Läänemerel talvitav aul on juunikuuks Siberi tundrasse pesitsema jõudnud või kohe-kohe jõudmas. Asurkonna püsimise tagab sealne edukas sigimine, kuid auli arvukus on kahanemas. Arvukuse kõikumist on märgatud ka varem, näiteks langes Soomes Söderskari vaatlusjaamas 1940. ja 1950. aastatel talvitavate aulide arvukus 90%. Teise maailmasõja ajal peeti languse põhjuseks naftareostust, kuid siis asurkond taastus. Sajandivahetusest alates on auli arvukus taas vähenemas: läbirändajaid on vaid kolmandik edukaimate aegadega võrreldes ja Läänemerel talvitavate aulide arv on langenud 4,3 miljonilt 1,5 miljonini.

Auli arvukuse hindamist mõjutab üllatuslik tegur, mida sageli ei arvestata – selleks on loenduspunktis puhuvate tuulte suund. Söderskari vaatluspunktis loendatud auli arvukuseandmed sõltusid suuresti just valdavast tuulesuunast. Seega on loendusandmete tõlgendusel oluline teada ja arvestada tuule suunda.

Auli arvukuse languse ühene põhjus ei ole teada, kuid siiski aitavad kogunenud andmed heita valgust sigimisedu saladustele. Mitme Arktikas elava looma – näiteks lemmingu – arvukus kõigub tsükliliselt, saavutades maksimumi teatud aastate järel; lemmingutel on see iga 3–5 aasta järel. Lemming on väike näriline, hamstri sugulane, kes on mitme arktilise looma, sh ka linnu, sigimisedu võti. Aul on veelind ja lemminguid ei söö, kuid röövtoiduliste lindude pesitsusedu järgib lemmingute arvukuskõverat. Nii lõikavad lemminguohtrusest kasu ännid ja röövlinnud ning loomulikult polaarrebane (Vulpes lagopus). Polaarrebane on auli ja lemmingit ühendav lüli, sest kui lemminguid on vähe, otsib polaarrebane lisatoitu – selleks sobivad talle auli munad ja pojad.

Siberi lemming (Lemmus sibiricus).

Auli sigimisedu ja lemmingute arvukuse seost lähemalt uurisid Soome ning Taani teadlased. Auli sigimisedu hinnati sügisel ja talvel kütitud noorte ning vanade emaste aulide suhte põhjal: sulestik on neil sarnane ja jahimehele keeruline eristada, küll aga oskab noor- ja vanalindudel vahet teha spetsialist. Noorlindude ja vanalindudega arvu suhe näitab, kuidas möödus sigimine – kui kütitute hulgas on palju noori, oli sigimine edukas ja rebased aule ei kimbutanud; kui aga noorlinde oli jahisaagi hulgas vähe, on see märk pesitsuse luhtumisest. Teadlased arvestasid uuringus ka keskkonnaoludega, sest on teada, et Arktilistel aladel on kliimasoojenemisest tingitud mõju keskmisest tugevam ja võib mõjutada ka auli sigimist.

Uuritud aulid pesitsesid Siberis Jamali ja Taimõri poolsaare piirkonnas. Sealsete lemmingute arvukus on oluliselt kahanenud ligikaudu kolm korda ning arvukuse eelpool kirjeldatud kolmeaastane tsükkel katkes 1994. aastal. Uuringu käigus kogutus andmed viitasid, et nii, nagu lemmingute vähenemise üks oluline põhjus on kliima muutumine, seostus ka auli sigimisedu kliimaga. Kui pesitsusala kevadsuvi oli külm ja sajune, jõudis Läänemerele tagasi vähem noore aule. Sooja talve järgselt oli aulil küll vähem poegi, kuid see mõju avaldus alles kolmeaastase hilinemisega, mis kinnitab bioloogiliste protsesside pikka peiteaega. Noorlindude rohkus ehk sigimisedu seostus ka lemmingute arvukusega: mida vähem oli lemminguid, seda vähem talvitas Läänemerel noori aule.

Seega, kuigi aul lemmingut ei söö, mõjutab lemming läbi polaarrebase auli pesitsust. Lemming ja polaarrebane on aga vaid pool auli arvukusmuudu võrrandist, teine pool sellest on Läänemerre jõudev põllumajandusreostus ning selle mõju.

Kuula teadusuudist Vikerraadio saatest “Ökoskoop” (algab 44:25).

Rintala J, Hario M, Laursen K, Møller AP (2022). Large-scale changes in marine and terrestrial environments drive the population dynamics of long-tailed ducks breeding in Siberia. Scientific Reports 12: 12355, https://doi.org/10.1038/s41598-022-16166-7

Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.