Muna on imeline moodustis – seal on kõik vajalik, et areneks linnupoeg. Ühe muna moodustamiseks peab lind palju sööma, sest munasse on vaja panna palju energiat. Lausa nii palju, et linnul ei ole reeglina võimalik päeva jooksul süüa nii palju kui vajab üks muna. Seepärast koguvad linnud enne munemist rasvavaru, et pesitsushooaja alguses energia munadesse suunata.

Värvulised kulutavad ühe muna moodustamiseks kuni 60% päevasest energiast, kanalised kuni 130%, hanelised kuni 200%. See tähendab, et süüa tuleb palju. Näiteks pesitsev hahk (Somteria mollissima) toitub munemise ja haudumise ajal väga vähe ja kasutab eelnevalt merel kogutud rasvavaru, sest sageli asub pesa kajakakoloonias ja pesalt lahkudes langevad munad kajakate saagiks. Väiksemad pardid ei saa endale suurt rasvavaru lubada, sest nad on lihtsalt liiga väikesed piisavalt suure rasvavaru kogumiseks.

Arktilised merelinnud talvitavad merel, ka meil Läänemerel, kuid lendavad pesitsema tundrasse Põhjamere rannikule. Pesitsusaladel on veekogud, kus linnud puhata ja toituda saavad. Kust nad aga muna moodustamiseks vajaliku energia koguvad – kas nad toituvad merel või ranniku mageveekogudel? Või koguvad selleks eelnevalt rasva? Ja miks seda on üldse vaja teada?

Munemise energiavaru sõltub linnu suurusest – mida suurem oled, seda suurema rasvaaru saad naha alla koguda, mida munemise või haudumise ajal kasutada. USA teadlased uurisid Alaska rannikul pesitsevaid merelinde, et saada teada, kust pärineb merelindude söödud valk – merest või mageveest –, sest valku on munas palju ja selleks on emaslinnul vaja süüa palju valgurikast toitu. Uuritavateks olid kaks väiksemat hanelist – aul (Clangula hyemalis) ja kirjuhahk (Polysticta stelleri) – ning kaks suuremat – prillhahk (Somateria fischeri) ja kuninghahk (Somateria spectabilis). Vastuse saamiseks mõõtsid teadlased koorunud või rüüstatud munade kooremembraanidest ja hauduva vanalinnu punaverelibledest süsiniku ja lämmastiku isotoopide hulka, sest need näitavad, kas toit pärines mageveest või merest. Kuna kooremembraanid moodustuvad muna arenedes 20 tunni jooksul, viitab selle koostis just vahetult enne munemist söödule.

Auli muna. Foto: Klaus Rassinger und Gerhard Cammerer, Museum Wiesbaden, CC BY-SA 3.0, via Wikimedia Commons

Munamembraanide koostis viitas, et 89–95% munasse jõudnud valkudest pärines pesitsusala märgalade magevetest. Hauduva emase auli ja kirjuhaha veri viitas, et haudeajal käisid linnud toitumas magevees, sest sealt pärines 87–91% valkudest, kuid hauduva emase prill- ja kuninghaha valkudest pärines mageveest vaid umbes 60%, ülejäänu 40% võeti kasutusele varem merest kogutud rasvavarust, sest merel haudumise ajal toitumas ei käida, see oleks liigne ajakulu.

Oluliselt suurema energiaosa kulutamine kogutud rasvast tähendab, et suuremad liigid suudavad haududa peaaegu pidevalt pesalt lahkumata, toitumiseks kulub aega vähe. Kuid aul ja kirjuhahk peavad haudumises pikemaid pause tegema, et energiavaru täiendada, mistõttu langeb pesa sagedamini kiskja või pesarüüstaja saagiks. Nii pole ime, et pesalt harva lahkuv hauduv kuninghahk, kes käib toitumas päevas keskmiselt vaid ühe tunni, võib poegade koorumise ajaks kaotada 30% kehakaalust. Samas aul, kes kulutab haudeperioodil toitumisele umbes 4 tundi päevas (u 15% ajast) ja täiendab varusid pidevalt, vaid 7%, kuid uuritud neljast liigist oli aulil ka kõige väiksem pesitsusedukus.

Auli toitumisest selgus, et munemisaja ja haudumisaja suurimad muutused ajal toimusid kalade ja väheharjasusside söömises: munemisperioodil moodustas kala toidust 8,5%, haudumise ajal aga 32,8%, väheharjasusse (Oligohaetes) vastavalt 41,6% ja 11,5%, kolm korda suurenes ka söödud putukavastsete hulk (5,4% vs 15,1%). Varasemast on teada, et piirkonniti võivad auli toidust lausa 80% moodustada veekogus elavad sääsevastsed. Kui vaadata kõigi uuritud liikide toitumist, siis märkimisväärne on, et 30–40% pesitsusaegsest toidust on taimne, kuigi varem on arvatud, et taimed ei ole nii olulised. Auli toidus on siiski taimi märksa vähem kui uuritud hahaliikidel.

Seega mõjutab kehasuurus oluliselt tema pesitsusaegset toitumist ja seega ka pesitusstrateegiat, mis tähendab, et auli pesitsusaladel on olulisem maismaal ja sealsetes veekogudes toimuv, kuid talvitamisaladel on oluline pöörata tähelepanu merele. Seega, et auli kaitsmisel täpsemaid otsuseid teha, on vaja teada, kus liik toitub. Kui pesitsusaladel keskenduda merele, kus liik viibi vähe või harva, võib kaitseks kulutatud aeg ja raha tuulde lennata.

Kuula teadusuudist Vikerraadio saatest “Ökoskoop” (algab 44:15).

Miller MWC, Lovvorn JR, Graff NR, Stellrecht NC (2022). Use of Marine vs. Freshwater Proteins for Egg-Laying and Incubation by Sea Ducks Breeding in Arctic Tundra. Ecosphere 13: e4138, https://doi.org/10.1002/ecs2.4138

Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.