Mereprügi on ülemaailmne, ajas aina kasvav probleem. Vaikses ookeanis asuv Prantsusmaa-suurune prügisaar on vaid üks tähelepanu pälvinud “saavutustest”, kuna prügi leidub kõikides meredes ja siseveekogudes. Laineis ulpiv prügi mõjutab muuhulgas vähemalt pooli merega seotud linnuliike.

Linnud võivad kasutada mereprügi pesamaterjalina – mida võib pidada siiski leebeks mõjuks –, halvemal juhul võivad nad aga näiteks tormis kaotsi läinud kalavõrkudesse takerduda ja hukkuda. Oluliselt tõsisem probleem on mitmetele liikidele prügi neelamine, sest loodusliku toidu ja prügi eristamine ei pruugi linnule lihtne olla. Samuti võivad pelgalt kogenematusest ja uudishimust prügi süüa paljud noorlinnud.

Plastprügi mererannas. Foto: Partonez, CC BY-SA 4.0, via Wikimedia Commons

Suur osa mereprügist ulbib mere pinnakihis, kust just merelinnud toitu püüavad. Kuid prügi võib jõuda linnu organismi ka kaudselt: näiteks merelindudele toiduks olevate kalade kaudu, kes mikroplasti neelavad. Kui neelatud prügi on väike, võib see seedesüsteemi läbida lindu kahjustamata. Sageli aga takistab prügi loodusliku toidu liikumist sooltes, mistõttu tekivad ummistused ja lind ei saa energiat. Sel juhul ähvardavad lindu sõltuvalt prügist sisemised vigastused, põletikud või mürgistus. Arvatakse, et aastaks 2050 on mereprügist, mida aastas jõuab ookeanidesse 4,8–12,7 miljonit tonni, suuremal või vähemal määral mõjutatud 99% merelindudest.

Läänemeri ei ole ookean, kuid prügi on ka siin. Esimese Läänemerel talvitavate merelindude prügiuuringu tulemused selgusid mõne aasta eest ning tegu oli esimese uuringuga, mis sedastas aulide prügisöömise.

Leedu rannikul kalavõrkudes uppunud 524 linnu lahkamisel ilmnes, et prügi olid söönud 2,1% lindudest. Kuuest teadlaste lahkamislauale jõudnud linnuliigist kolm olid prügist puutumata: must- ja tõmmuvaeras (Melanitta nigra ja M. fusca) ning tuttpütt (Podiceps cristatus). Kuid prügi leiti auli (Clangula hyemalis), punakurk-kauri (Gavia stellata) ja lõunatirgu (Uria aalge) laipade seedeelunditest. Enim leidus prügi just aulides: neist oli prügi söönud 5%, kauridest aga 4,5% ja lõunatirkudest 3,0%. Sealjuures oli üks punakurk-kaur neelanud õhukese plasthelbe ning lõunatirk tüki elektrijuhtme isolatsioonist. Kuna punakurk-kaur ja lõunatirk olid valimis esindatud vaid ühe prügi söönud linnuga, ei saa nende liikide kohta kaugeleulatuvaid järeldusi teha.

Aulidest leitu oli valdavalt plast – mikro- ja vahtplast, plasttükid, sigaretifilter –, kuid leidus ka metalli (õngekonksud) ja toidujäätmeid (kirsikivid). Vaerastest prügi ei leitud, kuigi nad moodustasid uuritud lindudest poole. Ilmselt on see tingitud nende toitumisest, sest nemad söövad põhjaloomastikku. Aulide toitumine on aga mitmekülgsem – lisaks põhjaloomastikule söövad nad võimalusel ka kalu ja selle käigus satub nende teele ka ulpiv prügi. Isased ja emased aulid prügi söömises ei erinenud, kuid märkimisväärne oli, et noortest aulidest leiti prügi viis korda sagedamini kui vanalindudest (3,2% vs 15,4%). Põhjus on ilmselt kogenematuses, sest noorlinnud on talvitamisaladel esmakordselt.

Uuringu autorid leiavad, et prügireostus, mis mõjutab just laiema toiduvalikuga merelinde, on seni tähelepanuta jäänud. Arvestades lindude arvukuse langust Läänemerel, tuleks ka mereprügisse hakata tõsiselt suhtuma.

Kuula teadusuudist Vikerraadio saatest “Ökoskoop” (algab 42:29).

Morkūnas J, Biveinytė V, Balčiūnas A, Morkūnė R (2021). The broader isotopic niche of Long-tailed Duck Clangula hyemalis implies a higher risk of ingesting plastic and non-plastic debris than for other diving seabirds. Marine Pollution Bulletin 173: 113065, https://doi.org/10.1016/j.marpolbul.2021.113065

Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.