Pesaparasitism

Pesaparasitism kui võidurelvastumine evolutsiooni kiirteel

Pesaparasitism on sigimisstrateegia, mille puhul üks organism – pesaparasiit – muneb või koeb oma järglased teise organismi – peremeesorganismi – pessa, lastes viimasel ka järglased üles kasvatada. Sedalaadi paljunemisstrateegiat on leitud lisaks lindudele ka näiteks kahepaiksetel, kaladel, ämblikulaadsetel ja mitmetel putukaliikidel.

Tegelikult nõuab vanemakohustusest kõrvalehoidmine käolt väga palju tööd, nutikust ja õnne. Sulasliigil – käo puhul nimetatakse järglase kasuvanemaid ka sulasteks – on käopoega kasvatada väga kahjulik: väikesed linnud elavad tihti vaid mõne aasta ning kui terve pesitsushooaeg kulub käopoja kasvatamiseks, on kaotus äärmiselt suur. Seetõttu on käo sulasliikidel välja kujunenud hulk kohastumusi, mis võimaldavad neil kägu pesast eemal hoida või pessa poetatud käomuna ära tunda ja kõrvaldada.

Kui käol õnnestub sulasliikide kaitseliinist läbi hiilida, tuleb tal loota, et kasuvanemad toidavad ja hooldavad koorunud käopoega. Kogu petuskeem nõuab äärmiselt osavat trikitamist ja täpseid kohastumusi. Mida osavamaks muutuvad sulasliigid kägude tõrjumisel, seda kavalamaks peavad muutuma käod – see on pidev protsess, nagu parasiidi-peremehe suhetes ikka.

Kogu toimingu keerukus selgitab ka asjaolu, miks pealtnäha geniaalne strateegia pesaparasitism on linnuriigis nii vähe levinud ning vaid ligikaudu sada maailma kümnest tuhandest linnuliigist on pesaparasiidid. Nendest sajast liigist üle poole kuulub just kägulaste sugukonda.

Käo sulasliigid

Käo mune on üle kogu tema levikuareaali leitud peaaegu 300 erineva linnuliigi pesast, Euroopas tavaliselt 15–20 liigi pesast. Kägu eelistab hall-kärbsenäpi, võsaraadi, sookiuru, aed-põõsalinnu ja tiigi-roolinnu pesa, kuid sageli on tema sulasliikideks ka käosulane, punarind, kadakatäks, lepalind, rästas-roolind ja linavästrik.

Käopoeg punarinna pesas. Foto: Janek Joab

Kuidas kägu muneb?

Kuidas sokutada muna võõrasse pessa? Emaskäod veedavad palju aega varjatult okstel, jälgides sealt sihtmärgiks valitud pesa. Oluline on täpne ajastus: muna tuleb pessa poetada just siis, kui tulevased kasuvanemad on oma kurna munemise lõpetanud ja hakkavad poegi välja hauduma. Just siis, kui pesaomanikud jätavad pesa hetkeks valveta, on kägu kohal ning muneb imekiirelt.

Varem arvati, et kägu toob muna kohale noka vahel, sest kuidas muidu saaks ta nii kiiresti oma muna võõrasse, muuhulgas ka pisikese avaga käblikupessa sokutada. Seda arvamust kinnitasid mahalastud käod, kellel nii mõnelgi leiti noka vahelt või kurgust muna. Tegelikult on kägu osav ja kiire muneja, kes suudab selle tööga hakkama saada ka imepisikese pesaava korral.

Aga miks olid kägudel nokas munad? Need olid loomulikult pesaomaniku enda omad: kui oma muna on pessa poetatud, on käol kasulik sealt mõni olemasolev kaasa võtta, et iseenda kõhtu täita ja poja konkurentide arvu vähendada.

Sulasliikidel on kägude tõrjumiseks välja kujunenud erinevad meetodid. Esiteks püütakse pesad ehitada võimalikult peidetud kohta ja kägu nähes ei jäeta pesa hetkekski valveta. Kasuks tuleb ka liigikaaslaste läheduses pesitsemine: kui mõni neist kägu märkab, annab ta sellest teistelegi teada – üheskoos on hõlpsam kontvõõrast minema peletada.

Üldiselt isaslind emaslindu munemisel ei aita, kuid on täheldatud üksikuid juhtumeid, kus isaskägu on sulasliigi tähelepanu kõrvale juhtinud ja pahased pesaperemehed enda kannule meelitanud. Pesa kiire täitmine jääb siis emaskäo hooleks. Igasse pessa muneb kägu vaid ühe muna ning hooaja jooksul jõuab emaslind muneda keskmiselt üheksa muna. Tublimad saavad hakkama ka kuni 25 või enama muna munemisega.

Kõrge asustustiheduse korral võib käo mune leida kuni 64% värvuliste pesadest. Huvitav on siinjuures asjaolu, et 66% pesa omanikest võtab käo muna omaks, 20% hülgab pesa ja 2% viskab käo muna pesast välja.

