Aul nagu ka paljud teised arktilised veelinnud on merekeskkonna indikaatorliik, kes aitab peegeldada Läänemere seisundit. Kuigi avameri moodustab Eesti looduskeskkonnast väga suure osa, on varasemate aasta lindude hulgas olnud merelinde vaid kaks korda – luiged (2007) ja tuttpütt (2020). See on ka üheks pealmiseks põhjuseks, miks Eesti Ornitoloogiaühing just auli tänavuse aasta linnuks valis.

Kui võrrelda Eestis kohatavaid arktilisi veelinde, siis eristub aul neist selgelt. Aul on eranditult Läänemerel talvitav liik, kes veedab siin suurema aja oma aastaringist ehk ligikaudu kaheksa kuud aastas. Aulile pööratakse suur tähelepanu ka rahvusvaheliselt, kuna liigi arvukus maailmas langeb hoogsalt ja selle peatumist ei ole hetkel näha. Seetõttu on aul lisatud ülemaailmselt ohustatud linnuliikide nimekirja ning kantud IUCN-i punasesse nimekirja ohualti liigina. Auli kaitseks koostati juba aastaid tagasi rahvusvaheline auli kaitse tegevuskava, mis hõlmab Lääne-Siberi ja Põhja-Euroopa ning Gröönimaa ja Islandi asurkondade kaitset (Cranswick, P.A., 2015).

Üldiseloomustus

Aul (Clangula hyemalis) on hakisuurune sukelpart, kelle sulestiku värvus sõltub aastaajast ja linnu soost. Isaslinnu tunneb ära niitjalt pikenenud keskmiste sabasulgede järgi, mida võib õigusega pidada liigi isaslinnu diagnostiliseks tunnuseks. Ka on puhkesulestikus isaslinnul pea ja kael valged ning põsel iseloomulik pruun laik. Tavaliselt näeme Eesti vetes sellise sulestikuga linde askeldamas talvisel ajal, kuid kevade poole ei ole haruldased ka tavapärasest tunduvalt tumedamas suvesulestikus linnud. Emaslinnu sulestik on isenditi väga erinev ning noorlindude ja erinevates sulgimisastmetes lindude määramine ei ole kerge.

Talverüüs isane auli vanalind. Foto: Uku Paal

Suvesulestikus auli emaslind (ilmselt 2a). Foto: Uku Paal

Auli esimese aasta isaslind. Foto: Uku Paal

Auli isaslind suvesulestikus. Foto: Uku Paal

Auli tiivad on üsna kitsad ja teravatipulised ning üleni tumedad. Tiivalöögid on kiired ning lend sujuv. Aule iseloomustab kõlav ja meloodiline laul, mis on just rannarahvale tuttav – ah-aa-aulik, ah-aa-aulik. Kohalolust annab aul oma kõlava lauluga teada jaanuari keskpaigas, kui algab aulide pulmamäng.

Nii nagu nimi aul, on ka tema rahvapärased nimed alguse saanud linnu omapärase häälitsuse järgi. Üks enim levinud auli rahvapäraseid nimetusi on kõvakael, mis tuleb otseselt tema häälest “kõva kaula” (Hiiemäe 2016). Märt Mäger kirjutab: “Auli häälitsemist võib enam või vähem selgesti ära tunda nimetustes nagu aul, haul, oul, aulis, aulik, aur, haakaul, kaul, aavik ja aulibe. Peipsi kandis hüütakse aga auli jääpardiks (Mäger 1994).”

Auli emane noorlind (2a) ja isaslind lennus. Foto: Uku Paal

Sukelpardile omaselt hangib aul toitu sukeldudes veekogude põhjast – seepärast nimetatakse teda bentosetoiduliseks veelinnuks. Auli toiduks on peamiselt koorikloomad ja limused, mida ta oma väikese ning lühikese nokaga hangib, kuid ära ei põlga ta ka väikeseid möödaujuvaid kalu. Nii nagu kõikidel põhjast toituvatele veelindudele on ka aulile oluline veekogu sügavus, mis seab kindlad piirid toidu hankimisele. Kuigi aulid on võimelised sukelduma kuni 60 meetri sügavusele, eelistavad nad siiski toitumisaladena oluliselt madalamaid merealasid ehk meremadalikke.

