Kui suur on öösorri kodu – ühest vastust ei ole

Marko Mägi, Tartu Ülikool, ökoloogia ja maateaduste instituut, linnuökoloogia teadur

Öösorr ei näe suurt vaeva pesa ehitamisega, seega ei ole vaja tal kulutada aega ja energiat pesamaterjali otsimisele. Kuid poegade koorudes peavad vanalinnud pidevalt toiduotsinguil käima, sest nii nagu teistelgi pesahoidjatel lindudel, sõltub ka öösorri pesitsusedukus poegade kasvukiirusest – mida kiiremini pojad lennuvõimestuvad, seda väiksem on nende kiskja saagiks langemise tõenäosus. Poegadele toodava toidu hulk sõltub elupaigast, eelkõige sobilike toitumisalade olemasolust ja nende kaugusest pesast. Tänu telemeetrilistele uuringutele viimastel kümnenditel teame tänaseks mõndagi öösorri öiste toitumislendude kohata. Näiteks oskavad teadlased üsna täpselt öelda, kui suurel territooriumil tegelikult öösorr ringi liigub ehk teisisõnu, kui suur on tema tegelik kodu. Vastus ei ole siiski ühene, vaid sõltub suuresti lokaalsetest oludest.

Öösorri öiste liikumiste jälgimisel on inimsilmast vähe kasu, kuid tänu telemeetrilistele seadmetele teame tänaseks nii mõndagi nende öistest lendudest. Foto: Tim Merlling, Flickr.com

Jälgides viie aasta jooksul Põhja-Belgia männimetsas pesitsevaid öösorre (48 isendit) raadiosaatjatega, otsiti vastust küsimusele, kas kohalikud öösorrid kasutavad elupaika sarnaselt mujal Euroopas pesitsevate liigikaaslastega (Evens et al. 2017). Lindude liikumisi jälgides selgus, et kaugeimad toitumislennud viisid linnu pesast keskmiselt 2,6 km kaugusele; pesitsusterritooriumi suurus oli keskmiselt 691 ha. Öösorrid vältisid maisi- ja teraviljapõlde ning linnamaastikku, kuid teadlastele üllatusena toitusid öösorrid eelistatult intensiivselt majandatud rohumaadel ja inimestele mõeldud puhkealadel – eelnevalt oldi arvamusel, et need alad ei ole Belgias öösorridele sobilikud. Võib-olla puudub Belgia öösorridel valik ja nad on sunnitud neid alasid kasutama, sest viimase 150 aastaga on inimtegevuse tulemil hävinud lausa 95% neile sobilikest piirkonnas olevatest elupaikadest. Samas näitasid toidurohkuse andmed, et just eelistatud elupaikades oli võrreldes teistega sorridele sobilikku toitu rohkem (ei ole aga teada, kas intensiivselt majandatud aladel leiduv toit on kvaliteetne). Belgia öösorride ruumikasutus kinnitab ka teistes piirkondades leitut – öösorrile on olulised ka pesast kaugemale jäävad toitumisalad. Kuna öösorr on Belgias punases nimestikus, peavad sealsed ametnikud liigi kaitsmisel pöörama senisest rohkem tähelepanu mitte ainult öösorri pesa- vaid ka toitumisalade kaitsele.

Loode-Euroopa männiistandused on öösorride üheks tavalisemaks elupaigaks, kuid siiani ei ole selge, milline on sealsete öösorride elupaigakasutus. Inglismaal 31 lindu jälgides selgus, et nii emas- kui isaslindude tegelik elupaik oli oluliselt suurem, kui hinnang, mis tugines ainult laulvate isaslindude andmetele; emaslindude territoorium oli u 150 hektari suurune (Sharps et al. 2015). Keskmiselt liikusid linnud öö jooksul territooriumi keskpunktist 747 meetri kaugusele, maksimaalselt 2,6 km kaugusele. Sarnaselt Belgias tuvastatuga (Evens et al. 2017) leiti ka Inglismaal, et metsalähedased rohumaad on olulised öösorri toitumisalad (Sharps et al. 2015).

Kuni sajandivahetuseni oli öösorr Šveitsi kõige ohustatuim linnuliik ja seda suuresti intensiivse põllumajanduse ja metsanduse tõttu (Sierro et al. 2001). Erinevalt teiste Euroopa piirkondade öösorridest, kes pesitsevad valdavalt männikus, peavad Šveitsi Alpide nõlvadel Valaise orus pesitsevad sorrid hakkama saama tammevõsas ja viinamarjaistandustes, sealsed männikud on säilinud väikeste metsatukkadena. Telemeetrilised andmed näitasid, et isaste öösorride territooriumid olid seal 23–40 hektari suurused (Sierro et al. 2001). Öösorrid eelistasid toituda just tammevõsases elupaigas, vältisid aga avatud viinamarjaistandusi, kuigi sobilikku toitu, ööliblikaid, leidus ka seal. Ka väheseid säilinud männikuid välditi, sest liigtiheda võrastiku tõttu ei ole öösorrile seal piisavalt lendamisruumi ega toitu. Lisaks ei saa öösorrid männikus kasutada tavapärast püügitaktikat – söösta madalalt istekohalt või madalalt lennates öötaeva taustal silmatud liblikate järgi. Valaise orus joonistus välja selge öösorride levikumuster – mida rohkem viinamarjaistandusi, seda vähem öösorre. Aastatel 1936–1996 kahekordistus piirkonna viinamarjaistanduste pindala loodusmaastiku arvelt ja see on ka ilmselt põhjus, miks piirkonnas on öösorride arvukus vähenenud – kadunud on toitumiseks sobilikud elupaigad.

Seega ei ole ühest vastust küsimusele, kui suur on öösorri territoorium. Vastus sõltub kohalikest oludest, eelkõige aga sellest, kui suurel määral on inimene liigile sobilikke elupaiku mõjutanud.

Kirjandus:

• Evens R, Beenaerts N, Witters N, Artois T (2017). Study on the foraging behaviour of the European nightjar Caprimulgus europaeus reveals the need for a change in conservation strategy in Belgium. Journal of Avian Biology 48: 1238-1245. doi:10.1111/jav.00996
• Sharps K, Henderson I, Conway G, Armour-Chelu N, Dolman PM (2015). Home-range size and habitat use of European Nightjars Caprimulgus europaeus nesting in a complex plantation-forest landscape. Ibis 157: 260-272. doi: 10.1111/ibi.12251
• Sierro A, Arlettaz R, Naef-Daenzer B, Strebel S, Zbinden N (2001). Habitat use and foraging ecology of the nightjar (Caprimulgus europaeus) in the Swiss Alps: towards a conservation scheme. Biological Conservation 98: 325-331.