Käo muna ei ole suur – vaid kuni 16×22 mm – ja kägu võib munemiseks sobivat hetke passides valmis muna endas kanda kuni 24 tundi. Selgelt eelistab kägu meil muneda nende liikide pesadesse, kus ta ise ilmavalgust nägi.

Käopoeg koorub 11–13 päeva jooksul pärast muna munemist ning on kahe nädala pärast kolm korda suurem kui näiteks sama vana tiigi-roolinnu poeg. Pesast lendavad käo pojad välja 17–21 päeva pärast koorumist, kuid iseseisvuvad alles 26–45 päeva vanuselt.

Isegi kui pesaomanikud mõistavad, et nende pessa on poetatud käomuna, on neil mõnikord kasulikum soovimatu kasulapse kasvatamisega leppida. Osade maailma käoliikide puhul soodustab käopoja omaksvõttu omalaadne maffiakäitumine: kui pesaomanikud käomuna pesast välja viskavad, järgneb kättemaksuaktsioon – kägu ründab pesa ja hävitab kõik sealsed munad. Ühelt poolt õpetab see pesaomanikele, et nad enam nii ei teeks, teiselt poolt sunnib aga neid munema uue kurna, kuhu käol on võimalik uuesti üritada oma muna sokutada. Siiski ei ole veel tänaseni lõplikult selge, kas Eestis elunevatele kägudele niisugune käitumismudel on omane või mitte.

Läheb õnneks? Või siiski mitte?

Kui muna pesas, seisab ees järgmine tuleproov: kas pesaomanik märkab pettust? Mõned linnuliigid tunnevad võõra muna kergesti ära ning nende pessa saab panna vaid selliseid mune, mis on peremehe munadega äravahetamiseni sarnased.

Sealjuures ei pea munad sarnanema mitte üksnes värvi ja mustri, vaid ka suuruse poolest. Iga kägu saab muneda vaid ühesuguseid mune ja nende välimuse määravad geenid. Seetõttu on igal emaskäol ette teada, millise linnu pessa tasub oma mune muneda. Kägude seas on välja kujunenud spetsialiseerunud liinid: üks suguvõsa muneb võsaraadi, teine sookiuru, kolmas roolindude pesadesse. Euroopas elutseb vähemalt 15 käoliini.

Munade välimuse geenid päranduvad eelkõige emaliini pidi. Tütred munevad samasuguseid mune kui nende emad, kuid mitte tingimata selliseid, millest olid koorunud nende isad. Ühe isaskäo pojad võivad seega üles kasvada eri linnuliikide pesades, emaskägu aga eelistab võimaluse korral kindlat sulasliiki, kelle pesas ta ise üles kasvas ning kelle munade sarnaseks on määratud arenema tema munad. Kui õige linnu pesa ei ole saadaval, võib ta hädaga muneda ka mõne muu liigi pessa, ent seal hakkab vale välimusega muna tõenäoliselt pesaomanikele silma ning selle pesast välja viskamise tõenäosus on suurem.

Võidujooks nimega munakunst

Käo ja tema sulasliigi munade sarnasus on loodusliku valiku tulemus. Sealjuures on valivaks jõuks peremeeslind, kes viskab pesast välja eelkõige just need munad, mis omadega ei sarnane. Nii juhivad nad evolutsiooni pahaaimamatult oma liigile ebasoodsas suunas: järgmistes põlvkondades on üha rohkem neid kägusid, kelle muna suudab peremehe ära petta.

Mõned linnuliigid ei ole siiski kuigi osavad võõraid mune ära tundma. Nendel liikidel parasiteerivad käod ei pea seega munakunstiga nii palju vaeva nägema. Näiteks võsaraadid ei pane pahaks, kui nende pisikeste helesiniste munade sekka on sattunud üks suur pruunikirju käomuna, ent tiigi-roolinnu pessa tasub oma muna torgata vaid käol, kes muneb täpselt samasuguseid hallikaspruune mune.

Ei ole selge, miks mõni liik tunneb võõra muna ära kehvemini kui teine. Ühe hüpoteesi järgi on näiteks võsaraadisuguste töntsima silmaga lindude pesi hakatud parasiteerima evolutsioonilises ajaskaalas alles hiljuti ning neil ei ole võõra märkamise oskus veel jõudnud välja kujuneda. Samas ei ole ka neid liike parasiteerivatel käoliinidel munad veel peremehe omadega kuigi sarnaseks kujunenud.

Sulaslinnu oskus käomuna ära tunda ja käo oskus muneda peremehe omadega võimalikult sarnaseid mune on ehe näide parasiidi ja peremehe vahelisest võidurelvastumisest, mis on üks kiiremaid evolutsioonilisi jõude. Teadaolevalt võivad käod sulastena kasutada levikuareaali Euroopa osas 125 liiki linde, kuid tavaliselt leiab neid kuni 20 liigi pesadest.