Toiduotsingul aulid: Foto: Uku Paal

Loe lisaks:

• Hiiemäe, M. (2016). Väike linnuraamat rahvapärimusest. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 27-28.
• Mäger, M. (1994). Linnud rahva keeles ja meeles. Tallinn, Koolibri. 268-269.
• Ellermaa, M., Linden, A. (2020). Sügisränne Põõsaspeal 2019. aastal. Hirundo 2020, 33 (1), lk 1–29.
• Elts, J.; Leito, A.; Leivits, A.; Luigujõe, L.; Nellis, R.; Ots, M.; Tammekänd, I. ja Väli, Ü.; (2019). Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo 2019 32 (1) 1-39.
• Härms, M. (1927). Eesti linnustik. Kodumaa lindude määramise tabelid. Süstemaatiline ülevaade ja elu-olu kirjeldus. K./Ü. “Loodus”, Tartus. Lk 218.
• Kontkanen, H. (1995). Visual observations of the spring migration of arctic waterfowl along the western coast of Estonia in 1993. – IWRB Seaduck Research Group Bulletin No5, November 1995, p. 19–24.
• Luigujõe, L., Auniņš, A. 2016. Talvitavate veelindude rahvusvaheline lennuloendus – 2016. Seirearuanne. Eesti Maaülikool, Tartu-Riia, 85 lk.
• Luigujõe, L., Auniņš, A. 2021. Talvitavate veelindude rahvusvaheline lennuloendus – 2021. Seirearuanne. Eesti Maaülikool, Tartu-Riia, 80 lk.
• Pettay, T. (ed.) (1998). Lintuhavaintoja Virossa 1990–1997. Viron lintuseura – Estonian Birding Society r.y., Helsinki.
• Rusanen, P. (1995). Observations of arctic waterfowl migration from Puhtu, on the western coast of Estonia in May 1992. – IWRB Seaduck Research Group Bulletin No5, November 1995, p. 14–18.
• Wetlands International (2002). Waterbird Population Estimates. Third Edition, Wetlands International Global Series No. 12, Wageningen, The Netherlands.
• Wetlands International (2018). Warterbird Population Portal.
• Desholm, M., Kahlert, J. (2005). Avian collision risk at an offshore wind farm. Biology Letters, 1, 296-298.
• International Single Species Action Plan for the Conservation of the Long-tailed Duck.
• IUCN Punane nimestik.
• BirdLife Data Zone.
• IUCN SSC Duck Specialist Group.
• Trends of Long-tailed Duck.

Levik maailmas

Aul on tsirkumpolaarne linnuliik, kes pesitseb arktilises tundras ning talvitab põhja-poolkera parasvöötme meredel. Auli levila on jagatud nelja asurkonda: Põhja-Ameerika asurkond (1 000 000 isendit), Ida-Aasia asurkond (700 000 isendit), Gröönimaa ja Islandi asurkond (100 000 isendit) ja meie, Lääne-Siberi ja Põhja-Euroopa asurkond (1 600 000 isendit). Kõikides asurkondades kokku on viimase 20 aasta jooksul auli arvukus langenud ligikaudu 45%, neist kõige rohkem Lääne-Siberi ja Põhja-Euroopa asurkonnas. Seal on aulide arvukus kahanenud 4 600 000 isendilt 1 600 000 isendini, mis teeb populatsiooni languseks koguni 65% (Wetlands International 2002; Wetlands International 2018).

