Levik

Levik maailmas

Aul on tsirkumpolaarne linnuliik, kes pesitseb arktilises tundras ning talvitab põhja-poolkera parasvöötme meredel. Auli levila on jagatud nelja asurkonda: Põhja-Ameerika asurkond (1 000 000 isendit), Ida-Aasia asurkond (700 000 isendit), Gröönimaa ja Islandi asurkond (100 000 isendit) ja meie, Lääne-Siberi ja Põhja-Euroopa asurkond (1 600 000 isendit). Kõikides asurkondades kokku on viimase 20 aasta jooksul auli arvukus langenud ligikaudu 45%, neist kõige rohkem Lääne-Siberi ja Põhja-Euroopa asurkonnas. Seal on aulide arvukus kahanenud 4 600 000 isendilt 1 600 000 isendini, mis teeb populatsiooni languseks koguni 65% (Wetlands International 2002; Wetlands International 2018).

Aulide levik maailmas asurkondade kaupa. Pilt: Leho Luigujõe (BirdLife Internationali järgi)

Levik Eestis

Mihkel Härms kirjutab oma raamatus: “Aul meil ei pesitse, ta riivab meie maad rändel. Kevadel toimub ülelend peamiselt mere kaudu. Aprilli lõpul ilmuvad esiti vähemad salgad, vähehaaval rohkema-arvulised, mis ühinevad esimestega määratusuurteks parvedeks ja teotsevad merelahtedes. Need parved lahkuvad maikuu lõpu poole; mõned üksikud jäävad maha ning elutsevad kogu suve merel, ranniku läheduses. Oktoobri alul algab aulide tagasilend, nüüd nähakse neid rohkel arvul peale mereranna ka meie suuremal veekogul – Peipsil.” (Härms 1927)

Eestis saame auli arvukust hinnata vaid rahvusvahelise kesktalvise veelindude loenduse andmete ning viimastel aastatel ka avamere lennuloenduste põhjal. Sõltuvalt talve karmusest jääb Eestis pesitsevate aulide talvine arvukus 100 000 ja 500 000 vahele (Elts et al 2019).

Aulide tihedus isendites ühel ruutkilomeeril 2016. aasta talvel (Luigujõe & Aunins 2016). Valged alad loendusalal on jää

Aulide tihedus isendites ühel ruutkilomeetril 2021. aasta talvel (Luigujõe & Aunins 2021). Hallid alad loendusalal on jää

Kus auli näha saab?

Aul on levinud kõikjal Eesti rannikuvetes. Kuigi enamus aule toitub avamere madalikel, askeldab neid suhteliselt palju ka ranniku lähedal. Head aulivaatluskohad asuvad Saaremaa ja Hiiumaa jäävabal rannikul, eriti lähedale lasevad linnud aga suurte sadamate läheduses. Seal on neid ka hea vaadelda ja pildistada.

Eesti on üks Euroopa parimaid kohti aulide rände jälgimiseks, milleks sobivad hästi poolsaarte tipud ning kitsad väinad. Parim aeg ja koht kevadise rände jälgimiseks on mai esimene pool Virtsu tuletorni juures. Suursugusemat vaatepilti kui aulide kevadine massränne Suurel väinal on raske ette kujutada. Näiteks loendati 1993. aasta kevadisel rändevaatlustel Puhtu poolsaarel 1 600 000 Suurt väina läbivat auli, mis moodustas siis ligikaudu 40% rändetee asurkonnast (Kotkanen 1995; Rusanen 1995; Pettay 1998). Teine väärt koht aulide rände jälgimiseks on Põõsaspea neem, kust lendab sügishooajal mööda enamus Läänemerel talvitavast auli asurkonnast ning kus tihti on vaatlusarvud samuti väga suured: näiteks 2004. aastal 430 700 isendit, 2009. aastal 311 000 isendit, 2014. aastal 283 000 isendit ja 2019. aastal 339 000 isendit (Ellermaa ja Linden 2020).

Rändel auliparv. Foto: Uku Paal

Auliparv Apollo madalikul. Foto: Tarvo Valker