Isevärki välimus ja erinevad strateegiad

Et käopojal oleks kasuvendadega võrreldes eelis, peab ta kooruma kõige varem. Kägu suudab oma küpset muna enne munemist pikalt munajuhas hoida. Ühelt poolt võimaldab see poetada muna võõrasse pessa just kõige sobivamal hetkel, teisalt aga saab käopoeg juba emaihus arenema hakata, kiirendades nii tema koorumist. Sestap tuleb käopoeg munast välja varem ja kasvab kiiremini kui tema kasuõed ja -vennad.

Kadakatäks toidab käopoega. Foto: Urve Malter

Mis saab aga käopoja kasuvendadest ja -õdedest? Sageli on nende saatus kurb: nad leitakse surnuna pesa alt maast. Esialgu arvati, et peremeeslinnu pojad sööb ära või viskab pesast välja emaskägu, kui ta pöördub pessa tagasi, hiljem jõuti aga järeldusele, et pesa tühjendamisega konkurentidest saab hakkama pisike käopoeg ise.

Teadlastel oli seda esialgu raske uskuda: kas tõesti võib üks vastkoorunud linnupoeg nii käituda? Ehk teeb ta seda kogemata, surudes suuremaks kasvades pisikesed kasuvennad pesa serva poole, kust need lõpuks üle ääre kukuvad? Ei, kasuvendade ja -õdede väljaviskamine on käopoja üks esimesi ülesandeid pärast koorumist. Kui kägu koorub enne kasuvendi, lükkab ta pesast välja ka munad. Vastkoorunud käopoja seljal on ülitundlikud närvid ning kui midagi tema seljaga kontakti satub, põhjustab see talle tõsist ebamugavustunnet. Just sellel põhjusel teeb käotibu kõik võimaliku, et tülikas objekt oma lähedusest (pesast) välja tõrjuda.

Kasuõe või -venna pesast tõrjumise hõlbustamiseks on käopojal seljal spetsiaalne lohuke, millel saab muna või poega väljaviskamiseks stabiilsemalt kanda. Instinkt pesa tühjendada on lühiaegne, kestes vaid 3–4 päeva, kuid selle kasu on märkimisväärne: suluspesades, kust on keeruline kasuvendi välja visata, on käopoegade ellujäämus palju väiksem. Kõik käopojad kasuvendi siiski ei hukka – mõnikord see lihtsalt ei õnnestu, teinekord aga võib pesakaaslastest käopojale isegi kasu olla.

Ehkki käomunad võivad peremehe munadega sarnaneda nagu kaks tilka vett, on käopoeg ilmselgelt isevärki välimusega, kosudes peagi suuremaks isegi oma kasuvanematest. Miks nad siis ei mõista teda ära põlata nagu võõraid mune, vaid toidavad ennastunustava hoole ja armastusega? Põhjus seisneb jällegi evolutsioonis, mille käigus ei ole paljudel sulasliikidele veel kujunenud oskust parasiitseid poegi ära tunda. Enamik püüab eemaldada pesast võõra välimusega munad. See, et poegade koorumise ajaks on lind juba käomuna haudumisse investeerinud, vähendab samuti pojast lahtiütlemise tõenäosust.

Sulassliigil, kes alati kõik võõrad munad eemaldab, ei ole vajadust taolist oskust omandada. Samas on käomunad üsna haruldased „vaenlased” juba seetõttu, et käod munevad vähestesse pesadesse. Parasiitlikud pojad on veelgi harvemad, sest paljudest käomunadest ei kooru kunagi poegi kas röövluse tõttu või sellepärast, et peremeesliik nad ära tunneb ja välja viskab.

Medali teine külg

Käopojal on pesas kasvades võimalik lähtuda erinevatest strateegiatest. Üks võimalus on kasuvennad munade või poegadena kiiresti üle serva lükata ning seejärel vanemate tähelepanu ja hoolitsust üksi nautida. Alati see aga ei õnnestu ning siis läheb käiku teine variant.

Nimelt võib kasuvendadest ka abi olla: üheskoos lärmi tehes saab ärgitada vanemaid sagedamini ja rohkem süüa tooma. Kui ka õved karjuda aitavad, tuleb käopojal vaid loota oma kõige suuremale ja punasemale avatud nokale, kuhu vanalind saaks toodud toidupala esimesena poetada.

Linnuvanemal on soodumus asetada toit kõige eredama nokaga ja kõige valjemini kisava poja suhu, sest see poeg näib talle kõige näljasem. Käopoeg kasutab seda enamasti osavalt ära.

Käoemal tuleb oma poja võõra linnu pessa kasvama panemiseks näha ohtralt vaeva ja maksta rohkete ebaõnnestumiste kallist hinda. Osavalt kasutades teiste lindude kogenematust, käitumisharjumusi ja õppimisvõimet, õnnestub käol siiski mõnel korral teised linnud üle kavaldada.

Kui hästi lähevad kägude trikid korda sel aastal? Suve alguses kuuleme!