Aulide levik maailmas asurkondade kaupa. Pilt: Leho Luigujõe (BirdLife Internationali järgi)

Levik Eestis

Mihkel Härms kirjutab oma raamatus: “Aul meil ei pesitse, ta riivab meie maad rändel. Kevadel toimub ülelend peamiselt mere kaudu. Aprilli lõpul ilmuvad esiti vähemad salgad, vähehaaval rohkema-arvulised, mis ühinevad esimestega määratusuurteks parvedeks ja teotsevad merelahtedes. Need parved lahkuvad maikuu lõpu poole; mõned üksikud jäävad maha ning elutsevad kogu suve merel, ranniku läheduses. Oktoobri alul algab aulide tagasilend, nüüd nähakse neid rohkel arvul peale mereranna ka meie suuremal veekogul – Peipsil.” (Härms 1927)

Eestis saame auli arvukust hinnata vaid rahvusvahelise kesktalvise veelindude loenduse andmete ning viimastel aastatel ka avamere lennuloenduste põhjal. Sõltuvalt talve karmusest jääb Eestis pesitsevate aulide talvine arvukus 100 000 ja 500 000 vahele (Elts et al 2019).

Aulide tihedus isendites ühel ruutkilomeeril 2016. aasta talvel (Luigujõe & Aunins 2016). Valged alad loendusalal on jää

Aulide tihedus isendites ühel ruutkilomeetril 2021. aasta talvel (Luigujõe & Aunins 2021). Hallid alad loendusalal on jää

Kus auli näha saab?

Aul on levinud kõikjal Eesti rannikuvetes. Kuigi enamus aule toitub avamere madalikel, askeldab neid suhteliselt palju ka ranniku lähedal. Head aulivaatluskohad asuvad Saaremaa ja Hiiumaa jäävabal rannikul, eriti lähedale lasevad linnud aga suurte sadamate läheduses. Seal on neid ka hea vaadelda ja pildistada.

Eesti on üks Euroopa parimaid kohti aulide rände jälgimiseks, milleks sobivad hästi poolsaarte tipud ning kitsad väinad. Parim aeg ja koht kevadise rände jälgimiseks on mai esimene pool Virtsu tuletorni juures. Suursugusemat vaatepilti kui aulide kevadine massränne Suurel väinal on raske ette kujutada. Näiteks loendati 1993. aasta kevadisel rändevaatlustel Puhtu poolsaarel 1 600 000 Suurt väina läbivat auli, mis moodustas siis ligikaudu 40% rändetee asurkonnast (Kotkanen 1995; Rusanen 1995; Pettay 1998). Teine väärt koht aulide rände jälgimiseks on Põõsaspea neem, kust lendab sügishooajal mööda enamus Läänemerel talvitavast auli asurkonnast ning kus tihti on vaatlusarvud samuti väga suured: näiteks 2004. aastal 430 700 isendit, 2009. aastal 311 000 isendit, 2014. aastal 283 000 isendit ja 2019. aastal 339 000 isendit (Ellermaa ja Linden 2020).

Rändel auliparv. Foto: Uku Paal

Auliparv Apollo madalikul. Foto: Tarvo Valker

Avamere tuulepargid

Aulid on mere põhjast toituvad ehk bentosetoidulised veelinnud, kelle toitumisalad asuvad kas ranniku lähedal või kaugematel meremadalikel. Seetõttu piirab toidu kättesaadavust eelkõige sügavus, mis tavaliselt ei ületa 20–30 meetrit, ning talvel ka rannikulähedane jääkate näiteks Väinamerel. Kuna Eestis madalikest puudus ei ole, siis jätkub siin aulile häid toitumisalasid küllaga. See on ka põhjus, miks on aul võrreldes naabrite Läti ja Soomega Eestis arvukas veelind.

Viimasel kümnendil räägitakse üha enam fossiilsetelt kütustelt üleminekust taastuvatele energiaallikatele. Üheks taastuvaks energiaallikaks on tuuleenergia, milleks rajatavad avamere tuulepargid kavandatakse enamasti just meremadalikele – sealne madal veesügavus kergendab oluliselt parkide ehitust ja vähendab ka selle maksumust. Paraku kattuvad need alad aulide peatuskohtadega, mistõttu on vastuolu kerge tulema.
Läänemerel talvitavatele ja läbirändavatele arktilistele veelindudele, sealhulgas aulidele, kätkevad tuulepargid tegelikult kahte suurt ohtu. Esimene neist on tuulepargis olevate tuulikute vahelise mereala täielik hülgamine ja sellega kaasneva toitumisala kaotamine.

