranide eest?

Kõige parem oleks kormoranide sisseseadmist ennetada ehk esimesel võimalusel nad sealt lähedusest eemale peletada. Selleks sobivad kõikvõimalikud heli- ja valgusefektid, paugutamine, raketid jm. Pikas plaanis võivad linnud küll heidutusvahenditega harjuda, mistõttu tuleks neid aeg-ajalt välja vahetada. Veekogu katmine võrkude, paelte või lintidega võib samuti efektiivseks osutuda. Kalatiike saab muuta ebasobivamaks ka puhkamisalade, näiteks puude või suuremate kivide kõrvaldamise või ligipääsmatuteks muutmisega.

Kuidas teatakse, milliseid kalu kormoran sööb?

Söödud kalu määratakse enamasti kormorani räppetompude ja maha lastud lindude soolestikusisu analüüsil. Kui kormoran lendu hirmutada, võib ta keha kergendamise eesmärgil tühjendada oma sooltoru ülaosa, kus ta hoiab poegadele mõeldud saaki. Kui seejärel oksetombud üles korjata, saab kalad enamasti liigini määrata ja soovi korral ka kaaluda. Lisaks saab pesitsusaegse seire käigus vaadelda, milliseid kalu vanemad poegadele pessa toovad.

Tänapäeval on tänu molekulaarsetele meetoditele võimalik kormorani toitumist uurida isegi väljaheidete DNA-d analüüsides. Räppetompudest on DNA analüüside põhjal tuvastatud 53% rohkem saakliike kui silmaga eristatavate tunnuste põhjal. DNA puhul tuleb aga arvestada riskiga, et kui üks kala on söönud ära teise kala, võib ka viimase DNA kormorani toidus esile tulla. Praegu kasutatakse DNA-põhiseid toitumisuuringuid selleks, et teada saada kalaliikide esinemissagedust kormorani toidulaual, kuid arvatakse, et tehnoloogia arenedes hakatakse tulevikus DNA abil ka kvantitatiivseid püügikoguseid hindama.

Sageli kasutatakse kalade suremuse hindamiseks ka PIT (Passive Integrated Transponder) märgiseid. Need süstitakse või opereeritakse kala sisse ja seejärel lastakse märgistatud kalad tagasi vette. Hiljem otsitakse antennide abil kormoranide kolooniatest PIT märgiseid, et hinnata kui suur osakaal märgistatud kaladest sattus kormoranide saagiks.

Miks peavad kormoranid oma tiibu sirutama?

Kormoranide sulestik on osaliselt märguv, mistõttu peavad nad ennast aeg-ajalt kuivatama.

Sulestikku kuivatav kormoran

Kui vanaks kormoran elada võib? Milline on nende looduslik suremus?

Vanim teadaolev kormoran elas 22-aastaseks, aga enamasti elavad nad pigem 10-15-aastaseks. Vaid 30% pesast lahkunud poegadest elab enam kui kolme aasta vanuseks. Juba pesitsusstaadiumis on noorlindudel suur suremise tõenäosus seoses kiskluse, inimrüüste, toidubaasi nappuse ja ilmaoludega. Lisaks võib kormoranide suremust mõjutada ka näiteks linnugripp.

NB! Materjali kasutamisel ja avaldamisel palun viidata Eesti Ornitoloogiaühingule.