Suurte ümarate tiibadega kogukas röövlind, üldmulje hiireviu sarnane, kuid saledam.
Tiivad ja saba pikad (saba pikkus on võrdne tiiva laiusega), kael sale ja pea väike.
Vanalindudel kontrastselt erkkollased silmad.
Erinevalt hiireviust on vanalindude sood eristatavad - isaslinnud on pealt hallikaspruunid, alt heledamad, peasulestik sinakas-hallikas, ja üldiselt heledad tiivad on ääristatud kontrastse tumeda servaga (eriti hoosulgede tipud e “sõrmed”). Emaslindude üldmulje on tumedam, peasulestik on peamiselt pruun, alatiibade vöödistus on tihedam, “sõrmed” vähemkontrastsed.
Noorlindude välimus on väga varieeruv peaaegu valgetest kuni tumepruunide isenditeni.
Pikkus 52-59 cm ja siruulatus 113-135 cm.
Herilaseviu häälitsust saab kirjeldada kui kaebliku tooniga pikka vilet “pii-lo” või "klüüi-e".
Staatus, levik ja arvukus
Eestis pesitseja ja läbirändaja.
Pesitsusaegne arvukus 900-1300 paari, pesitseb ühtlaselt kogu Eestis, sh suurematel saartel.
Kuulub III kaitsekategooriasse.
Euroopas pesitseb ca 110000-160000 paari.
Nimed
Maailma keeltes tuntud ka kui Pernis apivorus (ladina), European honey buzzard (inglise), Mehiläishaukka (soome), Ķīķis (läti), Bondrée apivore (prantsuse), Wespenbussard (saksa), Осоед (vene), Bivråk (rootsi), yo-roppahachikuma (jaapani).
Varjulise eluviisiga ja võrdlemisi vähetuntud linnuliigil on rahvasuus hiireviust oluliselt vähem nimesid: vaapsikuviu, herilasekull, konnakull ja võõrkeelsete sugemetega herilasepusard.
Herilaseviu aastaring
Kaugrändurina talvitab ta troopilises Lääne-Aafrikas. 2. kalendriaasta herilaseviud veel ei pesitse ja seetõttu jäävad nad enamasti talvitusaladele ning rändavad tagasi pesitsusaladele alles 3. kalendriaasta kevadel.
Herilaseviu jõuab Eestisse siis kui lumi on sulanud ja suur kevad juba käes - muidu jääb ta nälga. Seepärast nähaksegi esimesi herilaseviusid alles aprilli lõpus, peamiselt aga siiski mais.
Herilaseviu talvituspaik ja hiline saabumine on põhjustatud tema eriskummalisest toitumisest. Menüü koosneb viusuuruse linnu kohta ootamatult herilase- või kimalasevastsetest (Eestis näiteks maa-, karu-, põld- ja metsakimalane), täiendavalt väiksematest kahepaiksetest (eriti konnadest) ja ka linnupoegadest.
Erinevalt rohumaade kohal tiirutavast ja postil, liinil või puul hiiri passivast hiireviust on herilaseviu jahistrateegia pisut erinev - peamiselt metsavälude ja raiesmike servades jälgib ta herilaste ja kimalaste liikumist, selgitab välja nende pesade asukohad ning kraabib pesad oma tugevate jalgadega maast välja. Nõelamise kaitseks on herilaseviu peasulestik erakordselt tihe.
Pesapaigale saabudes kohendatakse üles või ehitatakse uus pesa, mis asub leht- või segametsas. Pesa ei asu nii tüüpiliselt metsa servas nagu hiireviul ja võib olla hoopis metsa keskosas, samas aga päris tee või sihi ääres.
Herilaseviu pesa asub tihti kuusel, muudel juhtudel enamasti lehtpuudel ja on hiireviu pesast madalam oksakuhil, mis on kevadel asustatuse märgiks kaunistatud lehtpuude okstega.
Pessa munetakse enamasti kaks muna, kuid vihmasel ja jahedal suvel, mil herilasi ja kimalasi on vähe, võib pesitsemine ebaõnnestuda.
Poegade koorudes toovad vanalinnud pessa terveid herilasepesi koos kärgedega. Tühjaks nokitud kärgi võib tihti leida ka pesa alt maast ja nii on lihtne tuvastada pesa omanikku.
Suured kuid veel lennuvõimetud pesapojad võivad instinktiivselt kraapimisliigutusi tehes pesa oluliselt lõhkuda.
Omapärase menüü tõttu hiliskevadiseks ajastatud pesitsemise alguse tõttu lennuvõimestuvad noored herilaseviud ühtede hilisemastena Eesti lindude hulgas alles augustis. Siis võib noori eluavastajaid kohata ka väljaspool tavapäraseid kohti, näiteks aedades ja linnades.
Pikale sügisrändele asutatakse end augusti lõpus ja viimaseid herilaseviusid võib kohata oktoobri alguses.