Tuulepark ja seda teenindavad laevad Šotimaa rannikul. Foto: Leho Lugujõe

Teine oluline ohutegur on rändetakistus – paljude radarvaatluste tulemusel on tõestatud, et rändavad veelinnud väldivad peaaegu täielikult tuuleparkidesse sisenemist. Nende kahe ohu leevendamiseks on vaid kaks võimalust: avamere tuuleparke planeerides tuleb arvestada veelindudele tähtsate peatuspaikadega, paigutades need vähem veelinnurikastele madalikele, ning pidada silmas lindude põhilisi rändekoridore. Kuna Eesti asub Ida-Atlandi rändeteel, on eriti oluline just viimane tingimus.

Töötava tuulepargi mõju rändavatele ning peatuvatele veelindudele. Allikas: Desholm ja Kahlert 2005

Merereostus

Alahinnata ei tohi arktiliste veelindude, sealhulgas auli, arvukuse kahanemisel ka merereostust. Suured õlikatastroofid, mis juhtuvad küll harva, tapavad siiski väga suurel hulgal veelinde – näiteks 2006. aasta kevadel hukkus Nõva rannikul kümneid tuhandeid veelinde.

Kuid teine ja tihti palju tõsisem reostusoht seisneb väikestes ning arvukates õlilaikudes. Need tekivad enamasti pilsivee merre laskmisega, mida Läänemerel seilavad laevad salaja teevad. Sellised väikesed õlilaigud kujutavad veelindudele äärmiselt suurt ohtu – piisab vaid väikesest õlitilgast veelinnu sulestikul, kui sulestik kaotab vettpidavuse ja linnu alussulestik märgub. Tihti lõpeb see veelinnu hukkumisega. Tavaliselt osutavad sellisele õlireostusele veest välja tulnud veelinnud, eriti aulid.

2006. aastal Nõva rannikul hukkunud õlised aulid. Foto: Leho Luigujõe

Läänemerel registreeritud õlilaigud ajavahemikus 1998–2004. Allikas: Helkom 2004

Õlilaikudest annavad märku veepinnale olevale õlile kleepunud linnusuled. Foto: Leho Luigujõe

Õliga reostunud isane sügissulestikus aul. Foto: Uku Paal

Kaaspüük

Üha enam on hakatud tähelepanu pöörama ka kalapüügist tulenevale ohule – kaaspüügile. Mitmel pool peetakse seda koguni peamiseks veelinde varitsevaks ohuks. Võib arvata, et kaaspüügil on lihtne silma peal hoida – tuleb vaid võrkudesse takerdunud linnud registreerida ja nendest teada anda –, kuid andmed, mida kalameestelt oodatakse, on kalapüügi linnurikastes kohtades piiramise kartuses visad tulema. Mitmed uuringud näitavad, et ametliku statistika ja tegelikkuse vahel on suured käärid ning võrkudest leitud lindude arv võib erineda sadades kordades.

Kaaspüügi vähendamiseks on püütud leida mitmesuguseid viise, millest üks on võrkude nähtavaks tegemine veelindudele. Selleks kasutatakse valgeid, võrgulinale kinnitatavaid märgiseid. Siiski on selgunud, et parima tulemuse kaaspüügi vähendamiseks annab linnurikastes kohtades kalapüügi vältimine, mis omakorda on tihedalt seotud aastaajaga. Kui nendest soovitustest kinni pidada, on võimalik kindlasti ka kaaspüüki vähendada, kuid paraku mitte täielikult vältida.

Kaaspüügil võrku sattunud aul. Kui õigel ajal jaole saada, võib päästa nii mõnegi linnu elu, kuid enamusel juhtudel kahjuks nii hästi ei lähe. Foto: Lauri Lilleoks