Kägu rahvasuus

Folklorist Mall Hiiemäe kirjutab „Väikeses linnuraamatus rahvapärimusest”, et rahvasuus vaeslapse sõrmeluudest, kurblikust südamest ja hallist pearätist sündinud kägu on eestlaste rahvapärases linnuteadmises kõige paremini tuntud liike.

Käoga seoses on teada palju erinevaid uskumusi, lindu seostatakse ennete ja ettekuulutustega ning sageli on piir linnuliigi ja rahvapärimusest tuntud käo tegutsemise vahel üpris hägune. Nii mõnigi kord rabab vanarahvas oma tähelepanekute täpsusega, põhinedes looduses kogetule. Näiteks on sulase-peremehe vahekorrana tabavalt iseloomustatud pesaparasitismi, mis võib olla järeldatud hoopis väikeste värvuliste püüust kägu eemale peletada:
„Kägu on kuninglik lind, sest talle lendab hall sulane järgi” (Kullamaa).

Tähele on pandud ka liigi mimikrit ehk röövlindu meenutavat välimust:
„Kevade kuulus kukulind, sügise kuri kanade kull” (Jaani).

Samuti on vanarahvas märganud, et kägu sööb karvaseid röövikuid:
„Tema sööna noid, kutsutakse pikse peni, serätse karvatse ussikse …” (Nõo)

ning märkinud ära linnu erinevaid häälitsusi – kägu kukub, naerab, köhib, kogiseb, kogeleb ja vuhiseb. Käo põhinimi eesti keeles tulenebki isaskäo kägisevast häälitsusest kukkumise vahel.

Kägu on ennustanud nii ilma kui ka eluõnne ja saatust, viimast eriti kevaditi esmakordsel kuulmisel. Niisiis on kägu ühtaegu hästituntud ja salapärane, armastatud ning samas pisut peljatud linnuliik. Ta on ka paljude mõistatuste ja naljade peategelane. Keele- ja kirjandusteadlase Mart Mägra raamatust „Linnud rahva keeles ja meeles” saab aimu, kui mitu asjakohast nime on rahvasuu käole andnud: näiteks odralind viitab ajale, mil isaskägu kukkumise lõpetab:
„Heinamaarjapäävast läheb käule otraokas kurku …” (Haljala).

Eri moodi iseloomustavad kägu ka kukulind, jürilind, suilind, metsakukk, tsirkhaugas, kägukull, kukulinnu-kull.

Allpool toodud näited on sissejuhatuseks rahvapärimuse varasalve.

Rahvasuus vaeslapse sõrmeluudest, kurblikust südamest ja hallist pearätist sündinud kägu on eestlaste rahvapärases linnuteadmises kõige paremini tuntud liike. Foto: Liis Ambos
Kevadine kägu ja linnupete

Eesti 19.–20. sajandi uskumustes on kägu olnud ka ohtlik liik, seda eriti juhul, kui kevadel esmakordselt tema kukkumist kuuled. Uskumused peegeldavad muret, kui kaugelt või sootuks teisest ilmast need rändlinnud õieti tagasi tulevad. Ent mitte lind ise ei ole ohtlik, vaid hirmutab hingus, mille ta endaga kaasa on toonud. Selle vastu aitab aga toidupala enne õueminekut, ennetav maagia ehk linnupete – „Ei peta lind inimest ega inimene lindu, vaid inimene petab sel viisil ära, kavaldab üle teispoolsusest kaasa kandunud halva mõju“, osutab Mall Hiiemäe. Enne kodunt välja minekut tuleks hommikust süüa, siis on käo ennustusi julgem kuulata.

  • Jüripäeva hommikul, kui söömata välja mindi ja kägu kukkus, pettis ta inimese ära. Siis pidi sirelist hammastega kinni hakkama ja sirel ära kuivama. Muidu pidi inimene ise kuivama. (Tõstamaa)
  • Kui kevade enne jüripääva lähed süemata välja ja kuuled esimest kõrda kägu kukkumas, siis kägu petab su ära. Sa õled siis sel aastal õnnetu. (Torma)
  • Kes enne jüripäeva tühja kõhuga kägu kuuleb, sellele tulevad tedretähed näo pääle. (Tarvastu)
Kägu ennustab tulevikku
  • Ommukul on oolekägu, lõuna ajal leinakägu, õdakul on õnnekägu. (Sangaste)
  • Kui kägu külasse kukkuma tuleb, siis tuleb külasse tulekahju. (Põltsamaa)
  • Kui tüdrukud kevadel kägu esimest korda kuulevad, siis loevad nad, mitu korda kägu kukub – nii mitme aasta pärast jõuab abielusadamasse. (Tartu)
  • Kui kägu tulep kodo ja kuugup, kui kuugup suu õkva õue poole, siis tulep surnu, aga kui kuugup suu mõtsa poole, siis tulep kahju: kas loom saap otsa või tulekahju, või varastadas, või murrat jalaluu. (Rõuge)
Kägu ennustab ilma

Käo käest võib peale isikliku elujoone sündmuste teada saada ka pikemat ilmaprognoosi.

