Kas ka käod on paigatruud?

Seda, et linnud võivad olla väga sünni- ja pesapaigatruud, oletati juba sajandeid tagasi. Kui Taani ornitoloog Hans Christian Mortensen lõi 19. sajandi lõpus lindude märgistamise metallrõngastega ja selle kaudu ka uurimise alused, pälvis eelnevalt mainitud arvamus hulgaliselt veenvaid tõendeid. Satelliitsüsteemide kasutamine lindude liikumise uurimisel aga näidanud, et väga paljud rändlinnuliigid on hämmastavalt paigatruud ka rändepeatus- ja talvituspaikade valikul.

Aga kuidas käituvad Euroopas elunevad käod? Kas nad on pesapaigatruud? Missugused on nende rändeteed? Kus asuvad talvituspaigad? Nendele ja paljudele teistele küsimustele on hakatud vastuseid saama alles viimasel kümnendil, mil kägude liikumist on olnud võimalik jälgida just satelliitide abil.

Lendav kägu. Foto: Reet Sau

Inglismaal, Taanis ja Rootsis püüti ühe uurimuse tarbeks kinni 13 käo vanalindu, kellele paigaldatud satelliitsaatjate abil jälgiti lindude liikumisi nelja aasta vältel. Selgus, et kõik uuringus osalenud käod pöördusid igal aastal tagasi enda sigimispiirkonda ning vaid paaril juhul hõivas isane kägu uue territooriumi 25–50 km kaugusel eelmise aasta omast. Rändeteede ja talvituspaikade uurimine andis aga veelgi põnevamat teavet.

Nimelt on kägu kaugrändur, kes oma teekonnal talvitusaladele ja tagasi peab kahel korral ületama ühe nn rändehüppega Sahara kõrbe. Ilmselgelt vajab niisugune pingutus hoolsat energiaressursside kogumist, mis omakorda eeldab just nende piirkondade külastamist, kus toitu on piisavalt ja selle kättesaadavus lihtne. Kuna kägu on suhteliselt pika elueaga ja reeglina solitaarne liik, võis enne uuringuga alustamist oletada, et rändestrateegia – rändetee, vahepeatuskohad ja talvituspiirkonna –, koostab iga isend eraldi oma geneetilisele pagasile ja kogemustele tuginedes.

Uuringu tulemusena selgus, et sügisrändel on käod üsnagi paigatruud: kindlaid vahepeatuspaikasid külastas kümnekonna kilomeetri raadiuses enam kui kolmandik isenditest. Kusjuures piirkondi, mis olid ilmselt paremad toitumispaigad ja kägudele ka tõenäoliselt paremini tuntud, külastati oluliselt suurema täpsusega (raadiusega kuni 5 km) ning seal viibiti ka kauem. Kevadränne seevastu oli hajutatum, seda eelkõige Euroopas, kus eelmistel aastatel kasutatud rändeteest hälbiti mõnel juhul isegi kuni 500 km. Mis aga puudutab paigatruudust talvituskohtades, siis see oli märkimisväärselt kõrge – kõik käod tulid tagasi veetma talve juba kord omaks võetud piirkonda ning seda kuni 120 km raadiuses.

Kuigi kägude ruumikasutus on suhteliselt ebaühtlane – ta on üsna suurt kasvu putuktoiduline lind, kes väldib kuivemaid või põua mõjutatud piirkondi –, on niisuguste liikumismustrite uurimine liigi kaitse seisukohalt väga tähtis. Eesti elava käoliigile kui pikamaarändurile on ju ühtviisi tähtsad nii toidurohkus vahepeatuspaikades Euroopas kui ka Aafrika savannides, aga samuti vihmametsade säilimine talvitusaladel.

Bonaldi, C., Vardanis, Y., Willemoes, M., Hewson C.M., Atkinson P.W., Nilsson J.Å., Klaassen, R.H.G., Strandberg, R., Tøttrup, A.P., Howey, P.W., Alerstam, T., Thorup, K. (2024), Recurrence, fidelity and proximity to previously visited sites throughout the annual cycle in a trans-Saharan migrant, the common cuckoo. Journal of Avian Biology, March 2024

Teadusuudiseid toimetab käo aasta eestvedaja Jaanus Aua.