Järjest enam on tõendeid, et veealune müra häirib mereimetajaid, kes hakkavad mürarohkeid piirkondi vältima. Kuid ka lindudest, kelle meeled on kohastunud eluks omas keskkonnas – reeglina õhus – veedavad paljud liigid toitu otsides aega vee all. Kuidas laevad ja näiteks ehitustööd sukelduvat lindu häirivad? Mida lind vee all kuuleb? Kas üldse kuuleb?

Õhus kuuleb enamik linde helisid, mille sagedus on alla 10 kHz-i, peamiselt vahemikus 1–4 kHz-i. Sukellinde uurides on teada saadud, et vee all kuulevad mitmed linnud helisid sagedusel 1–3 kHz – nendeks on näiteks lõunatirk (Uria aalge), lunn (Fratercula arctica), kormoran (Phalacrocorax carbo), prillvaeras (Melanitta perspicillata), ameerika tõmmuvaeras (Melanitta deglandi), ida-tõmmuvaeras (Melanitta americana), väike-merivart (Aythya affinis), kärestikuaul (Histrionicus histrionicus), valgepõsk-händpart (Oxyura jamaicensis), hahk (Somateria mollissima), punakurk-kaur (Gavia stellata) ja suula (Morus bassanus).

Looduses on keeruline linnu veealust kuulmisvõimet kindlaks teha, sest vaja on erivarustust ja koostööalteid linde, kuid laboris kasvatatud linde basseinis uurides on see võimalik. Just sellises tehiskeskkonnas USA teadlased vastust haha, prillvaera ja auli (Clangula hyemalis) kuulmist uurisid, tehes esmalt lindudega käitumiskatseid ning analüüsides seejärel lindude ajus toimuvat elektrooniliste abivahenditega.

Käitumiskatseteks treeniti linde reageerima stiimulile: lind õppis selgeks, et vee all heli kuuldes ja seejärel veealust lülitit nokkides avaneb veepinnal klapp, mille all on söögipala. Uuringusse pääsesid vaid linnud, kes läbisid katse rohkem kui 80%-lise eduga. Seejärel muutsid teadlased veealuse heli sagedust ja jälgisid, kuidas lind ülesandega hakkama sai. Oluline on, et erineva sagedusega helisid mängiti lindudel juhuslikult, välistamaks linnu oskus õppida selgeks helide järjekord, ning tagamaks reageerimine tõesti ainult siis, kui kuuleb vee all heli. Nii saadi teada auli kuulmisvahemik, kuid tulemusi kontrolliti kahe linnu pähe asetatud anduriga, mis registreerisid kuulmisega seotud signaale linnu ajus.

Aul. Foto: Merike Valdlo (eElurikkus)

Uuritud liikide reageerimine sõltus helisagedusest – vee all kuulsid linnud helisid vahemikus 1–3 kHz. Käitumiskatsed ja anduritega registreeritu näitasid, et prillvaeraste kuulmine oli tundlikuim 1 kHz-i juures; haha käitumiskatsetes mõõdetud kuulmistundlikkus jäi vahemikku 1–3 kHz. Auli käitumiskatsed näitasid suurimat tundlikkust sagedusel 2,96 kHz-i, anduritega mõõdeti neil aga suurim kuulmistundlikkus 2,0 kHz-i juures. Mis sellist erinevust põhjustab, tuleb vähemalt auli puhul veel uurida.

Aga mis on inimesel teadmisest auli veealuse kuulmise kohta kasu? Sõltuvalt kohast ähvardavad vee all lindu erinevad inimtekkelised ohud: laevad, ehitised, seismoloogilised uuringud, kalavõrgud. Tõenäoliselt suurim ja ajas enim sagenenud oht nimetatutest on kalanduse ja mereloomade konflikti üks väljund kaaspüük – kalavõrkudes hukkub igal aastal sadu tuhandeid linde, Atlandi ja Vaiksel ookeanil ning Läänemerel nakkevõrkudes aastas üle 400 000 linnu, mistõttu on oluline teada, kuidas linde püügipiirkonnast eemale hoida. Uuringust lähtuvalt teame, et auli ja teiste sukelpartide peletamiseks on vaja veealuseid seadmeid, mis töötavad sagedusel 2–3 kHz-i. Mitmed imetajate peletamiseks mõeldud seadmed selleks aga ei sobi, kuna töötatavad sagedusel 3 kHz-i, mis on lindude kuulmislae piiril või üle selle.

Me ei tea päris täpselt, kui oluline on veealune helimaastik linnule, kuid võime eeldada, et erinevad sonarid (madalsageduslikud <1 kHz-i, kesksagedusel 1–10 kHz-i), väikesed mootorpaadid (1–5 kHz-i), vaiade rammimine merepõhja (0,01–1 kHz-i), gaasi ja nafta puurimine (0,01–10 kHz-i) võivad linde häirida, sest kõigist neist levivad vee alla helid, mida kuulevad ka linnud.

Põhjapanevaid järeldusi kirjeldatud uuringust teadlased tegema ei kiirusta, sest basseinis puudusid looduses kuulmist segavad helid ja tõkked (näiteks laine ja tuule müra, teiste loomade helid, ka tehishelid, mis summutavad või varjutavad looduslikke helisid); kuulmine võib sõltuda ka vee sügavusest (seevastu katsebassein oli üsna madal). Siiski heidavad tulemused olulist valgust auli veealusele helipildile ja sellele, kuidas linnud vee all helisid kasutavad.

P. S. On põhjust arvata, et linnule on veealused helisignaalid olulised orienteerumisel ja toitumisel. Varasematest uuringutest on teada, et kuning- (Aptenodytes patagonicus), tutt- (Eudyptes chrysolophus) ja eeselpingviinid (Pygoscelis papua) häälitsevad, kui jahivad vee all saaki. Aulid ja vaerad aga eelistavad toituda merekaridel või madalikel, kus elavad merekarbid. Sellised riffielupaigad tekitavad vee all heli sagedusel 2–10 kHz-i, mis on kõrgema sagedusega, kui liivase või mudase merepõhja tekitatud heli. Seega ei ole välistatud, et aulid ja vaerad võivad vee all kuulda, kus on parimad toitumiskohad.

Kuula teadusuudist Vikerraadio saatest “Ökoskoop” (algab 46:46).

McGrew KA, Crowell SE, Fiely JL, Berlin AM, Olsen GH, James J, Hopkins H, Williams CK (2022). Underwater hearing in sea ducks with applications for reducing gillnet bycatch through acoustic deterrence. Journal of Experimental Biology 225: jeb243953, https://doi.org/10.1242/jeb.243953

Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.