Merelindude hukkumine kalapüügivahendites ehk kaaspüük on üleilmne probleem, mida seni lahendada ei ole suudetud. Hinnanguliselt hukkub aastas kalavõrkudes ligikaudu 400 000 merelindu, sest kalurid püüavad sageli samas piirkonnas merepõhjas molluskitest toituvate lindudega. Sukeldudes takerduvad linnud võrku ja upuvad.

Kalavõrkudel on soovitatud kasutada LED-lampe, kuid veenvaid tõendeid linde peletavast mõjust seni ei ole. Mõnel puhul on täheldatud hoopis aulide uppumise sagenemist, mis viitab pigem tulede meelitavale mõjule. Kuna Läänemere vesi ei ole hea läbipaistvusega, ei pruugi kuigi tõhusad olla ka veealused visuaalsed peletusvahendid.

Veepealsed peletid võiks aga linde ohtlikust piirkonnast eemal hoida. Aedades kasutatakse marjasaagi lindude – näiteks kuldnokkade, rästaste – eest kaitsmiseks suurte silmadega palle. Suurte silmade peletav mõju tugineb evolutsioonilisele hirmusignaalile: suuri silmi nähes pagevad paljud loomad: linnud, kahepaiksed ja primaadid, samuti selgrootud. Linnule mõjuvad suured silmad siiski tugevama hirmussignaalina kui teistele loomadele. Äkki aitaks merel aule eemale hoida ka suured, võrgupoile kinnitatud hirmutavad silmad?

Saaremaal Küdema lahes uuriti just sellist peletamisviisi. Võrgupoi otsa kinnitati tuules pöörlev plaat, millele joonistati suured ümmargused silmad: tegu oli prototüübiga, mida teadaolevalt ei ole varem katsetatud. Mustvalged 15 cm diameetriga silmad peaksid seniste teadmiste kohaselt sukelpartidele näha olema 80 meetri ja hämaras 40 meetri kauguselt. Tuules pöörlev plaat võiks hirmutavat mõju suurendada veelgi.

Võrgupoidele kinnitatud silmade läheduses askeldavate lindude arvukust võrreldi alaga, kus olid tavalised võrgupoid. Uuringu jooksul loendati 11 118 merelindu, neist 91,4% olid aulid (Clangula hyemalis). Auli arvukus vähenes silmadega poidest 50 meetri raadiuses 20–30%. 50 meetrit on oluline vahemaa, sest linnu sukeldumise ja pinnaletõusu vahemaa on harva üle 50 meetri. Auli kohta täpset sukeldumisteavet ei ole, kuid võib arvata, et nad ei läbi horisontaalselt vee all üle 30 meetri, mistõttu võib aulile ohutuks tsooniks pidada 50 meetrit võrgupoist.

Võib arvata, et tegu oli just silmadest tingitud aulide arvukuse vähenemisega, sest võrdlusalade tingimused olid sarnased. Uuring ei tuvastanud, et aulid oleksid silmad kohe meelde jätnud, sest pärast silmadega poide eemaldamist olid nad peagi samas paigas toitumas, kuid aja jooksul täheldati siiski silmadega harjumist. Kuigi kogutud andmed on napid ning vaja oleks täpsustavaid ja pikemaajalisi uuringuid, näitavad esialgsed tulemused, et silmadega võrgupoid võivad kaaspüüki vähendada. Eriti, kui seda kombineeritaks teiste ennetusmeetmetega.

Läänemerel hukkub kaaspüügis 22 000 auli aastas, mis tähendab, et silmadega poid võiks säästa mitme tuhande auli elu. Seejuures on oluline märkida, et pärast poide eemaldamist ei hakanud aulid piirkonda vältima, vaid harjusid silmadega pikema aja jooksul. Arvestades, et nakkevõrk on meres maksimaalselt päeva või kaks, kuid uuringus täheldati harjumist 25 päeva pärast, on harjumine siiski ebatõenäoline.

Omaette küsimus on, kui eetiline on linde toitumisalalt hirmutada. Tuleb meeles pidada, et pärast poide eemaldamist aulide arvukusalal isegi kasvas. Seega võiks hirmutavad silmadega võrgupoid olla kalurile vastuvõetav ennetusmeede, sest veepealsed vahendid ei mõjuta otseselt kalasaaki ega eelda võrkudele lisaseadmete panemist. Kõige tõhusam meetod kaaspüügi vähendamiseks on siiski ajutine püügipiirang linnurohketel aladel. See ei ole aga populaarne kalurite seas, sest piirang tähendab kasumi vähenemist ning on tõhus vaid oludes, kus andmed lindude olemasolust või liikumisest on täpsed.

Rouxel Y, Crawford R, Cleasby IR, Kibel P, Owen E, Volke V, Schnell AK, Oppel S (2021). Buoys with looming eyes deter seaducks and could potentially reduce seabird bycatch in gillnets. Royal Society Open Science 8: 210225, http://doi.org/10.1098/rsos.210225

Kuula teadusuudist Vikerraadio saatest “Ökoskoop” (algab 44:08).

Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.