Ohud
Avamere tuulepargid
Aulid on mere põhjast toituvad ehk bentosetoidulised veelinnud, kelle toitumisalad asuvad kas ranniku lähedal või kaugematel meremadalikel. Seetõttu piirab toidu kättesaadavust eelkõige sügavus, mis tavaliselt ei ületa 20–30 meetrit, ning talvel ka rannikulähedane jääkate näiteks Väinamerel. Kuna Eestis madalikest puudus ei ole, siis jätkub siin aulile häid toitumisalasid küllaga. See on ka põhjus, miks on aul võrreldes naabrite Läti ja Soomega Eestis arvukas veelind.
Viimasel kümnendil räägitakse üha enam fossiilsetelt kütustelt üleminekust taastuvatele energiaallikatele. Üheks taastuvaks energiaallikaks on tuuleenergia, milleks rajatavad avamere tuulepargid kavandatakse enamasti just meremadalikele – sealne madal veesügavus kergendab oluliselt parkide ehitust ja vähendab ka selle maksumust. Paraku kattuvad need alad aulide peatuskohtadega, mistõttu on vastuolu kerge tulema.
Läänemerel talvitavatele ja läbirändavatele arktilistele veelindudele, sealhulgas aulidele, kätkevad tuulepargid tegelikult kahte suurt ohtu. Esimene neist on tuulepargis olevate tuulikute vahelise mereala täielik hülgamine ja sellega kaasneva toitumisala kaotamine.
Tuulepark ja seda teenindavad laevad Šotimaa rannikul. Foto: Leho Lugujõe
Teine oluline ohutegur on rändetakistus – paljude radarvaatluste tulemusel on tõestatud, et rändavad veelinnud väldivad peaaegu täielikult tuuleparkidesse sisenemist. Nende kahe ohu leevendamiseks on vaid kaks võimalust: avamere tuuleparke planeerides tuleb arvestada veelindudele tähtsate peatuspaikadega, paigutades need vähem veelinnurikastele madalikele, ning pidada silmas lindude põhilisi rändekoridore. Kuna Eesti asub Ida-Atlandi rändeteel, on eriti oluline just viimane tingimus.
Töötava tuulepargi mõju rändavatele ning peatuvatele veelindudele. Allikas: Desholm ja Kahlert 2005
Merereostus
Alahinnata ei tohi arktiliste veelindude, sealhulgas auli, arvukuse kahanemisel ka merereostust. Suured õlikatastroofid, mis juhtuvad küll harva, tapavad siiski väga suurel hulgal veelinde – näiteks 2006. aasta kevadel hukkus Nõva rannikul kümneid tuhandeid veelinde.
Kuid teine ja tihti palju tõsisem reostusoht seisneb väikestes ning arvukates õlilaikudes. Need tekivad enamasti pilsivee merre laskmisega, mida Läänemerel seilavad laevad salaja teevad. Sellised väikesed õlilaigud kujutavad veelindudele äärmiselt suurt ohtu – piisab vaid väikesest õlitilgast veelinnu sulestikul, kui sulestik kaotab vettpidavuse ja linnu alussulestik märgub. Tihti lõpeb see veelinnu hukkumisega. Tavaliselt osutavad sellisele õlireostusele veest välja tulnud veelinnud, eriti aulid.
2006. aastal Nõva rannikul hukkunud õlised aulid. Foto: Leho Luigujõe
Läänemerel registreeritud õlilaigud ajavahemikus 1998–2004. Allikas: Helkom 2004
Õlilaikudest annavad märku veepinnale olevale õlile kleepunud linnusuled. Foto: Leho Luigujõe
Õliga reostunud isane sügissulestikus aul. Foto: Uku Paal
Kaaspüük
Üha enam on hakatud tähelepanu pöörama ka kalapüügist tulenevale ohule – kaaspüügile. Mitmel pool peetakse seda koguni peamiseks veelinde varitsevaks ohuks. Võib arvata, et kaaspüügil on lihtne silma peal hoida – tuleb vaid võrkudesse takerdunud linnud registreerida ja nendest teada anda –, kuid andmed, mida kalameestelt oodatakse, on kalapüügi linnurikastes kohtades piiramise kartuses visad tulema. Mitmed uuringud näitavad, et ametliku statistika ja tegelikkuse vahel on suured käärid ning võrkudest leitud lindude arv võib erineda sadades kordades.
Kaaspüügi vähendamiseks on püütud leida mitmesuguseid viise, millest üks on võrkude nähtavaks tegemine veelindudele. Selleks kasutatakse valgeid, võrgulinale kinnitatavaid märgiseid. Siiski on selgunud, et parima tulemuse kaaspüügi vähendamiseks annab linnurikastes kohtades kalapüügi vältimine, mis omakorda on tihedalt seotud aastaajaga. Kui nendest soovitustest kinni pidada, on võimalik kindlasti ka kaaspüüki vähendada, kuid paraku mitte täielikult vältida.
Kaaspüügil võrku sattunud aul. Kui õigel ajal jaole saada, võib päästa nii mõnegi linnu elu, kuid enamusel juhtudel kahjuks nii hästi ei lähe. Foto: Lauri Lilleoks