Marko Mägi, Tartu Ülikool, ökoloogia ja maateaduste instituut, linnuökoloogia teadur

Teadusuuringuid, mis sedastavad viimase kümne aasta jooksul intensiivistunud valgusreostuse mõju loomade elukäigule, leiab üha rohkem. Tehisvalgus mõjutab asulate, tööstushoonete või muu taristu läheduses elavate päevase eluviisiga loomade und, kuid mõnel juhul soodustab pesitsemist. Näiteks meelitavad tänavalambid ööliblikaid, neist toituvad päevase eluviisiga linnud võivad pikendada tavapärast toitumisaega öötundide arvelt; on ka teada, et öösiti ületavad rändavad linnud linnu kõrgemalt kui maapiirkondi (loe siit).

Öise aktiivsusega lindudele on aga valguse intensiivsuse ja ulatuse kasv pigem negatiivne, eriti liikidele, kes ei ole linnaeluga kohanenud. Üks selline „valguskartlik“ liik on ka öösorr. Nii nagu teistel öölindudel, on ka öösorri silma võrkkesta taga eriline peegel (tapetum lucidum), mis võimendab öist valgust ja suurendab oluliselt silma valgustundlikkust – nii näeb sorr lendavaid liblikaid oludes, kus inimsilm valgust ja varje ei erista.

Alates 70-ndatest on Šveitsis öösorride arvukus langenud. Põhjuseks on ilmselt elupaikade hävimine viinamarjaistanduste laienedes, mistõttu on liik kantud sealsesse punasesse nimestikku (loe Šveitsi öösorride kohta ka siit). Tänaseks pesitseb Šveitsi umbes 30 paari öösorre, neist 25 riigi edelaosas, kus nende asurkond oli suhteliselt stabiilne, kuid aastast 2001 on olukord halvenenud. Ornitoloogid arvasid põhjuseks valgusreostuse, mis võib häirida lindude toitumist, sest sorride valgustundlikud silmad ei suuda liigse valgusega kohaneda ja valguse eest taandudes jäävad nende toitumisalad üha ahtamaks, kuigi sobilikke toitumisalasid ja ööliblikaid on justkui piisavalt.

Öösorril on suhteliselt suured valgustundlikud silmad. / foto: Paul, Flickr.com

Arvamusele kinnituse leidmiseks võrreldi 30 aasta (1986–2016) öösorride poolt asustatud ja hüljatud territooriumite ööliblikate andmeid ning kõrvutati neid valgusreostuse omadega. Ööliblikate andmed saadi tegusalt harrastus-liblikauurijalt, kes on aastakümneid sama metoodikaga piirkonnas ööliblikaid püüdnud. Need andmed näitasid, et ööliblikaid ei ole piirkonnas 30 aastaga vähemaks jäänud, väiksemate liblikate arvukus on isegi kasvanud – seega ei ole usutav, et öösorride arvukuse taga on toidupuudus.

Tehisvalgustuse andmed näitasid aga, et hüljatud territooriumite valgustatus oli 2–5 korda suurem asustatutest (0,027 lx (0,01–0,09) vs 0,005 lx (0,00–0,01)), mis viitab, et just valgustatuse suurenemisel on oluline roll viimase kümnendi öösorride märkimisväärses vähenemises. Kuna inimsilm suudab eristada looduslikku pimedusfooni (0,001 lx) kergelt valgustatust (≥0,02 lx), võib vaid ette kujutada, kui pimestav võib olla toimunud muutus öösorri silmadele – nad ei pruugi saaki märgata. Paljude ööloomade aktiivsus sõltub ka kuuvalgusest, seetõttu võib liigne tehisvalgus mõjutada ka öösorride paarumiskäitumist.

Lisaks leiti ka, et inimeste arvukuse tõustes piirkonnas vähenes ka pesitsevate öösorride arvukus. Elanikkonna kasvades on laienenud asulad ja taristu ning kasvanud valgustite hulk. Samas ei usu uuringu autorid, et inimeste arvukuse kasv otseselt öösorre häiriks, sest sorride pesitsuspaigad asuvad raskesti ligipääsetavatel nõlvadel, kuhu inimesed igapäevaselt jalutama ei juhtu.

Piirkonnas on siiani öösorridele sobilikke elupaiku, kuid mõned neist kannatavad öise valgusreostuse käes. Näiteks on ühe sobiliku elupaiga looduslik öine valgustatus vaid 0,01 lx, mis vöiks öösorridele talutav olla, kuid läheduses on jalgpalliväljak, kus märtsist novembrini toimuvad kolm korda nädalas treeningud kella 23-ni ja sel ajal on prožektorite kumas valgustatus olulisel suurem (kuni 1 lx). Seetõttu ei ole imekspandav, et öösorrid seda piirkonda väldivad.

Kuna öösorride pesitsuspiirkondades ei tohiks valgustatus olla üle 0,005 luksi, siis soovitavad autorid probleemi lahendamiseks kohalikel võimudel kasutada reguleeritavaid LED-lampe või suurema valgusspektriga lampe, mis kiirgavad vähem valget ja sinist lainepikkust. Öösorridele sobilike pesitsuspaikade läheduses (<1500 m) tuleks aga vähendada suviti (maist augustini) asulate valgustatust kuni 80% (praeguse valgustatuse juures ei pruugi inimesed tajuda 50%-st vähenemist). Samuti peaks säilinud öösorride territooriumite lähistel piirama arendusi, sest praeguste andmete valguses eelistavad öösorrid pesitseda vaid Šveitsi pimedate ööde piirkonnas.

Kirjandus:

• Sierro A, Erhardt A (2019). Light pollution hampers recolonization of revitalised European Nightjar habitats in the Valais (Swiss Alps). Journal of Ornithology 160: 749–761. https://doi.org/10.1007/s10336-019-01659-6