Parematele toitumisaladele jõudmise eest maksab öösorr oma tervisega

Marko Mägi, Tartu Ülikool, ökoloogia ja maateaduste instituut, linnuökoloogia teadur

Sarnaselt paljudele teistele loomadele, toituvad öösorrid pesitsusajal pesast eemalasuvatel aladel. Ideaalis peaks toitumisala aga asuma pesa vahetus läheduses, nii väheneks lendamisele ja toiduotsingutele kuluv aeg. Nii mõnigi linnuliik on inimtekkelistest maastikumuutustest kasu saanud (nt punakael-öösorr Caprimulgus ruficollis ja roo-loorkull Circus aeruginosus), kuid Euroopa öösorrid on sunnitud pesitsema killustunud maastikel, kus pesa on toitumisaladest kaugel.

Viimase 150 aastaga on hävinud 95% Põhja-Belgia öösorride pesitsusaladest – pesitsetakse vaid väikestel nõmmealadel, toitutakse aga majandatavatel rohumaadel, sest seal leidub piisavalt ööliblikaid. Maastik ei ole aga öösorridele soodne – toidurikkaid rohumaid on külluses, kuid need asuvad pesast kaugel. Seega peavad sorrid toituma jõudmiseks läbima liblikavaeseid alasid, näiteks linna- ja metsamaastiku, kus oht öiste kiskjate saagiks langeda on suur. Arvamus, et sobilike pesalähedaste toitumisalade nappus sunnib linde rohkem pingutama, oli pelgalt teoreetiline, sest öösorride öist liikumist ja täpset elupaigakasutust ei olnud uuritud. Suuresti seetõttu, et öösorri suurusele linnule ei olnud piisavalt kergeid GPS-seadmeid.

Tehnika arenedes õnnestus siiski Belgia teadlastel kolme aasta jooksul jälgida 30 öösorri pesitsusaegset liikumisi (kokku 210 öist lendu) maastikul. Selleks kasutasid nad kergeid, vaid kuni kümme päeva töötavaid GPS-saatjaid. Lisaks mõõdeti lindude verenäitajate põhjal nende stressitaset ja ööliblikate rohkuse alusel toitumisalade kvaliteeti.

Öösorride liikumine ei sõltunud soost ega ilmast, kuid kui toitumisalasid oli võrreldes pesitsus- ja puhkepaikadega vähem ja kui maastik oli mitmekesisem, siis lendasid nad kaugemale toituma. Ka toitumisala suurus mõjutas lennukaugust – mida suurem rohumaa, seda ahvatlevam see öösorridele oli. Kaugemale toituma lennati ka siis, kui pesitsusala maastikuelemendid olid koondunud väikesele alale. Kaugematel rohumaadel toituti kauem – seal oli keskmine lennukiirus 18±10 km/h, toitumiseks sobimatud alad läbiti oluliselt kiiremini – 31±13 km/h.

Ööliblikate liikumine oli aktiivsem soojematel öödel ja neid oli oluliselt rohkem toitumis- kui pesitsusaladel, kuid mitte rohkem kui männikus, kus aga sorrid ei toitu (ilmselt ei näe nad seal piisavalt hästi). Vereproovidest selgus, et suuremas stressis olid öösorrid, kes toitusid kaua kaugematel liblikarohketel rohumaadel, kuhu jõudmiseks tuli neil aga läbida mitmeid toitumiseks sobimatuid elupaiku. Suuremas stressis lindude pesitsusala ümbritses männik, toituma lendasid nad sobilikumas maastikus pesitsevatest liigikaaslastest kolm kuni kuus korda kaugemale.

Seega, mitte ainult maastiku mitmekesisus, vaid ka selle elementide omavahelise seotus mõjutab öösorride edukust, sest pikemad lennud kulutavad rohkem energiat. Mitmekesisel maastikul lendavad öösorrid toituma kaugemale, kuid toidurikastele rohumaadele jõudmine on kulukas. Jätkuv maastiku üheülbastumine ja killustumine on ohuks öösorridele, sest killustuvad ka toitumisalad ja öösorride liikumist soosivad maastikuelemendid isoleeruvad – toitumislennud pikenevad kolm korda, kui eluks vajalikud maastik säilib vaid väikesel alal.

GPS-saatjaga öösorri öised liikumised nädala jooksul. Iga värv tähistab erinevat ööd. F – toitumisala, R – puhkeala, B – pesitsusala. Evens et al. 2018. Scientific Reports (avaldatud CC BY 4.0 (http://creativecommons.org/licenses/by/4.0/) litsentsi alusel

Kirjandus:

• Evens R, Beenaerts N, Neyens T, Witters N, Smeets K, Artois T (2018). Proximity of breeding and foraging areas affects foraging effort of a crepuscular, insectivorous bird. Scientific Reports 8: 3008 https://doi.org/10.1038/s41598-018-21321-0