Marko Mägi, Tartu Ülikool, ökoloogia ja maateaduste instituut, linnuökoloogia teadur

Vaba aja veetmine looduses on populaarne. Matkaradadel võib kohata üha enam nädalavahetuseks metsa või rabasse hinge kosutama tulnud inimesi. Võrreldes Lääne-Euroopaga on Eestis nn metsikut loodust säilinud ühe inimese kohta märksa rohkem, seetõttu ei pruugi me hoomata, kuidas mõjub inimese viibimine looduses sealsetele loomadele. Looduses liikudes jääb meist maha jälg: heal juhul on see kiiresti kaduv jalajälg metsa all, mis häirib väheseid, halvemal juhul jääb metsa vedelema prügi. Samuti tekitame ajutist müra jutukõmina või muusika näol, mis paratamatult sunnib nii mõnegi looma vaikima ja piirkonnast pagema; suurem on müra mõju suure seltskonnaga looduses viibides.

Loodusressursse hoolimatult ja intensiivselt majandades hävib või kahjustub loodusmaastik: toimuvad kiired ja ulatuslikud muutused nii taimestikus kui loomastikus, halvemal juhul ei taastu endine olukord kunagi. Looduse seisukohast ei ole kiired muutused midagi erakordset, sest neid esineb aeg-ajalt ikka, liigid peavad muutustega kohanema. Kuid kui muutused toimuvad piirkonnas, mis on mõnele liigile viimaseks elupaigaks, siis ei ole välistatud liigi kadumine. Seepärast on oluline inimtegevusel silma peal hoida ja looduskaitseliselt olulisi alasid majandada teisiti, pehmemalt, näiteks arendades seal loodusturismi.

Tänaseks on teada, et inimeste hinge ja vaimu kosutamine looduses saab toimuda teatud piirides, sest ka sellisel, esmapilgul ohutul tegevusel, on mõjud kohalikule faunale. Näiteks meelitavad rahvarohked matkarajad või suusanõlvad vareseid, sest inimene kipub maha jätma jäätmeid, mida varesed suurima heameelega tarbivad. Nad jäävad piirkonda pesitsema ja kuna varestel on kombeks rüüstata teiste lindude pesi, võib selle tõttu piirkonnas väheneda mitmete teiste laululindude arvukus, seega ka võimalus inimestel nende laulust kosutust saada.

Ilmselt ei suundu inimesed matkaradadele spetsiaalselt öösorri pärast, kuid matkarada läbi öösorrile sobiliku elupaiga planeerides oleks hea teada, kuidas liik sellele reageerida võib. Lääne-Euroopas ei ole haruldane, et killustunud maastikul säilinud metsad või nõmmed on öösorrile (või mõnele teisele liigile) viimaseks sobilikuks elupaigaks, kuid ta peab seda jagama matkajatega. Eriti ohustatud liikide kaitseks rakendataks ilmselt inimeste liikumist piiravaid meetmeid, kuid öösorr ei kuulu veel selliste liikide hulka. Seega ei ole alust arvata, et just nende pärast inimeste liikumist piirama hakatakse. Öösorri seisund ei ole siiski kiita – seda hinnatakse ebasoodsaks nii Loode- kui Põhja-Euroopas. Näiteks Inglismaal kahanes perioodil 1972–1992 öösorri pesitsuslevila 50%, hilisematel andmetel on see aga taas tõusnud 34% (Lowe et al. 2014).

Sageli teeb öösorr pesa männikus kulgevale matkarajale, kuid see ei tähenda, et pesast võiks üle trampida. Loomulikult mõjutab selline häiring pesitsust, kuid kas piisavalt, et mõjutada kohalikku asurkonda? Hollandis ja Inglismaal tehtud uuringute põhjal võib öelda, et liigne inimeste aktiivsus mõjub öösorrile negatiivselt (Lowe et al. 2014, Pouwels et al. 2017). Seega ei ole öösorrile päris ükskõik, kas ja kui palju inimesi tema elupaika külastab.

Inglismaal Sherwoodi männimetsas (1335 ha) toimuvat jälgides selgus, et aastal 2001 külastas metsa keskmiselt 200 000 inimest aastas, 2010 juba kaks korda rohkem. Külastuskoormuse suurenedes halvenes ka öösorri käekäik (Lowe et al.2014). Aktiivselt külastatud piirkonnas oli oluliselt vähem öösorre, kui vähem külastatud piirkonnas (0,16 vs 0,27 lindu/ha). Seejuures ei erinenud piirkondade vahel lindude pesitsusedukus, kuid kümne aasta jooksul langes öösorri arvukus metsas 38%. Seejuures suurema külastuskoormusega alal kahanes pesitsevate paaride arvukus lausa 71%, väiksema külastatavusega piirkonnas aga 10%.

Hollandi suurimal Natura2000 alal, Veluwe (93331 ha), on kokku peaaegu 7500 km jalgteid. Piirkond on populaarne koht puhkamiseks: on telkimisalad, üle 200 autoparkla, hotellid; hinnanguliselt liigub alal 8,5 miljonit inimest aastas. Siiski on ka seal nii suurema kui ka väiksema külastuskoormusega piirkondi. Näiteks kagupiirkonda külastab aastas üle 200 000 inimgrupi, Veluwe keskosa on aga inimestest peaaegu puutumata. Analüüsid näitasid, et ka seal on külastuskoormusel oluline negatiivne mõju öösorridele – mida tihedam on piirkonna jalgteede võrgustik, seda vähem sorre (Poewels et al. 2017). Aga näiteks nõmmelõokese ja kivitäksi puhul ei olnud oluline mitte radade võrgustik, vaid külastajate arv.

Lisaks selgus, et öösorri arvuks langes 50%, kui aastane külastajate hulk hektari kohta ületas 50 000 piiri. Arvutused näitasid, et külastajate puududes kasvaks öösorri arvukus piirkonnas 11%. Kuna inimeste liikumine on koondunud selgelt autoparklate piirkonda, siis tuleks koormuse vähendamiseks esmalt muuta parklad väiksemaks ja hajutada need maastikul.

Kuna öösorr pesitseb maapinnal, ohustavad tema pesa nii jalutajad kui ka rattaga või motoriseeritult liikujad (ATV-d, mootorrattad), eriti aga koerajalutajad, kes lasevad oma lemmiku metsa alla vabalt ringi jooksma. Hetke jooksul võib öösorri pesa olla hävitatud nii, et koeraomanik ei saa sellest arugi.

Kirjandus:

• Lowe, A, Rogers, AC, Durrant, KL (2014). Effect of human disturbance on long-term habitatuse and breeding success of the European Nightjar, Caprimulgus europaeus. AvianConservation and Ecology, 9: 6. doi: 10.5751/ACE-00690-090206
• Pouwels R, Sierdsema H, Foppen RPB, Henkens RJHG, Opdam PFM, van Eupen M (2017). Harmonizing outdoorrecreation and birdconservation targets in protected areas: Applying available monitoring data to facilitate collaborative management at the regional scale. Journal of Environmental Management198: 248-255. doi: 10.1016/j.jenvman.2017.04.069