  • Kui kägu lumega kukub, siis külm võtab vilja ära enne jaanipäeva; kukub ta aga palja maaga, aga enne jüripäeva, siis võtab külm kartuhvlipealsed ära. (Väike-Maarja)
  • Kui kägu kevade kukub ja kui tema õhtu ludistab, siis hakkab teisel päeval vihma sadama. (Vaivara)
  • Kui käod palju kukuvad, saab hää kartuliaasta. (Kambja)
  • Kui kägu enne jaanipäeva laulu lõpetab, siis tuleb talv varakult, kui pärast jaani, siis ei ole lund enne jõule. (Rõuge)
  • Kui kägu peale jaanipäeva kuni peetripäevani kukub, siis tähentab see head aastad. (Halliste)
  • Kui peale heinamaarjapäeva kägu kukub, siis tuleb pikk soe sügise. (Harju-Jaani) Heinakasu on täis. Käole läheb odraokas kurku. Põletakse tulesid kinkudel ja kiigetel „tehakse maarjapuna“. (Rapla)
  • Kui jakobipäeval kägu kukub, siis ei tule sügisel mõnel ajalgi lund, see on ikka, kui kägu kaua kukub, siis pole lund lootagi. (Rapla)
Kägu. Foto: Remo Savisaar
Kägu käib kulliks

Arvati, et pärast jaanipäeva muutub kägu röövlinnuks, kes kanu murrab. Arvamus on küllap saanud alguse suurest sarnasusest käo ja raudkulli vahel. Seepärast ongi teda ristitud ka nimedega linnu-kull, kägukull või tsirkhaugas.

See tõekspidamine tuleb ka sellest, et käo „sulased“ ehk kasuvanemad, kes on mitu korda väiksemad kui suureks kasvanud käopoeg ise, talle toitu andes peaaegu käopoja kurku ära kaovad. Sellest ka uskumus, et kulliks saades pistvat kägu kõigepealt nahka oma toitja – „sulase“ ehk „naise“ (Kambja).

  • Kevade kuulus kukulind, sügise kuulus kanade kull. (Jaani)
  • Ku kägu kukmise rahu jätt, sis nakas kannu (kanu) korjama ja tõisi linde süüme. (Helme)
Kägu. Foto: Reet Sau
Raudkull. Foto: Eero Kiuru
Käomõistatusi

Vastuseid võib piiluda kõige lõpust.

  1. Kägu kukk kuuse otsan, hand puutus maa külge? (Otepää)
  2. Raudkägu, puust saba, metsas kukub, tee peal magab? (Viljandi)
  3. Kas kägu kukub uueaasta ja jõulu vahel? (Torma)
  4. Kes on kägu? (Keila)
  5. Mis teeb kägu esiteks, kui hakkab kukkuma? (Palamuse)
  6. K-ga olen kuulus lind
    kevadel, kui kuuled mind.
    N-ga olen ikka paljas,
    olgu külm või soe väljas.
    T-ga olen istumas,
    n-ga sõjas surmamas.
    K-ga minus lapsena käid
    sa tarkust õppima.
    Kui eest mind loed, siis saate sa
    mind koorma ees ka nägema.
    Kui tagant loed, siis olen ma
    üks rahva vaimu harija.
    (Põlva)
Käoanekdoote

Õpetaja: „Lapsed, milline lind ei punu pesa?“
Juku: „Kägu.“
„Miks?“
„Sest tema istub kella sees.“
(Nelli Teataja)

„Kujutad ette, terve möödunud nädalavahetuse parandasin käoga kella.“
„Ja kuidas ta nüüd on?“
„Mis ta on, iga tunni järel pistab pea luugist välja ja küsib minu käest: „Mis kell on?““
(Peedu Põllu naljakogu)

Galeriis riputati välja uus maal: „Surematu Kaštšei kuulab käolaulu.“
(Delfi naljad)

Ilus hommik. Mees jõuab koduhoovi ja kuuleb, kägu kukub:
„Käoke, käoke! Kuku, palju mulle veel elada on jäänud!“
Naine pistab aknast pea välja ja kiidab:
„Seitse-kaheksa sekundit. Täpselt niipalju, kuni ma selle paganama triikraua üles leian.“
(Delfi naljad)

Kõnnib mees mööda metsa. Kuuleb, kägu kukub. Läheb lähemale ja hõikab:
„Käoke, kuku käoke, palju mul elada jäänud?“
„Mis sa oled haige vä?“ kostub puu otsast.
„Ei ole!“
„No kes see kurat siis teab!“
(Delfi naljad)

Rahvusvahelised uudised. Omakasupüüdlikel eesmärkidel on USA selektsionäärid ristanud elevandi käoga. Saadud hübriid elab katustel ja muneb rahulike elanike majadesse. Viisteist tuhat inimest on jäänud peavarjuta.
(Peedu Põllu naljakogu)

Pikka aega seinal rippunud käoga kell on tüütuks muutunud?
Keera kell esiküljega seina poole ja hoplaa! – sul on rähniga kell!
(Postimees)

Lugemist
Käomõistatuste vastused
  1. Kägu kukk kuuse otsan, hand puutus maa külge?
    [Kell, kirikukell, seinakell, tornikell.] (Otepää, 1889)
  2. Raudkägu, puust saba, metsas kukub, tee peal magab?
    [Kirves] (Viljandi, 1889.)
  3. Kas kägu kukub uueaasta ja jõulu vahel?
    [Jah; suvi on ju vahel.] (Torma, 1962)
  4. Kes on kägu?
    [Harilik vares, kes on lõpetanud konservatooriumi.] (Keila, 1992)
  5. Mis teeb kägu esiteks, kui hakkab kukkuma?
    [Teeb suu lahti.] (Palamuse, 1897)
  6. K-ga olen kuulus lind
    kevadel, kui kuuled mind.
    N-ga olen ikka paljas,
    olgu külm või soe väljas.
    T-ga olen istumas,
    n-ga sõjas surmamas.
    K-ga minus lapsena käid
    sa tarkust õppima.
    Kui eest mind loed, siis saate sa
    mind koorma ees ka nägema.
    Kui tagant loed, siis olen ma
    üks rahva vaimu harija.
    Vastus: Kägu, nägu, tool, nool, kool, look, kool.
    (Põlva, 1966)